OLIVER LOMP ⟩ Vabatahtlik piin PÖFFil, aga kannatame ära!

Kaks aastat tagasi peetud MM lõppes Argentina koondise triumfiga. Foto: IMAGO/Moritz Mueller/IMAGO/Moritz Müller

Sport on oma ettearvamatuses kultuurivormidest ülim. Tugev avaldus muidugi, ent teistes esituskunstides on üldjuhul stsenaarium ees.

Inimfaktori tõttu pole ka perfektset filmi või lavastust, ent üldjuhul teab iga näitleja või tantsija sõna-sõnalt või samm-sammult, mis on tema ülesanded. Spordialade kuningas jalgpallis on igale esitajale samamoodi roll kirjutatud, mida mugandatakse vastasest sõltuvalt.

Kui vastane on oluliselt tugevamast koolkonnast, tähendab see reeglina poolkaitsja jaoks palju musta töö rügamist. Kui aga kohtutakse endast nõrgematega, on peatreener kirjutanud stsenaariumi, kus sel samal poolkaitsjal - kuigi oskused samad - on rohkem vabadust, mille abil võib ta rohkem palliga olla, seda liigutada ja oma loomingulisust välja näidata.

Samas jääb põhiidee etenduses samaks: edukas ollakse siis, kui vastase väravasse on toimetatud rohkem palle kui enda võrgust nopitud. Vahendid positiivse tulemuseni jõudmiseks on aga võrdlemisi vabad: pole vahet, kas pall kukub väravasse kaug- või lähilöögi abil, pea, jalalaba, põlve, näo või miks mitte ka tagumikuga lööduna.

Käega pole lubatud. Või noh, jalgpallikunstnik võib seda küll proovida, ent suurt tulu sellest peale mõnesekundilise eufoorialaksu vallanduse ei tõuse. Ajaloost leiab väga kõnekaid näiteid, kus pettus läks läbi (loe: Maradona 1986), ent tänapäeval tegutseb kurikuulus videokohtunik, kes küll mikroskoopilist veamarginali omades annab suuremale jaole tegudest õiglase hinnangu.

Selles osas on filmi- või teatrikunst liberaalsemad. Näitleja võib stsenaariumist väikseid kõrvalekaldeid lubada, sest kohtunikearmee, keda kehastab publik saalis, pole VARi täpse silmaga. Väiksed eksimused ei mõjuta tulemust, sest matši lõpptulemuse osas on mõlemad osapooled sama tulemuse eest väljas: kui etendus või film lõpeb, saab üksnes koos hinnata, kas see tuli näitlejail ja taustajõudel alates lavastajast ja lõpetades valgusmeistriga välja ja meeldis publikule või ebaõnnestus ja ei meeldinud. Tandem näitlejad-publik võidavad ja kaotavad koos.

Argentina režissöör Jesús Braceras pani kaks kultuurivormi kokku, luues jalgpalli(dokumentaal)filmi oma kodumaa koondise pikalt oodatud MMi triumfist 2022 aastal Kataris. Ideena pole see enneolematu saavutus, sest jalgpalliteemalisi filme on loodud tuhandeid, ka selliseid, kus teemaks ühe võistkonna kulg ühel turniiril, mille lõpptulemus on kinovaatajale teada.

Aga ei tohiks ka unustada, et Bracerase teos oli põhimõtteliselt kohustuslik, sest Lõuna-Ameerika suurriigi jaoks on MM ja eriti selle võitmine midagi nii-öelda elust suuremat. Filmiga lati alt minek tähendanuks Bracerase jaoks tohutut kriitikatulva, liialdusega öeldes veidi sarnast, mis saab osaks Argentina koondisele, kui nad järjekordselt turniirilt välja lüüakse. No pressure.

Režissööri ülesanne ei muutunud sugugi lihtsamaks, kui saali astus terava pilguga kriitik PÖFFil, mõne sõnutsi koguni suurim Argentina fänn Eestis. See fänn ootas nagu Argentina rahvaski 36 aastat oma lemmikmeeskonna edu kõige tähtsamal spordisündmusel. Sellel fännil olid Argentina tegemised sellel kaks aastat tagasi peetud turniiril sisuliselt peas.

Ta teadis suurepäraselt, milline mängija end ületas, milline oli enda taseme hale vari, millises võtmeolukorras eksiti või tehti hästi. Ja sellel fännil oli oma Argentina sõpradega suhelnuna ja sotsiaalmeediat jälginuna üsna hea ettekujutus, mis toimus Argentina fännide seas enne turniiri, selle ajal ja järel.

Kirsiks tordil oli kogu selle turniiri kulg, kus hoolimata mängulisest üleolekust anti (loodetavasti tahtmatult) isegi turvalisena näivad mängud, kaasa arvatud finaal, peaaegu et käest ära. Nagu filmis sõna saavad argentiinlasedki korduvalt selle 108 minuti jooksul tõdesid, nad vist justkui ongi kannatusteks loodud.

Film oli orgaaniline ja koosnes ainult arhiivikaadritest nii turniiril, tänavatel kui kodudes toimunust. Puudusid rääkivad pead ehk spetsiaalselt konkreetse filmi jaoks lindistatud intervjuud. Sisuliselt võib selle jagada kahte plokki: koondise lähimineviku kannatuseks ja rõõmudeks ning turniiril mängudes ning nende ümber toimunuks.

Stsenaarium oli üllatustevaba ja vähemalt kogenud Argentina fänn sealt midagi uut teada ei saanud. Küll aga üllatas see, et hoolimata tõigast, et see nõudlik fänn oli turniiri mänge tagantjärgi kümneid ja kümneid kordi läbi kerinud, suutis film ikkagi haarata enda sisse ja lõi piinarikka absurdsete stsenaariumitega olustiku just nagu kogu Katari turniir isegi. Kusjuures esmakordselt sain seda traagikat üle elada koos suurema rahvahulgaga, sest päris MMi Argentina mängudeks alates alagrupi viimasest olin end isoleerinud väiksesse pereringi.

Emotsioonid olid niigi suured. Kindlasti kadestasin neid vaatajaid, kellele Argentina tegemised küll korda lähevad, ent kes nii peensusteni turniiri dramaatilise käiguga kursis polnud. Usun, et adrenaliinilaks oli võimas. PÖFFi raames on filmi võimalik veel näha järgmisel nädalal ning neile, kes soovivad end natukene rohkem kurssi viia, mida jalgpall Argentinas tähendab, võiks see olla kohustuslik vaatamine.