Lihtsurelike meistrivõistlused: mille nimel võideldakse rahvajooksudel ässade seljataga, aga pühapäevasportlaste ees?

Eesti rahvaspordi üritused on väga populaarsed. Foto: Sille Annuk

Spordis räägitakse enamasti ikka tipptegijatest. Võidu või kõrge koha nimel heitlejatest. Aga rahvaspordiüritustel järgneb sellele seltskonnale punt, kes hõljub nii oma mõtetes kui ka positsioonilt olukorras, kus nn eliit vurab eest, aga lihtsalt läbimine ka ei rahulda.

Ses seltskonnas pole kindlasti tegemist iludusvõistlusega. Mitte, et inimesed oleks inetud – vastupidi! –, aga visuaalselt on võimatu kellegi taset hinnata. Ole sa mees või naine, pikk või lühike, kõrend või veidi tüsedam, pika või laia lihasega, kiilakas või linalakk, jopes või õhukeses dressis, Nike’i või Kappaga – sinust võib mööda tuhiseda igaüks!

Siin peitubki võlu, mis ajendas kirjutama. Leidsin end 13. Tartu linnamaratoni pooliku distantsi umbes kolmandal-neljandal-viiendal kilomeetril ümbritsetud paljudest erinevatest tegelastest, kel kõigil oma stiil ja agenda. See punt ei aja taga au ega kuulsust, aga tahab tõenäoliselt midagi tõestada endale ja/või kellelegi teisele. Võib-olla näidata eeskuju mõnele lähedasele.

Ühest küljest ollakse nii mõistlikud, et ässade tempoga end mitte küpsetada. Teisalt piisavalt võitlus- ja võistlushimulised, et joogipunktist haaratakse küll tops, ent kiire tankimine tehakse suuremat hoogu kaotamata. 2/5-ndikus piknikupausi ei tehta. Pigem laetakse jooksu ajal kerre mõned energiageelid, mis toovadki ka otsest kasu, aga aitavad ilmselt ka n-ö platseebona.

30-aastane siinkirjutaja treenib – «päris» spordi kontekstis liigub – iga päev. Ent konkreetse sihita. Alaliselt on menüüs jõusaal, kui ilmataat lubab, siis ratta- või suusasõit, kogu teadliku elu olen üritanud õppida korvpalli põrgatama, sekka jalg- ja võrkpalli, padelit ja nii edasi. Ehk teen kõike, oskamata midagi hästi. Või kui järgida uuemaid trende: olen hoopis multisportlane!

Mida külvad, seda lõikad. Kui lähedki poolmaratoni rajale varem võib-olla korra-kaks sama pikka distantsi läbinuna, hakkavadki jalad lõpus tuld lööma ja lukustuvad. Kes teab, see teab! Peegel ja ego võivad öelda, et oled esteetiliselt rahuldavas vormis. Aga mida teeb mootor kapoti all? Kui seda pole putitatud, võib sisse visata tõrkeid.

Postimehe ajakirjaniku aasta CV

• (2023 september) Vooremaa poolmaraton: 40. koht 80st (1:48.30)
• (2024 veebruar) Tartu suusamaraton, 31 km vabatehnikas: 142. koht 843st (1:52.54)
• (2024 juuni) Peetri 10 km jooks: 128. koht 370st (44.23)
• (2024 juuli) Kõrvemaa triatlon (0,35+20+4 km): 148. koht 317st (1:26.01)
• (2024 september) Noblessneri 10 km jooks: 92. koht 500st (46.25) 
• (2024 oktoober) Tartu poolmaraton: 448. koht 1409st (1:46.38)

Finišijoon toob alati naeru näole. Fotol Postimehe ajakirjanik (vasakul) lõpetab 13. Tartu Maratoni poolmaratoni. Foto: Sportfoto OÜ

 

Kaasteeliste lugusid teadmata võib siiski aimata, et rajal ristuvad sarnast tüüpi persoonid. Kui ettevalmistus pole ilmselt tipptasemel, siis teatav jonnakus kindlasti. Miks muidu sundida end näiteks 21,1 km jooksma oksendamise või jalakrampideni? Koha nimel teises, kolmandas või neljandas sajas!

Nagu elus ikka, joonistuvad ka rahvajooksudel välja teatud mustrid. Olles ainuüksi viimase aasta jooksul osalenud kuuel sarnasel üritusel (vt. lisalugu) on silma jäänud teatud stereotüübid:

Vanameister – kogenud, 40+ vanuses jooksuhunt. Eriti staažikas tegija kannab reeglina mõnd villast aksessuaari: näiteks sokke, sukki või peapaela. Väga äratuntav samm – pikk ja vetruv. Olenemata pikkusest: tema üks samm võrdub minu kahega. Pahatihti voolab mõni selline ikka lõpu eel mööda, halvemal juhul vahetult enne finišit. Egole just pai ei tee…

Optimist – enamasti noor naga, kes päris täpselt ei oska oma võimeid hinnata või käivad võistlusmomendiga kaasnevad adrenaliinilained alguses veidi üle pea. Kui pärast stardipauku tekib suure pundi keskel veidigi jooksuruumi, üritab kasvõi aialippide lennates usainboltilikult teistest mööda tuisata. Esimesed optimistid jäävad kõndides jalgu juba õige pea, tugevamad (või jonnakamad) peavad vastu veidi kauem – võib-olla krambini. Kiitus neile, kes suudavad pärast esimest «haamrit» end koguda.

Tank – ilmselt mõne harrastajate jooksuklubi liige. Liigub ühtlases ja kindlas tempos. Teab, mida teeb. Võivad esineda koos oma väikese karjaga. Nii mõnegi särgiseljalt leiab kirja «finisher». Võta siis kinni, kas eesmärk on mulle kui lähirivaalile piltlikult öeldes ots peale teha või lihtsalt finišisse jõuda…

Vahakuju – samuti pigem kogenud tegija, kes stardipaugust kuni lõpujoone ületamisena justkui kulgeks vaid jalgu ja natukene käsi liigutava robotina. Ei, see ei tähenda, et tegevus oleks kuidagi puine. Aga tema näol ei liigu ainuski lihas, iga samm on identne eelmisega ning tempo püsib vankumatult, sekundi pealt muutumatu.

Jättes läbi huumoriprisma kirjutatud välimääraja kõrvale, väärivad Eesti harrastussportlased kuhjaga kiitust. Alustades sellest, kui kõrge on meie n-ö amatööride tase, lõpetades massidega, mis erinevaid võistlusi väisavad. Ka lastejooksudele käib meeletu tung. Muljet avaldav!

Lastejooksud on samuti äärmiselt menukad. Foto: Sille Annuk

Tegelikult pole elamuse saamiseks vaja üldse palju. Siinkirjutaja kuulub pigem kitside inimeste valdkonda. Jooksutossud hangin mõnest outlet’ist 50–60 euroga. Tuleb tunnistada, et vägevaid vahuga polsterdatud paarisajaeuroseid jalavarje ei tõuse käsi ostma. Selga lendab kapist mõni vana, kuid töökindel hilp, millelt leiab ehk ka paar pisemat kulumisjälge.

Tõsi, üht väljaminekut julgen soovitada. Vähemalt jooksudistantsidel alates poolmaratonist – kompressioonipõlvikud või säärised! Hetk pärast jalgatõmbamist muutub säärelihas mõnusalt soojaks ning peab hästi vastu lõpuni välja. Hilisemast, mõnusast valust pole niikuinii pääsu.

Jätkakem samas vaimus, kaasvõitlejad!