Spordiagendid jahivad üha suuremat suutäit

Reed Nopponen ühe oma kuulsama kliendi, Venemaa koondislase Andrei Kirilenkoga. Foto: Erakogu

Spordimänedžeride ringkonnas liigub palju hõlptuluotsijaid, kes klubiotsingul mängijaid ära kasutavad.
 

«Tippsportlaste agentide konkurentsitihedas äris tegutseb ka ebaausaid inimesi, kes jahivad kerget tulu. Ajame sama asja, ent oleme sisult erinevad,» ütleb Eesti korvpallikoondislaste Kristjan Kanguri, Janar Taltsi ja Rain Veidemani ameeriklasest agent Reed Nopponen. Lubadustest ei peeta kinni, rikutakse seadust ega kaitsta kliendi huve parimal moel.

Suures konkurentsis ellujäämiseks sõlmitakse lepinguid väga noorte sportlastega. Seda peab Nopponen delikaatseks teemaks. «Ideaalis tahaksin noormängijatega lepingu sõlmida viimasel võimalikul hetkel – 18–19-aastaselt. Kuid tänapäeval värbavad klubid mängijaid juba 15–16-aastaselt,» jätkab Nopponen, kes nõustab ka paljusid lapsevanemaid. «Lastega lepinguid tegevad agendid püüavad nende elu kontrollida.»

Ameeriklane on oma kolleegide seas kohanud inimesi, kes väidetavalt suudavad pelgalt noormängija kõnnaku järgi öelda, kas temast sirgub tipp­atleet või mitte. «Mina nii andekas pole, ülevaate saamiseks hakkan sportlasi jälgima 14.–15. eluaastast,» avaldab tihti noortekoondiste turniiridel viibiv Nopponen.

Otsivad uusi talente

Spordiagendi töös tuleb tegeleda kõikvõimalike küsimustega, alates klubiotsingutest kuni sportlase isiklike probleemideni ja lepinguga seotud vaidlusteni. Seetõttu on agendi töös väga oluline isiklikul tasandil suhtlemine.

«Mängijaga lepingut sõlmides on olulised anne ja potentsiaal, kuid sama tähtsad on isiksuseomadused. Tahan esindada suurepäraseid sportlasi, kes on ka suurepärased inimesed,» kirjeldab Nopponen ideaalset klienti. On ka agente, kes ajavad taga ainult kvantiteeti, sõlmides lepinguid väga paljude sportlastega ja loodavad siis, et keegi massist saab säravaks täheks. «Püüan võimalikult varakult avastada tõelisi talente ja tihedalt koostööd tehes nad tippu viia. Tahan oma klienti esindada esimesest päevast kuni karjääri lõpuni,» ütleb Nopponen.

Vahel ei süvene klubiotsingul olev mängija, millise taustaga agent teda abistab, ja nii võib juhtuda, et kui klubi leitud, pole probleemide tekkides agendilt suurt abi loota, sest temaga ei saa enam kontakti. Nii juhtub peamiselt madalamates liigades mängivate sportlastega, kus summad väiksemad ja õnneotsijail kergem hõlptulu saada.

Tippliigades, kus panused suuremad, tulevad aeg-ajalt päevavalgele aga veel koledamad teod. Nii juhtus Inglismaa jalgpallikoondislase Andy Carrolli endise agendi Peter Harrisoniga, kes pärast 20 aastat kestnud mänedžeritööd avalikustas oma ameti telgitagustest mitmeid kriminaalseid detaile.

«Olen noormängijatele isegi autosid ostnud, et neid endaga lepingut sõlmima meelitada, samuti on mitmed tippklubid ja nendega seotud agendid segatud rahapesusse,» tunnistas Rahvusvahelise Jalgpalliliidu (FIFA) litsentsiga endine agent Briti meediale. «Varem pakuti lapsevanematele külmkappe, nüüd on need asendunud raha, autode ja majadega.» Samuti Inglismaa koondislase Wayne Rooney agendilt Paul Stretfordilt võttis aga Inglismaa alaliit 18 kuuks litsentsi. Põhjuseks kahtlased tehingud allilmaga ja mängija huvide mitte kaitsmine.

«Spordimänedžeri igapäevatöö on iga päev erinev, kunagi ei tea, mida homme toob. Kuna mängijad on erinevatelt kontinentidelt, tuleb arvestada, et tööpäeva pikkus on määramata ja tihti tuleb vastu võtta öiseid telefonikõnesid,» räägib korvpalliliigas NBA tegutsev Mi­chael Gaston.

Pallurid nõuavad agentidelt mõistagi parimat – vinget klubi tugevas liigas pluss tasuvat lepingut, klubid nõuavad tulemusi. «Kui meeskonnal on mängijale etteheiteid, pöördutakse esimese asjana agendi poole, et too oma hoolealust utsitaks,» ütleb Gaston. Agent peab olema väga hea inimestetundja ja avatud suhtleja.

Kodakondsus annab garantii

Oma tasu saab agent klubilt, kes sportlase värbab, selle suurus on üldjuhul kolm kuni viis protsenti.

Päris nullist alustades võtab kliendibaasi kokkupanek palju aega ja olulisim on tutvuste olemasolu. «Agendimaailm on väike ja kui teed head tööd, jääd silma, peab olema häid kontakte,» ütleb mitmeid Eesti jalgpallureid abistav Marko Välja. «Minu agenditöö sai alguse, kui väravavaht Vitali Teleš palus klubi leidmisel abi, leidsingi talle võimaluse Soomes, edasi tulid Raio Piiroja, Andrei Stepanov ja teised.»

Hästitoimiva suhtlusvõrgustiku kaudu on Välja jõudnud niikaugele, et aitab eestlastest Tarmo Kinki ja Enar Jäägerit, lisaks mitmeid välismängijaid Euroopa tippliigades Hispaanias, Hollandis ja Belgias.
Kui korvpallurite puhul on suurte traditsioonidega USA, Leedu või Serbia kodakondsus justkui garantiimärk, siis jalgpallis eelistavad klubid samuti suurte vutiriikide mängijaid.

«Muidugi tekitab sama tasemega hollandlane klubides suuremat huvi kui eestlane,» kinnitab Välja. Palju mõjutab välismaale pääsemist ka rahvuskaaslaste mängimine mõnes tippklubis. Tuues näiteks Itaalia kõrgliigas palliva Kristjan Kanguri, näitab Nopponen, et ka eestlastel on võimalik välismaal kanda kinnitada. «Kristjan on suurepärane näide sellest, et ka eestlased võivad suure tahtmisega kaugele jõuda,» räägib agent uhkusega oma kliendist. «Praegu paluvad Euroopa tippklubid minult tihti, et tooksin neile uue Kristjan Kanguri. Varem taheti ikka uut Divacit või Danilovici.»