Janek Õiglane: lõppev aasta õpetas, kui oluline on usaldada ennast, oma võimeid ja uskuda iseendasse

Janek Õiglane. Foto: Tairo Lutter

Lõppenud aastal Eesti spordisõpradele ühe võimsaima spordielamuse - jutt Pariisi olümpia teivashüppest - pakkunud Janek Õiglane vaatas tehtule tagasi ning nentis, et tal täitus mullu elu suurim unistus. 

«2024. olümpia aasta – unistuse täitumine!» alustas ta ühismeediasse tehtud postitust.

«Aasta algas hea tundega, kuna olin täitnud 2023. aasta Budapesti MM-il olümpianormi. Seetõttu sain teha ettevalmistuse täpselt nii nagu soovisin. Mingil hetkel hakkas aga Achilleuse kõõlus suurt muret valmistama, mistõttu jäi esimene võistlus kevadel Californias pooleli. Pärast seda suutsin end uuesti ree peale saada ning kõik hakkas liikuma taas tõusvas joones.

Euroopa meistrivõistlused ootasid ees ning kuna eelmiselt EM-ilt naasesin medaliga, läksin starti positiivsete ja heade tunnetega. Paraku kerkis esile tõsisem probleem – tõukejala hüppajapõlv andis kohe esimesel kaugushüppe proovikatsel tunda ning kõrgushüppel tegin põlvele veelgi rohkem liiga. Seejärel paraku minu jaoks võistlus lõppes.

Olümpiamängud on alati olnud minu elu üks suurimaid unistusi ning sinna pääs oli juba suur võit, eriti arvestades kui tugev on Eesti kümnevõistluse tase. Nii 2016. kui ka 2021. aasta olümpiamängudelt jäin napilt välja.

Teadsin enne võistlust, et pean tegutsema targalt, säästma põlve nii palju kui võimalik ja tegema hüppealadel minimaalselt katseid. Esimene võistluspäev ei olnud kergete killast – hüppetunnetus puudus täielikult, kuid enesetunne ja vorm olid head. Päeva lõpetasin oma elu kiireima 400 meetri jooksuga, kogudes üle 4200 punkti. See andis teiseks päeva enesekindluse, et olen võimeline ründama isiklikku rekordit.

Teine päev algas krobeliselt, kuid päeva edenedes tunne paranes. Päeva tipphetk saabus teivashüppes. See oli midagi, mida on siiani raske sõnadesse panna. Sellised hetked on põhjus, miks ma seda sporti nii väga armastan. Hüpata oma elu suurimal võistlusel kaks kõrgust üle oma isikliku rekordi - ja seda pärast vaid kolme teivashüppe trenni sel aastal – oli midagi, mida ma poleks osanud uneski näha. Pärast seda uskumatut sooritust oli oda viskama minna puhas rõõm.

Enne 1500 meetri jooksu ma ei olnud täpselt kindel, mis positsioonil paiknen. Sisimas lootsin, et kuskil esikümne piiril. Kui lõpuks sain treenerilt teada, et olen neljandal kohal, ei suutnud ma oma kõrvu uskuda. Võtsin eesmärgiks joosta 1500 meetrit sama taktikaga nagu aasta varem Budapesti MM-il – püsida tugevamate meeste tempos nii kaua, kui vähegi jaksan. Jooksin nii, et viimast 400 meetrit ei mäleta ma siiani. Aga see oli kõike seda kannatust väärt - see emotsioonide tulv, mis mind finišis valdas, oli kirjeldamatu.

Olümpia viies koht, isiklik rekord ja elu vingeim kogemus - jääb mulle alatiseks meelde!

See aasta õpetas mulle järjekordselt, kui oluline on usaldada ennast, oma võimeid ja uskuda iseendasse.

Südamlik tänu minu imelisele abikaasale Kendrale, kes näeb mind iga päev väljakutsetega maadlemas ja on alati mulle toeks. Suured tänud samuti mu kallitele vanematele ja vennale, kelle toetuseta ei oleks ma jõudnud siia, kus ma praegu olen.

Eriline tänu arst Madis Rahule ja füsioterapeut Risto Jamnesele, kes on mind aasta-aastalt aidanud ja toeks olnud. Tänu neile kahele mehele jõudsin üldse olümpiale, mis tundus pärast EM-i peaaegu et võimatu.

Treener Ryan Baily, kes on mind juhendanud natuke üle aasta – tema teadmised ja juhendamine on olnud imetlusväärsed. Lisaks on olnud mulle suurepärane mentor, saades tema käe all abitreenerina töötada.

Lõpuks tahan tänada kõiki toetajaid, kes on oma nõu või jõuga aidanud mul jõuda sinna, kuhu ma noorena ei oleks uskunud jõudvat. Sport on imeline ja annab nii palju tagasi. Samuti tahan tänada kogu Eesti rahvast – teie toetus on olnud hämmastav ja südantsoojendav.

Ilusat vana aasta lõppu ja veel võimsamat uut aastat!» lõpetas Õiglane.