OTT JÄRVELA ⟩ Taliolümpia 2026 kuhjab spordivingujatesse õõva

Laskesuusanaised on viimaste aastatega teinud arenguhüppe, tõestuseks neljas koht mullusel MMil. Selle tõid Johanna Talihärm (vasakult), Susan Külm, Tuuli Tomingas ja Regina Ermits. Foto: Facebook/Estonian Biathlon Team

Spordivinguja on Eestis kahetsusväärselt elujõuline liik. Kohe, kui mõne Eesti sportlase või võistkonna tulemus jääb loodetust kehvemaks, on ta platsis, et sajatada ja tänitada täis kõikvõimalikud nurgad ja veerud.

Spordivinguja jutt jõuab alati välja samade seisukohtadeni, mida ta kaitseb idiootse järjekindlusega. Need on: 1) vanasti oli kõik parem; 2) riik peab andma spordile palju rohkem raha; 3) just spordivinguja hiilgav isiksus teab kõige paremini, kellele ja kuidas seda raha tuleks jagada; 4) aga vaevalt sellestki tolku on, sest, noh, need noored...

Spordivinguja võimendab iga Eesti sportlase ebaõnnestumist, nimetab altminekuks normaalseid sooritusi ning pisendab sageli õnnestumisi ja eneseületusi (sest tegelikult võinuks ju paremini ja vaat kuis me omal ajal!). Tippspordi loogikareeglid, millest tähtsaim sätestab, et kaotajaid on alati rohkem kui võitjaid, teda ei huvita.

Mullune Pariisi olümpia jättis Eesti spordivingujad nõutult passima, mokk töllakil nagu Valdisel, kes jälle mitte millestki aru ei saa.