AIVAR POHLAK ⟩ Eesti-Rootsi 0:3 ehk kolmest variandist realiseerus keskmine

Eesti kohtus Rahvuste liigas Rootsiga septembris võõrsil ja oktoobris kodus. Mõlemad kohtumised kaotati 0:3. Foto: Sander Ilvest

Väga tugevate vastastega mängides on Eesti jalgpallimeeskonna jaoks kolm võimalust.

Esimene – me jääme alla selliselt, et muid järeldusi peale meeletu tasemevahe ei ole võimalik teha. Sellisel juhul Eesti mäng laguneb, väljakul ei ole näha isegi mitte võitlusvaimu ning treenerite pingutused mängu muuta ei anna vähimatki tulemust.

Teine – me jääme alla selgelt, aga mängust saab teha konkreetseid järeldusi. Meeskond näitab võitlusvaimu ning treenerite tegevuse tulemus on väljakul näha.

Kolmas – me jaksame mängu hoida seisu mõttes tasakaalus, vastane ei suuda meid murda, meie vastumäng on reaalne ning mäng jääb viiki, meil õnnestub võita või kaotame napilt.

Väidan, et praegune Rootsi on väga tugev vastane, tegemist ei ole taseme mõttes Rahvuste liiga C-taseme võistkonnaga ning et mäng kuulus teise kategooriasse. Jäime selgelt alla, aga mängust on võimalik teha konkreetseid järeldusi.

Mängujärgsetes kommentaarides on kirjeldatud esimese poolaja keskel juhtunud vigastuspausi mõju Eesti koondise mängule. Olen nii arvajatega sama meelt. Kusjuures kirjeldaksin pausieelset Eesti koondise mängu kui viimase piiri peal keskendumist ning võitlust – meenutage paari Joonas Tamm ja Viktör Gyökeres ning nende võitlusmomente esimese poolaja esimesest poolest.

Mis võis juhtuda pausi ajal?

Mängida pikalt sedavõrd suure pinge all on keeruline. Samas, kui seda saada teha järjepidevalt, siis on lihtsam hoida sarnast joont ning otsustavaks saab kumb võistkond jaksab kauem – kas domineeriv hoida survet või vastu mängiv võistkond hoida keskendatust igale kaitsemängu elemendile? Mitmeminutilise pausi järel suutsid rootslased jätkata endisel moel, aga meie mitte. Tõenäoliselt põhjusel, et pausi ajal loomulikult tekkinud pingelangus mõjus selliselt ja meil ei õnnestunud selle juhtumist teadlikult vältida.

Teise järeldusena kirjeldaksin viimastes mängudes nähtud probleemi, kus vastaste rünnakute peamine surve tuleb meie parema keskkaitsja Joonas Tamme ja parema äärekaitsja vahelt. Eriti tugevalt paistis see silma septembri alguses mängitud Eesti-Slovakkia kohtumises, kus Tamme kõrval paremal oli Michael Lilander. Tõenäoliselt on vastased leidnud Tamme parema külje meie kaitseliini haavatavama kohana ning ründavad seda teadlikult.

Probleemi põhjust on mul raske öelda, aga selleks võib olla Joonase alateadlik hoidmine Karol Metsa lähedale, samas ei välista ka, et vastased suudavad teda pidada läbi ründajate positsioonivaliku teadlikult rohkem kesktsoonis, et tekitada ründamiseks sobiv koridor – tänapäeva mänguanalüüs on sedavõrd detailne, et mängijate nõrgad kohad leitakse üles igalt poolt ja nende parimaks kasutamiseks tehakse konkreetne ning sageli mitmekihiline plaan.

Kirjeldatud asjaolu pealt teeksin kolmanda järelduse. Nii nagu eespool mainitud Eesti-Slovakkia mängus korrigeeriti Tamme ja Lilander vaheline «auk» mängu käigus palju väiksemaks, toodi mängus Rootsiga sellel samal eesmärgil väljakule lisakaitsja Märten Kuusk. Tõsi, seda alles 83. minutil ja ilmselt mõttega vältimaks mänguseisu kärisemist hullemaks, aga ründemänguga oli selleks hetkeks nagunii kõik selge ja mängu päästmine nõudnuks imet.

Mis tähendab, et treenerid suutsid selgest allajäämisest hoolimata teha väljakul mängule mõjunud muudatusi.

Ka meeskonna võitlusvaim oli mängu lõpuni alles ning mängu järel tribüüni all Karl Jakob Heina mängu parima auhinnaga autasustades ja Karol Metsa ERRile antud intervjuud kuulates oli näha, kui tühjad mehed oli.

Vahe esimese ja teise selge allajäämise viisi vahel on suur – esimene võtab meeskonnalt usu ja lootuse, teine annab tunde, et õigeid järeldusi tehes on võimalik sellistegi vastastega jõuda tulemuseni.