Lihtsurelike meistrivõistlused: mille nimel võideldakse rahvajooksudel ässade seljataga, aga pühapäevasportlaste ees?

Eesti rahvaspordi üritused on väga populaarsed. Foto: Sille Annuk

Spordis räägitakse enamasti ikka tipptegijatest. Võidu või kõrge koha nimel heitlejatest. Aga rahvaspordiüritustel järgneb sellele seltskonnale punt, kes hõljub nii oma mõtetes kui ka positsioonilt olukorras, kus nn eliit vurab eest, aga lihtsalt läbimine ka ei rahulda.

Ses seltskonnas pole kindlasti tegemist iludusvõistlusega. Mitte, et inimesed oleks inetud – vastupidi! –, aga visuaalselt on võimatu kellegi taset hinnata. Ole sa mees või naine, pikk või lühike, kõrend või veidi tüsedam, pika või laia lihasega, kiilakas või linalakk, jopes või õhukeses dressis, Nike’i või Kappaga – sinust võib mööda tuhiseda igaüks!

Siin peitubki võlu, mis ajendas kirjutama. Leidsin end 13. Tartu linnamaratoni pooliku distantsi umbes kolmandal-neljandal-viiendal kilomeetril ümbritsetud paljudest erinevatest tegelastest, kel kõigil oma stiil ja agenda. See punt ei aja taga au ega kuulsust, aga tahab tõenäoliselt midagi tõestada endale ja/või kellelegi teisele. Võib-olla näidata eeskuju mõnele lähedasele.