Kohtunikud, pallurid, vead ja karistused

Aare Halliko Foto: Liis Treimann

Aivar Kuusmaa süüdistab kohtunikke mängu otsustamises, Heino Lill leiab, et vilepartiid on vastaste poole kaldu, väiksemaid ja suuremaid skandaalikesi jagub ka madalamatesse liigadesse ja noortevõistlustele. See on Eesti korvpalli argipäev vahetult enne meistriliiga poolfinaalide algust.

Meistriliiga peakohtuniku Aare Halliko hinnangul möödus hooaeg skandaalide poolest vaikselt. Ta tõdes, et vaidlusttekitavaid olukordi sünnib pidevalt, ent viimastel nädalatel on need suuremaks võimendatud ning põhjuseks olevat play-off-mängudega kaasnev närvilisus.    

Aare Halliko, arusaamatuste tekkimisel ja olukordade lahendamisel võib olla oma süü ka kohtunike suletusel ja vaikimisel – kommentaare te ei jaga ja oma otsuseid avalikkuse ees ei selgita.

Eesti meistriliigas me pärast mängu olukordi ei kommenteeri, sest kui keegi hüppab kohe pärast kohtumise lõppu ligi ja pärib aru, on raske midagi tarka öelda. Asjad tuleb enne videost üle vaadata.

Seega on mängijad ja treenerid kohtunikega võrreldes ebamugavamas seisus, nemad peavad ju avaldama arvamust kohe, tulise peaga.

Ma ei tahaks kommenteerida kellegi väljaütlemisi, aga see on probleem, kui ei suudeta ennast kontrollida ja emotsioonide pealt pursatakse kõik välja. Tulemus ongi siis sellele vastav. Tegelikult on meil tekkinud ka teistpidi olukordi, kus kohtunik on hoopis treenerit räigelt sõimanud ja selle eest jätnud vilistamises terve hooaja vahele. Kohtunikena teame, mida selline käitumine kaasa toob, tegelikult peaksid treenerid ja mängijad ka seda teadma.

Samas ei tea ma ühtegi korvpalliriiki, kus kohtunikud annaksid pärast mängu vilepartii kohta selgitusi.

Võimalus selgitustest hoiduda tekitab olukorra, kus kohtunikud ei pea oma otsuste eest avalikkuse ees vastutama. Näiteks kui kannad mõne mängija või treeneri peale vimma, paned talle tehnilise vea ega pea kellelegi aru andma.

Mina ei tea ühtegi sellist juhtumit, kus keegi kannaks vimma ja vilistaks meelega, see ei ole praegu probleem. Kõik olukorrad, kus on tegemist halva käitumisega – olgu see siis üks kohtunik teise vilemehe suhtes või kohtunik mängija suhtes –, on lõppenud karistusega.

Mängijate ja treenerite karistused on avalikud, kuid kohtunike karistamisest me tavaliselt ei kuule.

Mullu avalikustasime ühe kohtuniku karistuse ja pärast seda oli tal keeruline mängul olla. Eestis võetakse mängijate ja treenerite poolt vanad asjad kaasa. Võib-olla teevad sama ka kohtunikud, kuid isiklikult ei pea ma kellegi peale vimma. Välismaal vilistades on tavaline, et tullakse vaheajal või pärast mängu lõppu ligi ja tunnistatakse, et läksin ägedaks. Eestis ei pruugi aga mõni mees sulle kaks aastat tere öelda.

Kuidas näeb välja kohtunike eksimuste arutelu ja karistuste määramine?

Keegi ei karista ju mängijat selle töö eest, mida ta platsil teeb – patustab tehnilise praagiga või jätab kaitses kellegi vabaks. Kohtunikke tahame aga karistada just siis, kui ta eksib oma tööd tehes, otsuseid vastu võttes. Kohtunik teeb mängu jooksul 700–900 otsust, millest eksib umbes kümnel. Neist omakorda kaks või kolm on valed viled. Vale otsuse eest pole lihtsalt võimalik karistust määrata, seda saab teha ikkagi vaid pahatahtlikkuse või olulise mängu suure eksimuse puhul.

Meistriliiga kohtumistel on alati kohal komissar, kes annab kohtunikele tagasisidet. Lisaks saan raporti mina peakohtunikuna ja meie rahvuslik instruktor Atso Matsalu. Alates tänavusest hooajast võivad kohtuniku karistamise ettepaneku teha peakohtunik, kohtunike komisjon, kohtunikekogu ja ka klubid.

Kohtunike karistamine rahatrahviga pole ilmselt loogiline. Seega on peamine sanktsioon saata eksinud mees vilistama aste madalamale.

Tavaliselt tõesti ei määrata kohtunikku teatud aja jooksul kõrgema liiga mängudele, kuid tegelikult on seegi mõnes mõttes rahaline karistus. Kõik tahaksid ju vilistada meistriliiga play-off’i, ja kui neid ei saa, peaks tekkima kripeldus ning olukorra parandamiseks on vaja midagi teha.

Treeneril ja meeskonna kaptenil peaks olema mängu ajal õigus küsida mõne vile kohta selgitust. Eestis on aga tavaline, et kohtunik lööb pea kuklasse ega vaevu küsija poole vaatamagi.  

See on asi, millega teeme pidevalt tööd. Reeglite järgi ei pea kohtunik vastama, kuid see on siiski soovitatav. Küsimus tuleb esitada õigel ajal ja õiges kohas ning see peaks olema seotud mänguaja, seisu või mõne muu sellise asjaga. Selle, millise vea kohtunik vilistas, näitab ta ära oma žestidega.

Üldjuhul peaks küsija siiski vastuse saama, kuid ka siin jõuame tagasi persoonide juurde, mõne inimese käest ei saa ka niisama ühtegi sõna kätte. Samas on kohtunike ja mängijate-treenerite vaheline suhtlemine nagu kahe teraga mõõk. Seda ei saa olla liiga palju ja pole mõtet küsida igat asja, sest kohtunik ei jõua terve mängu selgitusi jagada.

Kohtunikud peavad suhtluses olema rahulikud. Probleemi korral tuleks alguses rääkida mitteametlikult ja sellega pingeid maandada. Kui see ei aita, anda hoiatus ja kõige lõpuks tehniline viga.

Publiku seas on levinud arvamus, et kui kohtunik kogemata eksib, teeb ta selle järgmisel rünnakul mõne otsusega tagasi.

Kohtunik ei tohiks nii oma vigu lappida. Kui eksid ühel pool, ei saa minna teisele poole väljakut ja eksida seal meelega. Samas ei saa välistada, et eksimus hakkab alateadvuses kummitama ja see võib avaldada vilistamisele oma mõju.

Kui kohtunik on rängalt eksinud, siis kuidas ta üldse suudab 15 sekundit hiljem uut olukorda kainelt hinnata? Paratamatult võib ju enda peale vihastada ja tähelepanu hajub.

Kõige parem on mitte eksida, siis ei teki ka selliseid momente. Aga tegelikult seda ikka juhtub ning tavaliselt saab kohtunik oma veast kohe aru. Sellest välja tulek sõltub inimesest – mõnikord jäädaksegi põdema ja siis võib juhtuda, et üks kohtunik kaob mängu lõpuni ära. Ta lihtsalt ei tee enam ühtegi vilet.  

Otsustavate kohtumiste pinge pole kõigi jaoks talutav ning mõnikord hakkab kohtunike kolmiku nõrgim liige otsustavatel hetkedel üha rohkem vilet puhuma. Kas ülejäänud kaks meest saavad olukorda parandada?

Parandada on keeruline. Vanemkohtunik saab sekkuda vaid siis, kui asi puudutab auti või palli valdamise õigust. Siis saab öelda oma arvamuse, mille põhjal tekib vilistanud kohtunikul võimalus oma otsust muuta. Keegi teine seda teha ei saa.

Kui keegi hakkab vilistama mängule ebavajalikke asju, saab seisaku ajal sellest rääkida. Tegelikult rõhutame pidevalt, et kui ei näe täpselt, siis ära vilista – alati on võimalus, et teine kohtunik näeb paremini ja saab seda ise teha.

Tihti räägitakse, et kohtunike madal tase vastab meistriliiga meeskondade kesisele tasemele. Kas sellisel väitel on oma tõepõhi all?

Eesti kohtunikud pole viletsad – need, kes seda tööd teevad, on südamega asja juures. Aga mingi tõepõhi on sellel seosel olemas. Kohtunikuks ei saada raamatut lugedes, kohtunikuks arenetakse ikkagi vastavas keskkonnas. Eesti meistriliigast ei pääse ju otse Euro­liigasse vilistama, samamoodi ei lähe ka mängijad siit otse Euroliigasse.

Arengus tuleb liikuda loomulikku teed, alustada koduliigast, edasi minna Balti liigasse ja sealt pürgida juba Euroopasse. Arenguks peavad kohtunikud siit välja pääsema.

Mitu kohtunikku meil tänavu rahvusvahelisi mänge vilistas?

Viis meest.

Professionaalsuses on siiski vahe olemas. Mängijad ei tule ju kohtumisele otse töölt, kohtunike jaoks on see aga tavaline. See ei võimalda oma tegevusele keskenduda ja näiteks play-off’ide pinges tuleb ka rohkem eksimusi.

Ma ei usu, et seepärast rohkem eksitakse, kuid töölkäimise väide on õige. Isiklikult püüan oma päeva sättida nii, et mängupäeval oleks mul tööl kergem. Usun, et nii teeb enamik kohtunikke.

Tegelikult pole play-off-mängudes tavalisest rohkem eksimusi, vaid neid võimendatakse üle, kuna kohtumiste kaal on suurem.

Kui palju kohtunikke on jäänud Eesti meistriliiga poolfinaalide ajaks vilistajate nimekirja?

Veerandfinaalides alustasime 12 mehega, nüüd jätkame kümnega.