Me ei tea lõpuni täpselt, kui paljud Eesti spordianded jätavad treeningud pooleli just rahapuudusel, sest järjest kirjumas maailmas jagub noortele väljakutseid teisigi.
Kodanikuühiskonna, aktiivsemate ettevõtjate rahastatud regionaalne spordifond võiks olla lahendus, mis ulatab abikäe seal, kus riigi, KOVi ja klassikaliste erasponsorite võimalused lõppevad. Lisaks suurannetajatele, kellest nii mõnegagi on suuline kokkulepe sellise algatuse finantseerimiseks olemas, võiksid lisanduda kogukondade ja kohalikul tasemel tegutsevate ettevõtjate panused.
Paremal järjel oleval keskklassil peab olema võimalus panustada kodukandis tegutsevate spordiühingute ja noorsportlaste toetuseks, võimendades oma annetused sihituna konkreetsesse piirkonda. Sünergia tekib tsentraalse juhtimise ja kohapealse kaasatuse vahel.
Koostegemises peitub jõud
Ettevõtjana näen ka seda, et autoriteetsed ja hea mainega sporditoetajad liidavad enda juurde mõttekaaslasi. Kõik ei pea ega saa olla miljonärid, kuid tugeva nimega ettevõtja annetusega liitumine on garantii, et asjad tehakse ka ära, mitte ei jää vaid lubaduste tasemele, mida valimiste eel ikka antakse.
Kokkuvõtlikult usun, et regionaalse spordifondi loomine on midagi, mis lisaks täiendavatele vahenditele aitab ehitada senisest enam koostööle suunatud Eestit, seda nii spordis kui eeskujuna muudes valdkondades.
Vormiliselt ei oleks tegemist eraldi juriidilise isikuga ja kogu juhtimise funktsiooni suudab EOK koostöös kohalike spordiliitudega ning vajadusel alaliitudega ära korraldada. Seda näitab meie väikese MTÜ Vöimalus kogemus.