:format(webp)/nginx/o/2024/12/20/16556202t1hb4c5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/29/16452681t1h6a26.jpg)
Mullu Euroopa kõrgeimal tasemel, Meistrite liigas palle maha löönud Timo Tammemaa tegutseb tänavu eksootilisemal tandril ehk Jaapanis. Samas ei jäänud palju puudu, et ta sootuks spordiga lõpparve teinuks, sest kevadel seiskus võrkpalluri süda.
Timo Tammemaa süda jäi kevadel seisma: haiglast öeldi esiti, et võrkpalliga on kõik
Kui üldjuhul inimesed oma tervise(murede)st avameelselt ei räägi, siis Tammemaa on nõus seda tegema, et teisedki inimesed teaksid: lahendusi leiab alati ja tuge on võimalik saada igalt poolt.
29. aprill oli päev, mil Tammemaale ja Robert Tähele riputati Berliini Recyclingu ridades kaela Saksamaa meistrivõistluste kuldmedal. Teine tol hooajal, sest märtsis krooniti nad ka riigi karikavõitjaks.
:format(webp)/nginx/o/2024/04/29/16035965t1heb9a.jpg)
Kordaläinud hooaeg selja taga, asus iga mees seejärel asju kokku pakkima, et kodumaale naasta. Tammemaagi alustas sellega, kuid Eestisse jõudis ta plaanitust lõpuks nii kuu aega hiljem. Sest enne juhtus too hommik.
«See ärkamine oli ikka väga rets...» meenutab Tammemaa hetke, kui silmad lahti tegi ja mõistis, et ta süda ei löö.
Kuigi see kestis kõigest paar-kolm sekundit, tundus see saarlasele arusaadavalt igavikuna. «See hetk, kui oled kusagil Saksamaal korteris üksi ja süda ei löö... seda pole võimalik kirjeldada. Ühtäkki oli väga üksik tunne,» üritab ta mõtteid sõnadesse panna.
Esialgu ei tehtud välja
Olukorrast tekkinud meeltesegadust ilmestab hästi asjaolu, et telefoni järgi haaramise asemel suikus ta pärast tuksete naasmist uuesti unele. Teadlikult või alateadlikult, tont seda teab. «Ma lihtsalt ei adunud, mis minuga toimub,» jätkab novembris 33. sünnipäeva tähistav Tammemaa.
Kui ta teist korda ärkas, oli mõistus juba klaar(im), kuid olukord kõike muud kui möödas. «Siis ei saanud ma oma vasakut kätt liigutada,» meenutab tempomees, kes ennast ikkagi vägisi püsti ja seejärel EMOsse ajas.
/nginx/o/2023/05/11/15312477t1h9899.jpg)
Esimeses traumapunktis temaga suurt midagi ei tehtud. Kuulati küll ära, ent seejärel rehmati piltlikult öeldes käega, justkui öeldes: ei ole hullu. «Miskipärast saadeti aga edasi teise EMOsse, kus tehti ultraheli, millega sai selgeks, et õlas ja kaelas oli suures ulatuses tromboos,» meenutab Tammemaa, kes seejärel haiglasse sisse kirjutati.
Seda siiski ettevaatusabinõuna, sest mingeid paanikaprotseduure (veel) ees ei oodanud. Esialgselt raviks määrati verevedeldajad ja puhkus ning järgmistel päevadel pisteti teda veel korduvalt kompuutrisse, et erinevaid uuringuid teha.
Nende tulemused on Tammemaal meeles kui eilne päev. «Esimese hooga öeldi, et nüüd on võrkpalliga kõik, sest kui tromboos peaks uuesti tekkima, võib see minna kopsu ja tagajärjed...» jätab ta lause tähendusrikkalt pooleli.
Lihased pigistasid veresooned kinni
Nimelt diagnoositi 147 korda Eesti koondist esindanud Tammemaal thoracic outlet syndrom ehk rindkereava sündroom. Maakeeli tähendab see, et tema kaela ja rinnalihase vahel olev rindkere avaus, kust närvid ja veresooned läbi jooksid, oli jäänud liiga väikseks ning pitsus.
/nginx/o/2019/12/20/12823802t1h154d.jpg)
«Kui tavaliselt tekib see varases eas, siis minul tulenes see rühist. Sisuliselt kael ees telefonis passimisest, nagu tänapäeva värk on, aga minu põhjus oli võrkpallis ja lihastes, mis kõike nii tugevalt soonisid, et veri jäi lihtsalt kinni,» selgitab Tammemaa ning lisab, et ilmselt mängisid tema puhul rolli ka hooajaga kuhjunud pinge ning valuvaigistid.
«Arvan küll, et need on omavahel seotud. Võtsin ikkagi väga julgelt valuvaigisteid, sest mul oli paremal pool kerge närviprobleem. Ühel hetkel ei suutnud ma nendeta isegi trenni teha ja ilmselt kaotasin vähe pea. Kui oled aga terve hooaja valuvaigisteid söönud ja siis hooaja lõppedes selle ära lõpetad... keha läks šokki.»
Pineva olukorra muutis veelgi ärevamaks tõsiasi, et esimese hooga arutati ka operatsiooni vajadust: kui ülemine roie eemaldada, väheneks närvidele/veresoontele avalduv surve. Ent nõnda kaugele asjad siiski ei läinud, sest verevedeldajad aitasid. «Esialgu oli mu vasak käsi ikka täiesti paistes, kuid aegamisi tõmbus turse tagasi,» meenutab Tammemaa.
Paralleelselt leebus ka arstide jutt, sest kui ta Berliini klubi tohtriga juhtunust esimest korda vestles, vastas too: «Rahu. Võta rahulikult vedeldajaid ja mingi hetk saad taas hakata treenima.»
Kaalus lõpetamist, kuniks...
Kuigi sõnum võinuks mõjuda rahustavalt, tekitas see Tammemaas hoopis rohkem segadust. «Sa oled niigi šokis ja siis läheb arstide jutt veel nõnda lahku... selle kõige tulemusena tekkis mul veel depressioon, et mis ja kuidas üldse edasi saab? Kui suvel koondisele «ei» ütlesin, siis mõtlesin endamisi, et nüüd on võrkpalliga kõik. Ma liigun edasi,» räägib tempomees tumedadest aegadest, millest väljuski alles Jaapanis.
Sest imekombel osutus kolm kuud enne ehmatavaid sündmusi ehk veebruaris sõlmitud leping Hokkaido Voreasiga taevakingituseks.
«Mingi hetk, kui olin juba Eestisse jõudnud, suutsin agendile [Nisse Huttunenile] ja Jaapan treenerile [Edo Kleinile] kogu loo ausalt ära rääkida: vot, seis on nüüd selline. Tegin seda, et anda neile teada, et ma ei tule sinna riskiga, et teen niisama trenni ja kukun lihtsalt kokku. Ent selgus, et treener oli just käinud kõnealuse sündroomi koolitusel ning teadis, kuidas olukorrale läheneda,» räägib Tammemaa vaat et uskumatust kokkusattumusest.
Nõnda lendaski Tammemaa augusti keskel Jaapanisse ning asus Kleini juhendamisel manuaalteraapiat tegema. «Teen põhiliselt venitusi, millega lõdvestan kaelalihaseid. Tõenäoliselt olid lihased need, mis roide nii kõrgele tõstsid, et see pigistas süsteemi kinni,» teoretiseerib ta.
Ent kuigi pelgalt teooria, kinnitab Tammemaa, et teraapia aitab. «Siia tulles olin väga kohutavas seisus. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Ent praegu olen omadega jälle rõõmsas kohas,» on ta klubile äärmiselt tänulik.
Vaikselt vanaks Timoks tagasi
Seda esiteks seepärast, et nad olid üldse valmis temaga tegelema ning teiseks, et mingit ajalist survet naasmise näol samuti Tammemaa õlgadele ei asetatud. Tõsi, vastužestina oli ka meie mees valmis lõviosa esimese kahe kuu palgast lauale jätma: sest mingit garantiid, et temast ikkagi saab (endisel tasemel) võrkpallur, ju polnud.
«Esimesed kuu aega elasin klubi presidendi juures, sest õhus oli ju küsimus, kas ma saan ikkagi mängida,» sõnab 204-sentimeetrine Tammemaa, kes praeguseks saanud siiski oma mitmetoalise elamise, mille suurim pluss peitub tõsiasjas, et ta saab vannitoas püsti (!) seista.
Tavaline nädal Jaapanis
Timo Tammemaa klassikaline töönädal Jaapanis näeb välja järgnev: esmaspäev on vaba, teisi-, kolma- ja neljapäeval on üldjuhul kavas kaks trenni: hommikune ja õhtune. Edasine sõltub juba mängugraafikust: kas ees ootavad kodu- või võõrsil mängud (nädalavahetusel mängitakse järjestikustel päevadel kaks mängu).
«Kodumängude puhul on reedel üks trenn ning laupäev-pühapäev enam midagi pole – ainult mäng. Võõrsil mängudega sõltub, mis kellaks lend saadakse, aga üldiselt reisitakse neljapäeva õhtul – siis trenni pole – ning reedene treening toimub juba mängupaigas, et kohaneda,» avab Tammemaa tausta.
Kuna Vorease klubi asub Hokkaido saarel, lendavad nad igale poole. Pikim ots Hiroshimasse võtab nii kaks ja pool tundi. Tõsi, sellele reisiajale tuleb lisada teist nii palju, et Asahikawa linnast, kus klubi paikneb, Sapporosse jõuda. «Mõistlikud reisipäevad,» resümeerib meie mees.
Mis puudutab aga sarnaselt Cronimet liigale kahel järjestikusel päeval mängimist – mille kohta nii mõnigi Eesti koondislane öelnud, et enne kui see ei muutu, ei saa kodumaal rääkida professionaalselt võrkpallist –, siis sellesse suhtub Tammemaa stoiliselt.
«Olen sellega juba ära harjunud ja miskipärast olen end pühapäeviti ehk teisel mängul seni alati paremini tundnud kui laupäevasel,» imestab ta, kuid möönab, et Jaapanisse jõudnuna tuli tal järjestikuste mängude teemal ka peatreeneriga maha istuda.
«Ta küsis, et mis ma arvan, kuidas võiksin ma oma olukorras sellega toime tulla. Selle peale saingi tuua aga näite, et kui Eestis võrkpalliga alustasin, siis me ainult nii mängisimegi. Tuttav värk.»
Mis spordi kontekstis sirge seljaga seismist puudutab, siis see protsess on vollemehe sõnul veel käimas. «Sel nädalavahetusel, kui klubiga ka esimese mängu võitsime, tundsin esimest korda, et mingi vana osa minust on tagasi. Aga kui stabiilselt, seda ma veel öelda ei oska. Tean lihtsalt, et olukord läheb nädalast nädalasse paremaks,» lausub raskustest hoolimata seni kõik kuus kohtumist algusest lõpuni kaasa löönud Tammemaa.
Superstaarid ja kiire mäng
Jõudeski nüüd otsapidi loo sportliku poole ehk Jaapani liiga juurde, siis kuigi siinsete võrkpallisõprade jaoks tume maa – ka Tammemaa tunnistab, et kuigi see oli pikalt üks tema volleunistusi, ei teadnud ta Jaapani vollest suurt midagi –, on tegemist tugevaima liigaga Aasias.
Seda ennekõike tänu rahale, sest jõukate suurkorporatsioonide toel olid sealsed klubid juba varem saareriiki meelitanud superstaarid nagu Dmitri Muserskii, Michał Kubiaki, Aaron Russelli, Bartosz Kureki ja Thomas Jaeschke. Kuid tänavu, kui leegionäride piirarvu suurendati kahele, siirdusid Jaapanisse ka Nimir Abdel-Aziz, Aleksander Śliwka, Ricardo Lucarelli, TJ DeFalco, Oreol Camejo, Tine Urnaut ja paljud teised.
Nõnda on muutunud ka Jaapanis viljeletav mängustiil. Kui varem oli see äärmiselt tehniline ja kombinatsiooniderohke, siis nüüd, välistreenerite ja võimsamate leegionäride toel hoopis jõulisem ja sirgjoonelisem.
/nginx/o/2024/10/29/16452682t1h88bb.jpg)
Ent see ei tähenda, et jaapanlaste sitkus ja tehnilisus tagaplaanile oleks jäänud, sest nagu Tammemaa oma senise kuue mänguga kogutud 13 blokki kommenteerib: «Seda on keeruline sõnades edasi anda, aga ütleme nii, et siinne tõste- ja mängukiirus on natukene teine. Arvan, et mul läheb äkki kuu aega, et jõuaksin füüsiliselt sellesse vormi, mis vaja. Kuid mõtteprotsessi teemal... siin on vaja lihtsalt teistmoodi otsuseid teha, et üldse kusagile jõuda.»
Teistmoodi näeb välja ka sealne treeningprotsess, kus horvaadist peatreeneri kõrval seisab 24/7 tõlk, kes ettevuristatut jaapani keelde tõlgib. Tammemaa ja 215 cm pikkune ukrainlasest diagonaalründaja Nikita Zolotuhhin – tore kõrvalfakt, pikkuselt kolmas mängija on tiimis 195 cm – on ainsad, kes saavad juhistest aru otse inglise keeles.
Keelebarjääri tõttu seni mingeid probleeme olnud pole. «Ma küll ei tea, mida neile tõlgitakse või kuidas jaapanlased sellest päriselt aru saavad, aga trennide ja mängude põhjal ütleks, et asjad töötavad. Seda peab igal juhul ütlema, et treeneri sõna on Jaapanis püha ning kogu ühiskond on äärmiselt distsiplineeritud,» sõnab Tammemaa.
Kuigi lõpetuseks võiks pikalt ja laialt rääkida veel Jaapani liiga süsteemist, siis lihtsustatult on asi järgnev: kümme klubi mängivad kõik omavahel neli ringi ja 36 vooru järel edenevad kuus paremat play-off’i. Kohad 3–6 veerand-, esimesed kaks poolfinaali – seal on edasipääsemiseks vaja võita kaks matši.
Tammemaad ja Hokkaido Voraest see aga suure tõenäosusega ei puuduta. Mullu platseeruti kümne võistkonna konkurentsis ühendaks, võites 36 matšist kolm. Tänavu on eesmärk lihtsalt see üle teha.
Jaapani eripära: «luba», mis võimaldab mängida võrkpalli
Võrkpallimaailma läbi ja lõhki tundev Martti Juhkami kirjutas hiljutises blogipostituses, et Jaapani liiga muudab omapäraseks tõsiasi, et kohalikud pole seal mitte profisportlased, vaid otsekui töölised, kel «luba» võrkpalli mängida.
«Enamik jaapanlasi liitub liigaga pärast ülikooli, 23-aastasena, kuid klubi valides valivad nad endale ka tööandjat, kelle juurde pärast sportlasteed tööle lähevad. Kuni nad mängivad võrkpalli, on nad küll professionaalid, tegeledes ainult spordiga, aga kui karjäär läbi saab, lähevad nad sama ettevõtte kontorisse või tehasesse tööle,» kirjutas ta.
Nõnda on atraktiivseimad tiimid need, kelle peasponsoriks on suured ja edukad korporatsioonid: näiteks Osaka Bluteon (elektroonikaettevõte Panasonic), Osaka Suntory Sunbirds (alkohoolsete jookide tootja Suntory), Nagoya Wolfdogs (Toyota varuosade tootja Toyoda Gosei).
Keerulisem on olukord aga Hiroshima Thunderil, kelle tubakafirmast peasponsori Japan Tobacco käive on iga aasta ainult vähenenud ja mis pole seetõttu enam mängijate esimene valik.
Timo Tammemaa koduklubi Hokkaido Voreas on aga veidi teistmoodi üles ehitatud, kuivõrd neil on ühe suursponsori asemel palju väiksemaid toetajaid ning fookus on rohkem oma noorte arendamisel.
«Tegemist on uuema klubiga, mis tõusis kõrgliigasse alles mullu ning nad vaatavadki pigem pikemat perspektiivi. Paratamatult pole siinne finantsolukord sama, mis riigi lõunaosas, kus suured rahamäed, mistap võetaksegi samm-sammult ja aasta-aastalt,» sõnab Tammemaa.
Siiski on ka mõned Voreasi – klubi nimi tuleneb Kreeka tuulejumalast Boreasist, millele ette pandud võrkpalli auks v-täht – varumängijad tiimi palgal. «Mingil moel on nende töö ja sport ühendatud,» kinnitab Tammemaa, oskamata veel detailidesse minna.