ARVUSTUS ⟩ Tõsielusari Tour de France’ist paljastab profirattaspordi julma olemuse

Belgia jalgratturi Wout Van Aerti kukkumine 2024. aasta Tour de France'i 11. etapil. Foto: ANNE-CHRISTINE POUJOULAT / AFP / Scanpix

Netflixi seni kahest hooajast koosnev tõsieluseriaal «Tour de France: Unchained» on ilmselt tehtud kavatsusega populariseerida maailma niigi populaarseimat rattavõistlust, kolmenädalast Tour de France’i, ent toob samal ajal paratamatult esile, kui halastamatu, ütleks isegi, et sportlastest vähehooliva suurtuuriga on tegemist.

Tehniliselt teostuselt ja sisuliselt, olgu kinnitatud, on see väga hea seriaal. Kõigiti professionaalselt tehtud. On tempot, on draamat, on piisavalt pilguheite fassaadi taha. Kaamerad on nii meeskondade juhtide sõidukites kui meeskondade bussides, samuti hotellides, isegi ratturite kodudes. Pikad etapid on surutud kokku kuni kümne minuti sisse, näidatakse nonde otsustavaid kohti. Kui mõelda, mis moodi see kõik on tehtud, mil viisil nii autentne ja vahetu pildimaterjal kokku aetud, on isegi raske ette kujutada, kui suur töö see on olnud.

Hämmastav on see, kuidas on etappide eel ja ajal kogutud materjaliga ning intervjuudega suudetud luua mulje, nagu oleks sarja tegijad teadnud, kellele keskenduda ning keda võistluse eel ja ajal jälgida. Mõtlesin, et ilmselt on see saavutatud sedasi, et etapi eel on valitud välja kümmekond tegelast, keda lähemalt jälgida, ning siis, kui mõni noist võitis, näiteks Kasper Asgreen 2023. aasta Touri 18. etapi, on kogu lugu konstrueeritud temast ning üheksa ülejäänu kohta kogutud materjal minema visatud. Teades ja arvestades, et hea ajakirjanik kasutab ära 10 protsenti, aga halb ajakirjanik 100 protsenti kogutud materjali, ei imestaks, et see nii ka on.