Olümpiamedalist torke kaugusele jäänud Differt: ma pole endiselt suutnud kogu matši ära vaadata

Nelli Differt Pariisi olümpial. Foto: Tairo Lutter

Suvisel Pariisi olümpial Eesti koondise parimana neljanda koha teeninud epeevehkleja Nelli Differt meenutab spordipidu kahetiste tunnetega.

34-aastaselt esimest korda nõnda suurel võistlusel osalenud haapsallanna rühkis peaaegu tippu välja. Ta alistas otsustava torkega mitmeid vastaseid, ent viimases duellis oli tähtsaimal hetkel grammi võrra täpsem ungarlanna Eszter Muhari.

«Ega lasen seda endiselt oma peast läbi. Ma ei tea, millal see ära kaob. Olen vaadanud viimasest matšist mõned klipid. Ma pole endiselt suutnud kogu matši ära vaadata. Ikka tekib mõte – miks ma ei otsustanud natuke varem!?» nentis Differt usutluse Eesti Olümpiaakadeemia arutluskonverentsil.

«Võib-olla ma ei nutagi nii palju taga isegi viimast torget – seda ka. Aga kuna juhtisin 12:10 ja 13:12, siis pigem tunnen, et miks ma siis ei olnud natukene otsustavam.»

Ent praegune on pelgalt tagantjärele tarkus. Juhtunust jääb üle vaid järeldused teha ja õppida.

«Positiivset on palju-palju rohkem kui üks tegemata jäänud torge. Valu jääb, aga selles päevas oli nii palju toredaid hetki,» kruttis Differt ajaratast 27. juulisse.

«Esiteks kasvõi koht, kus võistlesime: Grand Palais – see oli nii suursugune. Kui meile juba paar päeva varem ekskursiooni tehti, siis rõdule jõudes seisid kõik suu ammuli ja mõtlesid: vau, kuhu me sattunud oleme!? Vehklejad on harjunud vehklema kuskil koolisaalis, kardinate taga.

Järgmine suur hetk oli minu esimese matši eel. Tegelikult polnud ma siis veel saali näinud, call room oli kuskil tagapool. Istusime väikeses ruumis. Ainult kuulsime, mis saalis toimub. Kaheksakesi seal oodates mõtlesime jälle, et kuhu oleme sattunud. Saalist kostunud lärm ja kaasaelamine oli nii meeletu.

Kui lõpuks astusin rajale, vaatasin, et Eesti lipud on mõlemal pool tribüünil. Teadsin umbes, kus istuvad mu vanemad. See oli nii äge! Ma ei suutnud naeratamist lõpetada – see oli nii vägev!

Kui esimene matš läks otsustavale torkele, oli peas ainus mõte, et tahan siia ühe korra veel tulla. Järgnevas kahes matšis, mille võitsin samamoodi, oli sama mõte. Tahtsin nautida seda atmosfääri. Ma ei tulnud siia ju ühe, kahe ega kolme matši pärast, vaid eesmärk oli vehelda viis korda. Seda ka sain.»

Kõige ehedama emotsiooni pakkus aga võistlusjärgne kohtumine. «Olin kaotanud medali, nutnud mitu korda, vahetanud riided ära, kui lõpuks sain kokku oma vanematega. Naised on ikka emotsionaalsed. Olin oma ema näinud emotsionaalsena. Aga mehed – eriti Eesti mehed – mitte nii väga. Kui nägin uhkust oma isa silmis… Vot see on hetk, mis jääb eluks ajaks minuga! See on selle olümpia kõige ilusam hetk,» jutustas Differt südamlikult.

Täispikka intervjuud saab vaadata siit: