AIVAR POHLAK ⟩ Slovakkia - Eesti 1:0 ehk tükikesi mängust ja selle ümbert

Eesti koondis tegi Slovakkia vastu südi partii. Foto: Liisi Troska/jalgpall.ee

Olen mitu korda märkinud, et just selles Rahvuste liiga tsüklis on torganud silma vastaste tahe murda meie tagalasse parema keskkaitsja ja äärekaitsja vahelt. Ka pressingut on meie kaitseliinile tehtud sageli nii, et mängiksime palli paremale keskkaitsjale.

Trnava mängu kõige olulisem tähendus minu jaoks oli arusaam, et Maksim Paskotši on valmis mängima keskkaitsja vastutusrikkal positsioonil. Eeldan, et treeneritegi soov oli selles veenduda ja ehk ka mõista, kas kombinatsioon Paskotši – Michael Schjønning-Larsen võiks olla lahendus kaitseliini parema poole murede leevendamiseks.

Joonas Tamm on võimas, kiire ja hea õhust tulevate tsenderduste klaarimisel. Paskotši positsiooniliselt tugevam, julgeb jätta Karol Metsaga suurema distantsi, tagades selliselt kaitseliini optimaalse paiknemise, palliga kindel, söandades lasta vastase ründajal tulla endale lähedale – mis tekitab suurema ruumi sellesama ründaja selja taha vastaste pressinguliini läbistamiseks – ning kiirete esimeste sammude tõttu võimeline nobedasti liinist välja ja liini tagasi liikuma.

Larseni mäng Trnavas oli ebaühtlasem ja neljas-viies olukorras tulid sisse eksimused, mida näiteks Qäbäläs ei juhtunud. Ühelt poolt tundus, et mees oli väsinud – kaks korda 90 minutit kahepäevase vahega + reis Qäbäläst Trnavasse, aga tõenäoliselt saame mingil hetkel vastuse küsimusele, kas Larsen suudab olla stabiilselt oma parimate mängude tasemel. Eeldan, et suudab.

Muide, mäng ise meenutas Rahvuste liiga eelsete maavõistluste aega – oli küllaltki lahtine ning Eesti tõestamisvajadus suurem, kui meist tugevama vastase motivatsioon. Arvestatav osa Eesti jalgpallikoondise erilistest tulemustest pärineb ju sellistest kohtumistest – 2:0 Uruguayga, 3:0 Horvaatiaga ja nii edasi.

Silma torkas meeskondlik distsipliin ja keskendatus – ei märganud ühtegi olukorda, kus pressingusse oleks mindud ühekaupa. Küll aga jäi silma mitu momenti, kus kutsuti väärat manöövrit alustav mängija tagasi või korrigeeriti üksteise positsioone.

Rocco Robert Sheini mäng Aserbaidžaani vastu – tõsi, tema tugevused tulevadki välja siis, kui saame olla rohkem palliga – võis viia algkoosseisu koha viimases kohtumises Slovakkiaga. Võimalik, et mängijat segas ka vigastus või väsimus, aga meenus seegi, et Thomas Häberli meeskonnast jäi Rocco välja konkreetsetel põhjustel. On oluline, et Shein suudaks olla stabiilne ja säilitada mänguisu ka siis, kui see on raske, sest sellist jalgpallurit, kes suudab vallata enesekindlalt palli ning teha seda suurel alal, on Eesti koondisele väga vaja.

Tippjalgpalluri elu Euroopas ei ole lihtne. Suve lõpust järgmise suve alguseni kestva hooaja raskemad ajalõigud langevadki hilissügisele, mil mängitakse kehvade ilmadega rasketel väljakutel. Kusjuures tihe graafik käib koos kuhjuvate pisivigastuste ja kuhjuva väsimusega, mille kõigega tuleb toime tulla.

Pärast A. Le Coq Arenal peetud mängu Rootsiga nägin staadioni siseruumides Karl Jakob Heina, kes, ühe jala hüppeliiges ja teise jala põlv jääkottidesse mässituna ning valust grimasse tehes, sõna otseses mõttes vaevu liikus. Mõtlesin, et küll oleks kehvasti, kui ta nüüd peaks koduklubis mängu või kaks vahele jätma, aga midagi sellist ei olnud. Meest tohterdatakse platsil aeg-ajalt, mis näitab, et asjad ei ole ideaalsed, aga Hein mängib.

Joseph Saliste kohta ütles Jürgen Henn koondisse kutsudes, et teda saab nüüd usaldada. Saliste ise kõneles aastat kirjeldades, et see muutus eriliseks alates laste sündimisest. Jalgpallurite karjäär sõltub mingi nurga alt vaadates just isiksuslikust küpsemisest, mis võib sageli jääda sellesse aega, mil tuleb tasapisi saapaid varna riputama hakata. Mäletan hästi, millised olid need sõnad, millega Joseph Saliste hooaja 2019 eel FC Florast Narva Transi mängima saadeti: «Josephit ei saa kahjuks usaldada …»

Jürgen Henni ja Co. esimest poolaastat võib pidada tulemuste poolest heaks. Balti turniir võideti ja Rahvuste liiga C-tasandile jäädi püsima. Jalgpall algab alati tulemusest ja selle kaudu annab meeskonnale ning tema mängule hinnangu enamik jälgijatest. Samas ei oska ma öelda, mis on mänguliselt praeguse koosseisu potentsiaal ja kui palju on võimalik selle meeskonna mängu arendada ega sedagi, kuidas võiks see mõjuda tulemustele.

Seda näha saab olema huvitav.

Postimehe palvel võtsin endale kohustuse kirjutada Rahvuste liiga sellest tsüklist kommentaare Eesti koondise kohtumistele. Püüdsin neis näidata mängu ja mänguga seotud asju veidi teistsuguse nurga alt. Kuigi ma ei ole treener, seadsin eesmärgiks kirjeldada ka mängulisi nüansse ja seda nii, nagu mina neid näen. Jalgpallurid ja treenerid ainult selliselt lähenema peaksidki ja mänge ei tohiks mingil juhul vaadata ämber peas.

Tänan lugejaid tähelepanu eest!