INTERVJUU ⟩ Mart Tiisaar: Rootsi olümpiavõitjatel on treeningutel huvitav lähemine

Mart Tiisar ja Dmitri Korotkov. Foto: @tiisaarkorotkov / Instagram

Mart Tiisaar alustab oma profikarjääris uut peatükki. Ta osaleb MK-sarjas värske paarilise Dmitri Korotkoviga kõrgeima tasemega Elite16-etapil. Beach44 püüdis Tiisaare tähtsa turniiri eel telefoni teel Rio de Janeiro tänavatelt kinni ning puhus viimase kümnendi maailma ühe hinnatuma blokimängijaga juttu.

Äsja sünnipäeva tähistanud Tiisaart ootab ees põnev aeg, sest seda, mida koostöö pikaaegse treeningpartneri Korotkoviga pakkuda võiks, pole võimalik ennustada. Üheksa aasta pikkune koostöö Kusti Nõlvakuga tõi pärast pikki ja raskeid sisseelamise aastaid lõpuks MMilt viienda koha ja mitmeid suurepäraseid tulemusi kõrgeima tasemega MK-etappidelt, mis kergitasid Nõlvak/Tiisaare mõneks ajaks ka maailma edetabeli esikümnesse. 26-aastase Korotkoviga algab teekond aga mõnes mõttes täiesti nullist.

Sa oled Brasiilias käinud juba enam kui viis korda. Millised volleturniiride korraldajad on brasiillased?

Brasiilias on huvitav see, et ükskõik, kus linnas MK-etappi tehakse, on väga paljud asjad samad. Korraldajad on samad, samuti tribüünid, telgid ja muud asjad. Isegi võistluspaigad on sarnased: suur ja ilus rand, seejärel autotee ja kõrghooned.

2016. aasta Rio olümpiamängude ajal räägiti palju sellest, et Brasiilia tänavatel siiani üsna ohtlik ringi liikuda. Kas mängijad ka seda turniiri ajal tunnetavad või kogevad?

Sellel pool randa, kus MK-etapp toimub, on turvalisem. Käime ranna lähistel tänaval normaalselt ringi ega pea muretsema. Favelad asuvad teisel pool randa, kuhu meie ei satu.

Brasiiliast pärineb ka sinu karjääri üks paremaid tulemusi. 2022. aastal jõudsite Kustiga Itapemas tugevuselt teise taseme MK-etapil ehk Challenge’il poolfinaali, kuid pidite seejärel Kusti seljavigastuse tõttu andma vastasele loobumisvõidu nii poolfinaalis kui ka pronksimängus.

Jaa, Brasiilias on mulle meeldinud mängida. Häid mälestusi jagub.

Kuidas Dmitri end Brasiilias seni vanema kolleegi kõrval ülal on pidanud?

Oi, väga hästi! Suurepäraselt! Mul ei ole Dimale ühtegi pretensiooni. Unustasin malelaua küll koju, aga oleme jõudnud koos teha muid asju. Oleme mõtisklenud tulevikutegevuste üle ning ajanud tiimiga seotud asju, ka sponsoritega seonduvat. Rõõm on tõdeda, et oleme leidnud uuele paarile mitu head toetajat, kes meie tegemistesse usuvad. See annab kindlust, et oleme õigel teel.

Milline on sinu ja Dmitri koostöö seni välja näinud?

Dima mängis augusti keskel Urmasega Eesti meistrivõistlused ära ja puhkas paar nädalat. Seejärel, augusti lõpus, hakkasime koos treenima. Septembri keskpaigas sai struktuur paika. Teeme trenni regulaarselt Urmase ja Sandriga (Urmas Piik ja Sander Steinberg, kes mängivad sellest sügisest taas koos – toim.) ning 16-aastaste Armini ja Patrikuga (Eesti parim noorteduo Armin Kender ja Patrik Parijõgi – toim.). Treenime kõik Indrek Verro käe all.

Võtsime kohe alguses selle seisukoha, et minu ja Dima näol on tegu täiesti uue tiimiga. Seda nii väljakul kui ka selle kõrval.

Millele sügisestes trennides olete keskendunud?

Vaatasime esmalt, mis on need asjad, millele peaksime enim keskenduma. Õige pea tuli lauale rünnak – olgu siis servi vastuvõtust või kaitsest. Ja teatud nüansid selle rünnaku juures, et kuidas rünnaku arendamisele läheneda. Tegelesime Kustiga sellega üheksa aasta jooksul vähe. Aga nüüd, sügisel, oleme avastanud rünnaku juures huvitavaid uusi nurki ning see teema on fookuses nii Brasiilias kui ka saabuvatel turniiridel Aasias.

Rünnakul on palju võimalusi ja lahendusi, kuidas punkti võita. Neid võib olla lõputult. Aga kui minna ründama selle mõttega, et kõik need lahendused on laual, võib tekkida segadus. Seetõttu vaatame me hetkel rünnakut sellest suunast, et valida varakult välja üks lahendus, sest kogu tegevusjõud ühele asjale suunata on oluliselt lihtsam. Siis tuleb teha seda üht asja nii hästi, kui on võimalik. Ja vastavalt olukorrale tuleb siis korrigeerida seda rünnakulahendust, et tulem oleks kõige parem.

Samuti töötame rünnaku osas sellega, kas tegelen peale minnes rohkem vastase bloki- või kaitsemängijaga.

Selles, et sina oled üks ja ainus blokimängija teie paaris, pole olnud ilmselt mingit küsimust?

Jah, hetkel viljeleme võrkpalli sedasi, et mina olen blokimängija. Aga samas ideest kui sellisest me kinni ei hoia. See tähendab, et trennis tegeleme ka Dima bloki- ja minu kaitsemängu arendamisega.

Kas Dmitri osas on avaldunud ka uusi nüansse, mida sa varem, kui temaga koos ühist paari ei moodustanud, polnud märganud?

Jaa, see dünaamika on muutunud. Varem ma ei mõelnud trennis Dimaga samalväljakupoolel olles sellele, et oleme üks tiim. Fookuses oli kogu aeg see, kuidas ma Kustiga mängiks. Ja mulle endale meeldib see, mida olen seni Dimaga kogenud. Tundub, et olen justkui suutnud lahti lasta sellest, mida Kustiga tegime ja tänu sellele tulevad mingil määral minu omadused teistmoodi välja.

Nagu näiteks?

Ma ei taha liiga palju paralleele tuua, aga Kusti oli meie paaris see osav ja loov mängija. Ja mina olin kõrval n-ö puine blokimängija. Selline raam oli justkui. Aga nüüd, kui sellist raami pole, tunnen, et minus on arenenud varasemast teistmoodi osavus ja loovus. Tunnen, et midagi on tammi tagant välja tulnud.

Kuidas sa hetkel Dmitrit kui kaitsemängijat iseloomustaksid?

Dima pluss on kindlasti see, et ta suudab olla agressiivne ja jõuline. Ta on mänginud oma vollekarjääri jooksul paljude erinevate paarilistega ning saanud seeläbi palju kogemusi. Ta suudab ja oskab väga huvitavalt väljakul käituda.

Te korraldasite Dmitriga oktoobris Türgis oma traditsioonilise sügislaagri. Milline seekordne laager oli ja kui palju saate ise korralduse kõrvalt trenni teha?

Saime omajagu ka ise treenida, kuigi korraldamine võtab kahtlemata omajagu energiat ära. Laager ise oli taas väga mõnus. Inimesi käib sügisel reeglina vähem kui kevadel, nii ka seekord. Aga väiksema seltskonnaga laagri tegemisel on samuti oma plussid.

Plaanime juba praegu ka kevadist laagrit ja saan vollesõpradele nii palju öelda, et kavas on ette võtta mõned muudatused, et laager saaks senisest veelgi vahvam. Sellest kuuleb juba lähinädalatel. Laager on meile selles suhtes hetkel väga oluline, et sellega aitame täita oma profipaari eelarvet.

Sinu ja Kusti ühine teekond sai läbi Rakvere MK-etapil, kus sa põlve vigastasid. Kas tänaseks on see mure unustatud?

Jah, võib nii öelda küll. Täielikuks taastumiseks kulus umbes kaks kuud. Tunnen end üleüldiselt füüsiliselt ja ka vaimselt hästi ning mõnus on üle mõne aja taas tuuril olla.

Ei saa üle ega ümber ka teie Rios tehtud treeningust Pariisi olümpiavõitjate, rannavollemaailma vaieldamatute superstaaride David Ahmani ja Jonatan Hellviguga. Kuidas see üldse nii välja kujunes, et rootslased teil piltlikult öeldes lennujaamas vastas olid ja trenni ootasid?

Täiesti üllataval kombel nende treener Rasmus Jonsson kirjutas mulle. Ütlesin, et maandume alles esmaspäeval, aga et võiksime trenni teha küll. Ma ise arvasin, et ta pakub meile trennitegemist Rootsi teise paariga (Rakvere Futuresi võitnud Jacob Hölting Nilsson ja Elmer Andersson – toim.), kuid tuli välja, et neid polegi Brasiilias. Seega rääkis ta hoopis Ahmanist ja Hellvigist. Rasmus ütles, et neil oleks hea meel meiega trenni teha.

Kuidas sa Dimale selle sõnumi edasi andsid, et elu esimese ühise trenni MK-karussellis teete maailma parima paari vastu?

Ütlesingi, et näe, meil tuleb nüüd trenn rootslastega. Dimal oli hea meel, kuigi ta lisas, et kui ta oleks treener ja saaks liigutada kõiki malenuppe, siis ta äkki ei valiks kohe esimeseks trenniks Ahman/Hellvigit, sest võib-olla ei saa trennis ühtegi punkti ja tekib kehv tunne.

Aga trenn oli tõesti väga mõnus. Tuleb tunnistada, et tasemelt olid rootslased ikkagi meist aste kõrgemal ja kui me punktide peale mängisime, siis polnud me ühtegi korda lähedal võidule. Kõik oli siiski inimlikkuse piirides. Ei tekkinud seda tunnet, et vastas on üliinimesed, vaid lihtsalt väga-väga heade oskustega rannavõrkpallurid. See, kuidas rootslased end nii mängijate kui ka tiimina on suutnud arendada, on muidugi muljetavaldav.

Kuidas trenn Ahman/Hellvigiga välja nägi?

Rootslased on selles suhtes ägedad, et neil on huvitav lähenemine. Võib-olla kodus treenivad nad hoopis teisiti, aga tuuril olles pole neil trennile sissejuhatust. Kui platsiaja saime ja väljakule läksime, oli esimene harjutus selline, et iga mängija sai neli servi järjest ning lahendas sideouti (vastuvõtust rünnakule üleminek – toim.). Kui see oli tehtud, hakkasime erinevatest olukordadest mängima punktide peale. Tavageime me ei mänginud. Kokkuvõttes oli aga ikkagi läbinisti mänguline treening.

Kui palju Ahman ja Hellvig trennis oma kuulsale hüppelt tõstmisele rõhku panid?

Nad kasutavad seda palju. Laadisime oma Instagrami kanalile üles kaks videot. Teises videos panimegi kokku need hetked, kui nad meid täielikult kohvile viisid. Nad on suutnud oma üliagressiivse mängustiili detailideni välja arendada.

Ja seetõttu tuleb nende vastu vist eriti palju riskida serviga?

Jah, sest kui neil on serv hästi käes, siis on väga raske blokk-kaitsega neid takistada. Samas on neid väga raske ka serviga surve alla panna, sest neil on servi vastuvõtt samuti väga kõrgel tasemel. Äge on üleüldse näha nende kvaliteeti ja potentsiaali. Treener Rasmus Jonsson jagas kogu treeningu vältel neile tagasisidet ka. Rootslased on küll juba praegu fantastilise taseme saavutanud, kuid ka neil on selle kõige juures veel arenguruumi.

Kas Rasmus Jonsson ka teile tagasisidet andis, arvestades, et Indrek Verro pole Brasiilias teiega kaasas?

Ei, sedasi teiste paaride treenerid reeglina tagasisidet ei anna. Ta tänas meid toreda trenni eest. Kuna tean Rasmust ammusest ajast ja oleme head tuttavad, siis pärast trenni rääkisime veidi hoopis isarollist. Rasmus sai nimelt hiljuti isaks ja see teema ühendab meid.

Aga David Ahman ja Jonatan Hellvig – kas nendega ka midagi arutada jõudsite?

Tore on see, et nad pole inimestena muutunud. Tegu on jätkuvalt kahe tagasihoidliku ja väga toreda rootslasega, kes püsivad kahe jalaga maa peal. Küsisin, kas nende elu on muutunud pärast olümpiat. Nad vastasid, et suures plaanis ei ole, lihtsalt Rootsis teab nüüd iga inimene seda, et nende riigil on maailmatasemel rannavõrkpallurid. Kuigi nad olid maailma tipp-paar ja Euroopa meistrid juba enne olümpiat, siis alles edu olümpial tõi nad keskmise Rootsi inimese teadvusse.

Lõpetuseks, Rios peate alistama kaks vastast, et põhiturniirile pääseda. Teie esimesed vastased on ameerikalsed, värskelt koos mängima asunud 38-aastane Chaim Schalk ja 30-aastane James Shaw. Neist esimene on tuntud mees MK-karussellis, teine aga Elite16-etapil vaid korra varem osalenu. Mida nende kohta öelda oskad?

Tegu on täiesti uue paariga. Schalki tean hästi. Ta on vanameister, kes mängis varem Tri Bourne’iga. Just Schalki ja Bourne’i vastu kaotasime me Jurmalas meeldejääva lahingu, kus meie matšpallil tegid vastased neli puudet järjest, kuid kohtunikel jäi see märkamata. Aga Shaw’st ma liiga palju ei tea veel.

Millised võiksid olla sinu ja Dmitri võidušanssid selles kohtumises?

Me pole Dimaga ühtegi tavamängu veel mänginud koos ja selles suhtes ei oska isegi midagi ennustada. Ma arvan, et mõlema paari võimalused on 50-50.