VILLE ARIKE ⟩ Jalgpall peab endale tunnistama, et kasvatab 6000, mitte 8000 punkti mehi*

Eesti U21 koondisel polnud Saksamaa eakaaslaste vastu variantigi. Foto: Katariina Peetson / jalgpall.ee

Eesti U21 vanuseklassi noormeeste jalgpallikoondis sai teisipäeval oma ajaloo suurima kaotuse, jäädes Kadriorus peetud EM-valikmängus Saksamaale alla 1:10. Niisugune tulemus peaks alati andma ainest põhjalikumaks sisekaemuseks.

Sander Post. Foto: IMAGO/Pressefoto Rudel/Liisi Troska

Eesti koondise peatreeneri Sander Posti 40. sünnipäev oli mõru. Aga Post ütles pärast mängu meediale antud intervjuus küsimusele «Mida peame vastasega samale tasemele jõudmiseks juurde panema?» vastates väga olulised laused: «Kõiges. Peame hakkama juba väikseid lapsi treenima ja teistmoodi mõtlema panema, et kunagi jõuda kusagile suuremasse liigasse. Siin 19- või 20-aastaselt loota, et noh ... Ma arvan, et on natukene hilja.»

Täpselt sama võinuks rääkida Eesti meeste koondise peatreener Jürgen Henn, sest meeste mängud Slovakkia ja Rootsiga erinesid noormeeste kohtumisest Saksamaaga ainult selle poolest, et kaitse pidas veidi paremini ja ka vastaste realiseerimine oli kehvem.

Pealelöökide arv oli aga kõigis neis kohtumistes samas suurusjärgus. Saksamaa U21 koondis tegi UEFA kodulehe põhjal 30, teistel andmetel 33 või 35 pealelööki.

Slovakkia mehed tegid eelmisel neljapäeval Tallinnas Karl Jakob Heina poole 26 pealelööki. Ära löödi üks, korra käis pall ka meie värava postis ja korra põiklatis, lisaks päästis Hein mitmel korral.

Rootsi andis Stockholmis meie valdustele tuld koguni 34 korral, sh 22 esimesel poolajal. Löödi kolm väravat ning võõrustajate leerist tuli mängu järel tõdemus, et löödi kehvasti, skoor pidanuks suurem olema.

Ajakirjanduses lahati pärast mängu küsimust, kas Henn suunas meeskonna liiga julgelt vastaseid suruma ja avas niimoodi meie mängu liigselt? See tundub tegelikult ebaoluline, nagu ka suured taktikajutud. Eesti jalgpall peab hakkama rääkima muudest asjadest, mitte taktikatest ja sellest, kas treener pidanuks algkoosseisu panema ühe või teise mehe.

Eelmise peatreeneri Thomas Häberli ametiaja viimastel kuudel vajus koondis kaitsesse ja lasi ikka mitmes mängus enda väravasse viis palli lüüa. Seepärast ta ka vahetati Henni vastu välja.

Olen aastaid olnud seisukohal ja kirjutasin ka pärast Martin Reimi koondise 1:8 kaotust Belgiale, et kui tahame areneda, siis peamegi püüdma ka jalgpalli mängida, mitte istuma ainult kaitses. On selge, et Henn püüab seda teed minna. Kui poolhääli räägitakse sihist jõuda 2028. aasta EM-finaalturniirile, siis tuleb seda teed minna.

Kuid tundub, et mahajäämus Vana Maailma keskmikestki on liiga suur, et see siht võiks osutuda reaalseks. Meenutan, et meist igast asendist üle sõitnud Rootsi ei jõudnud tänavusele EM-finaalturniirile! Aasta tagasi kaotasime neile 0:5 ja 0:2, nad polnud siis ka lahjemad. Aga 24 hulka ei jõudnud.

Kui tuua võrdluseks kümnevõistluse keel, siis nii Rootsi kui ka Slovakkia on 8000+ punkti meeskonnad. Tipud Saksamaa, Inglismaa, Hispaania, Prantsusmaa, Itaalia, Portugal, Holland on 8500+ punkti tasemel. See tähendab, et Euroopa meistrivõistluste finaalturniirile alla 8000 punkti mehed ei pääse.

Eesti U21 koondis – kelle mängu parim oli väravavaht Kaur Kivila – oleks võrdluses omaealiste tippudega kümnevõistluses ilmselt 6000 punkti tegija, meie meestekoondis 6000-7000 vahel. Kui keegi end puudutatuna tunneb, siis 7000+ punkti meeskondadeks saab pidada neid, kes jõudsid EM-piletile meiega võrreldes oluliselt lähemale.

Meie tulevik. Eesti U21 koondise kaotust tribüünit jälginud noored fännid. Foto: Liisi Troska / jalgpall.ee

Eesti jalgpall saab arenema hakata siis, kui anname endale aru, et meie süsteemist tulevad 6000 punkti mehed. Üksikud kõvad töörügajad (praegu tippliigades mängivad Karl Jakob Hein, Karol Mets) on jõudnud 8000 punkti tasemele, aga koondis tervikuna jääb sellest kaugele.

Jalgpallisüsteem peab endale otsa vaatama ja tunnistama, et treenime 6000 punkti mehi. EMile jõudmiseks vajame minimaalselt 15 meest, kes suudaks jõuda 8000 punktini, sest kõigis finaalturniirile jõudvates koondistes on sel tasemel olevad pallurid olemas.

Tuleb endale ausalt otsa vaadata ja küsida, kas oskame kasvatada 8000 punkti mehi? Mida selleks tegema, muutma peame? Sander Post ütles, et alustama peab päris väikestest lastest ja nii on. Jalgpallisüsteem peab endale tunnistama, et küsimus pole mitte ainult tehnikas, vaid ka kehalistes võimetes. Uuele tasemele peab jõudma Eesti jalgpallurite kiirus, vastupidavus, füüsiline jõud. Kõik äsjased kolm mängu Slovakkia, Rootsi, Saksamaaga näitasid selle ilmekalt kätte. Teatud areng meil kahtlemata toimub, aga muu maailm on viimase kümne aasta jooksul arenenud veelgi kiiremini.

Kuni me ei hakka maast-madalast lapsi tänapäeva tippjalgpalli nõudmistele vastavalt arendama, ei juhtu mitte midagi. Jah, küsimus pole ainult jalgpallis, vaid paljuski ka Eesti elus ja spordikorralduses üldse. Aga jalgpall kui suurima harrastajate arvuga ala, ülekaalukalt suurima ja rikkaima alaliiduga, peakski terves riigis käima esireas, osutama, viitama, nõudma riigilt.

Ent selleks tuleb enda sees ja enda vastu esmalt nõudlikkust oluliselt suurendada. Öelda asjad ausalt välja – nagu Post tegi – ja mitte otsida vabandusi. Küsida, kas meil on 8000 punkti jalgpallurite kasvatamiseks oskusteave olemas? Kui ei ole, teha kõik selle hankimiseks. Ja kui töö tõesti 8000 punkti nõuetele vastavalt kõige väiksematega käima läheb, siis on lootust jõuda kunagi kaugemas tulevikus tulemusteni (ei pea tulemuse all silmas mõnda juhuslikku sähvatust, mis jalgpallis ala iseloomust tulenevalt on alati võimalik).

Kui muidugi tahtmist on.

* – Pealkirjas on toodud piltlik võrdlus kümnevõistlusega.