Debatt 25 000 euro ümber. On selle sportlasele andmine aus või kasutatakse teda hoopis nõnda ära?

Pafi kampaaniast räägivad Henrik Kalmet ja Siim Sukles. Foto: montaaž

Spordiennustusfirma Paf käivitas oktoobris kampaania, milles kutsub sportlasi üles kandideerima 25 000 euro suurusele sponsorlepingule. Selle valguses on avalikkuses tekkinud aga debatt sporti pandava raha eetilisusest.

Paf kutsub kampaanias kõikide spordialade proffe ja amatööre filmima endast tempokat, kuni üheminutilist videot, mille jooksul ennast tutvustada ja selgitada, miks just temast peaks saama Pafi sportlane. Osalejate seast valitakse žürii otsusel välja 20 finalisti, kes pääsevad rahvahääletusele, mille peaauhinnaks on 25 000 euro suurune sponsorleping.  

Näitleja Henrik Kalmet tegi selle sama kampaaniaga seoses esmaspäeva õhtul aga ühismeediasse postituse, milles ettevõtmist kritiseerib. 

«Paf on kavalalt üles ehitanud massiivse reklaamkampaania, mis adekvaatselt hinnastades maksaks kaugelt üle pakutud 25 000 – 30 000, kuid on brändinud selle sponsorluseks. Sel moel naudib Paf positiivset ja tasuta meediakajastust telesaadetes ning trükimeedias, jättes endast mulje kui suure südamega spordi toetajast, kuid tegelikult kasutades küüniliselt ära meie spordisüsteemi alarahastatust,» kirjutas ta. 

«Olles tutvunud nii mõnegi sportlase sponsorlepinguga, pean kahjuks tõdema, et lihtsalt spordi ja sportlase toetamisest on tihti asi väga kaugel ehk sportlasele pandud turundusülesanded ületavad adekvaatselt turu järgi hinnastades toetussummat. Mitte ei toetata, vaid ostetakse väga odavalt reklaami,» lisas Kalvet.

Sama teemat lahati kolmapäeva hommikul ka Vikerraadio saates «Vikerhommik», mille külaliseks oli Eesti Olümpiakomitee (EOK) kauane peasekretär, oktoobris ameti maha pannud Siim Sukles, kes ei leia, et sportlased müüksid ennast kuidagi liiga odavaks või laseks end ära kasutada. 

«[Liiga odavalt müümise] tunne on mul olnud kord, eelmise kümnendi alguses, kui meie pallimänguliigad müüsid oma liiganimesid. Ja üks pallimäng müüs selle siis summa eest, mis oli pool kantsleri kuupalka. Siis oli küll tunne, et on selgelt alla turuhinna. Kui rääkida sportlastest, siis praegu ei toimu ju mingit orjastamist või midagi sellist, et pärlite eest saadakse sportlased kätte.

Loogiline on see, et noorsportlase saad oma reklaami ja turundust kandma ühe hinna ja A-klassi tippsportlase teise hinna eest. Millest aga meie räägime Pafi teemal – neil on soov ära anda 25 000. Nüüd, kuidas võiks seda teha?

Üks variant on saata kirjad alaliitudele: palun esitage oma sportlased, kes võiksid stipendiumile kandideerida. Või teine variant: teed nutikalt ja selle veidi suuremaks. Loomulikult tutvustad selle käigus ka oma firmat, aga paned tähelepanu alla ka need sportlased, kes stipendiumi saavad. 

Kui paigutada see raha lihtsalt turundusse, siis jääks spordis see raha ju saamata. Praegune lõpptulemus on see, et üks sportlane saab selle 25 000-eurose stipendiumi, mis on ka EOK mõistes päris suur raha. Tippsportlase eelarve on heal juhul kuskil 150 000 eurot ja noorel sportlasel on ca 25 000 ühe aasta ettevalmistusraha. Pigem on see lähenemine nutikas,» sõnas ta.

Lisaks tõi Sukles välja, et Eesti sporti toetataksegi suuresti südamest. «See võib kõlada küll banaalselt, aga pole nii, et sellel [sponsorlusel] oleks suur turundusväärtus. Et paneme kümned tuhanded ühe sportlase peale, see tuleb tagasi. Ei tule. Eestis ei tule. Swedbank paneb üldiselt Baltikumi turu peal, ka sealt ei tule tagasi. Väärtuspõhine turundus ei toimi spordis, sest [siinne] turg on liiga väike,» lausus ta.