«Tegin oma elu parima laskumise.» Henry Sildaru olümpiakoht tundub üha kindlam

Henry SIldaru. Foto: @sildaru/Instagram

Freestyle-suusataja Henry Sildaru sai USAs Aspenis toimunud rennisõidu MK-etapil 17. koha. Kuigi 18-aastane eestlane jäi finaali ukse taha, siis olümpiakoht rennisõidus tundub üha kindlam.

Sildaru kirjutas võistlusjärgses postituses, et on MK-etapil 20 parema sekka jõudmisega rahul. «Koht olümpiale rennisõidus tundub üha kindlam. Ka plaanitud kava õnnestus suurepäraselt. Pendeldan kahe ala vahel, olen selline poolekohaga rennisõitja ja poolekohaga pargisõitja. Mõlemal alal täna punkte tuua on ehk juba saavutus omaette,» kirjutas Sildaru.

Ta jätkas, et kahekordsed saltod koos pööretega on rennisõidus täitsa tavalised, kuid tal polnud kunagi veel õnnestunud võistluslaskumisel ühtegi sellist trikki sisse tuua. «Uus-Meremaal oli küll see soov ja plaan - just viimasel ehk viiendal hüppel, kuid neljandat hüpet maandudes ja parema seina poole sõites tundus renni põhi aeglane. Otsustasin ümber - ju ei saa piisavalt kõrgele, et seda manöövrit proovida,» lisas Sildaru.

Aga USAs õnnestusid puhtad sooritused treeningutel ja võistlustel. «Olgugi, et olen seda trikki lumel, just pargisõidus, teinud tänaseks sadu kordi, on rennis see ikkagi pisut väljakutsuvam. Sõidad üles 6-7 meetri kõrgusest püstloodis seinast, mille jäine pind vastu peegeldab. Sellele samale seinale tuleb maanduda. See on ka põhjus, miks suurem osa freestyle-suusatajatest siiski pargisõitu ja big airi eelistavad. Jäine sein ja kahekordsed saltod sellel vajavad natuke rohkem mugavustsoonist välja tulemist.»

Sildaru sõnul näeb ta aga arenguruumi. «Ehk võiks ju rahul olla, kõik õnnestus, koht punktidega käes, edestatud mitmeid teisi sõitjaid, kes ainult rennisõidule pühenduvad. Aga ei, miski on nagu puudu. Olen tähele pannud, et osad sõitjad renni lõpus tõstavad käe (seda tehakse rennis rohkem kui pargisõidus), kui laskumine puhtamalt õnnestus. Mõned võib-olla on selle ise sisse õppinud, et ehk kohtunikke püüda mõjutada, isegi kui sooritus pole suurepärane.

Tegin oma elu parima laskumise rennis, võistlustel, ja olen vist eestlasele kohaselt tuim. Mitte, et mul hea meel ei ole, et kõik õnnestus, kuid see oli ootuspärane. Panime isaga selle kava paika ja see õnnestus. Kas ma ületasin ennast? Ei, tegin ära selle, milleks olin harjutanud. Isalt sain muidugi ainult kiidusõnu, aga ma tahan enamat - mitte kiidusõnadest, vaid ronida kõrgemale, näha kaugemale. Eks me tegelikult näemegi. Mitte pole ainult uus võistluskava hästi sooritatud, vaid haaratud on ka sülemiga enesekindlust ja kogemusi. Kuhu ja kuidas edasi liikuda, on eesmärkidena paika seatud. Tegelikult on kõik väga hästi ja annan aru, et selliseid kohti igapäev siiski veel ei saavuta. Tuleb kindlasti võistlusi, kus ka punktikohad kaugele jäävad.»

Postituse lõpus kiitis ta oma isa Tõnist, kes näeb tema arengu nimel kõvasti vaeva ning teeb vahepeal olulisi ettevalmistusi sisuliselt põlve otsas. «Muidugi isa on rahulik ja kainestav - et väikesed sammud on need, mis suurtele eesmärkidele vaikselt lähemale viivad. Nagu mainisin, ta kiidab mind ka siis kui olen see sama tuim ja vahel ka natuke pettunud, ja selgitab, miks kõik on täpselt nii nagu vaja. Olen tähele pannud, et samas mina teda ei kiida - pigem väga harva.

Just vaatasin, kuidas ta püüab ära teha kõik, mida teevad teised koondised enda sportlaste jaoks. Juhendab, filmib, hooldab suuski. Märkasin, kuidas teistel koondistel on suusatehnikud, harjavad suuski enne sportlase starti hoolduspingil. Isa võtab minu suusad ja teeb seda põlvili lumehanges. Kuidas mõne teise koondise tehnik seda märkab ja pakub isale enda hoolduspinki. Isa eestlasele tagasihoidlikult tänab ja ütleb, et saab lumehanges hakkama küll. Aitäh, isa!»