Erki Nool: 80 miljoni elanikuga riik võib lubada lollusi, meie ei tohi neid teha

Erki Nool. Foto: Martin Pedaja

Olümpiavõitja Erki Nool arvab, et kuigi Eesti kümnevõistlus on praegu läbiaegade ühel parimal tasemel, siis tuleb kriitiliselt vaadata ka tulevikku ja tegeleda näiteks noorte treeneritega.

Enne põhjalikumalt kümnevõistlusest rääkimist avaldas Nool oma arvamust teemal, kas tänapäevases meediamaailmas on tippsporti raskem teha, kui 20-30 aastat tagasi? «Mina ei lasknud ennast meediast väga häirida. Muidugi oli mõnes mõttes lihtsam, sest olid ju teatud meediakanalid. Tänasel hetkel on sul see, see ja see ning igaüks saab olla staar. Et oled oma väikses mullis.

Mõnda see mull häirib, mind ei häiri. Aga ma arvan, et mind ei oleks ka tänasel hetkel meedia või show häirinud. Oleksin ilmselt olnud rohkem suunamudija. Vanasti ma olin lihtsalt spordimees, nüüd lisaks ka suunamudija,» rääkis Nool usutluses Eesti Olümpiaakadeemia arutluskonverentsil.

Erki Nool oli 2000. aasta Sidney olümpiavõitjaks tulles 30-aastane, sama vanaks saab Johannes Erm Los Angelese mängudeks 2028. Neli aastat enne olümpiavõitu oli Nool 1996. aastal Atlantas kuues, sama koha sai Eesti kümnevõistleja Johannes Erm tänavu Pariisis.

Nool mõtles end tagasi samasse vanusesse, mis on Erm praegu. «Ma olin fenomenaalses füüsilises vormis. Ma arvan, et ma olin plahvatuslikkuses ja kogu selles... Aga noh, paneme asjad natuke konteksti.

Kõik asjad mul seal olümpiakülas läksid valesti. Tänasel hetkel me teame, mis meid olümpiamängudel ees ootab. Meie olümpiakomitee töötajad, treenerid teavad, mis meid ootab. Meil on juba palju lihtsam valmistuda tiitlivõistlusteks, ükskõik millisteks, olgu need maailmameistrivõistlused või olümpia.

[Atlantas] me elasime üheteistkümnekesi mahajäetud majas, seal oli kohutavalt palav ja niiske. Kliimaseade ei töötanud, üks WC oli 11 peale. Aga see polnud oluline. Oluline oli see, et staadion mida meile näidati, millel oli punane tartaan, matid olid sinised jne, aga keegi meile ei öelnud, et staadion on 100 miili kaugusel.

Kui kolm nädalat enne olümpiamänge iga päev nagu Tallinn-Tartu vahet sõidad trenni. Tartus elad ja lähed Tallinnasse trenni või vastupidi, natukene jabur, eriti kui sa oled kümnevõistleja ja peaks kaks korda käima.

Kui läksin olümpiakülla, siis mul tekkis konkreetne üleväsimus. Eks paljudel sportlastel jookseb enne olümpiat juhe kokku, mul jooksis ikka tõeliselt kokku. Viis päeva ennem ütlesin (treener Rein – toim) Sokule, et mina küll starti ei lähe,» selgitas Nool Atlanta kogemust ning õppetunde, mida ta neli aastat hiljem Sidneys ei korranud.

«Sidneys ma teadsin, et sellist tsirkust ma ei tee. 1999. aastal läksime Sidneysse, vaatasime, kus me elame. Paar päeva enne võistlust läksime Sidneysse olümpiakülla ja oligi kõik. Sa olid rohkem valmis. Ma oleks pidanud saama Atlantas medali, aga nii ta on. Tänapäeval on see natuke parem ja me kõik ju arenema ka ning ehk keegi saab seminaril targemaks.»

Eesti kümnevõistlus elab praegu väga heal ajal ja tiitlivõistlustele pääsejaid on igal aastal raske välja sõeluda. Nool paneb aga kergejõustikuliidule südamele, et vaatamata heale hetkeseisule tuleb rohkem mõelda tuleviku peale.

«Me ei tohi väga palju jääda unistama, et meil on Erm, [Karel] Tilga, [Janek] Õiglane ja siis on veel ja veel, et jube ilus elu. Tänasel hetkel ongi kõige kõvem keskmine tase läbi ajaloo. Aga peame vaatama, et Eesti meistrivõistlustel poisid hüppaksid teivast, jookseks tõkkeid ja teeks tehnilisi alasid.

Me ei tohi liiga palju unistama jäädama. Saksamaa võib endale lubada, et Münchenist või Frankfurdist ei tule ühtegi kümnevõistlejat, no tuleb viie aasta pärast. Või siis tuleb Hamburgist. 80 miljoni elanikuga riik võib lubada lollusi, meie ei tohi neid teha. Meie riigina peame fokusseerima võib-olla isegi veel jõulisemalt.

Ka minu klubis, me tegelema ka teatejooksude ja igasuguste muude asjadega, aga reaalne elu on see, et 100 meetris me Los Angelese olümpial on jõle raske. Mõtleme kettaheitele, kus meil oli [Aleksander] Tammert, [Gerd] Kanter, [Märt] Iisrael ja [Martin] Kupper. Ja Raul Rebane, kes koguaeg ütleb, et mina tegin. Minu küsimus on, et tee üks veel.

Ja ära tee olümpiavõitjat. See on natuke liiga palju nikerdamist, aga tee selline mees, kes pääseks olümpiamängudele. Miks ma seda ütlen, kui meil on tipp olemas, siis me peame sinna juurde ehitama alati noori juurde.

Meil on praegu paar head poissi kettaheites, kes võiks olla kuhugi jõuda. Meile õudselt meeldib demokraatiat mängida, aga spordi demokraatia on see, et sul on saja meetri joon ja finišijoon on samas kohas. Rohkem demokraatiat pole.

Kõigil on samad reeglid, aga kes kiiremini finišisse jõuab, seal enam demokraatia ei maksa. Maksab see, kes on tugevam ja parem, rohkem trenni teinud. Meil eriti väikses riigis, kui meil on mõned andekad sportlased alal, milles meil on teadmised ka.

Siin Tartus on näiteks ainult üks mees, kes tegeleb teivashüppega, Tallinnas on kaks meest. Aga tuleviku vaatepildist me peame ka noori treenereid nii koolitama, et keegi annaks neile oma teadmised edasi, et see jätkuks. Siis me saaks siin kümne aasta pärast targutama sama juttu, et oo, meil on siin uus mees, kes tuli Brisbane’i olümpial medalile või oli väga lähedal,» rääkis Nool.