/nginx/o/2025/02/10/16647088t1h3125.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/02/10/16646650t1h2fb4.jpg)
Rohkem kui pool sajandit pärast Laine Eriku sportlaskarjääri lõppu pole ükski Eesti naiskergejõustiklane suutnud olümpial temast kõrgemal kohal lõpetada.
KUULSUSTE HALL ⟩ Laine Erik – kergejõustiklane, kelle tulemused on endiselt verstapostiks
1964. aasta Tokyo mängudel saavutas alles samal suvel 800 meetri jooksus maailma eliiti tõusnud Erik kuuenda koha. 2016. aastal Rios oli Ksenija Balta kaugushüppes samuti kuues. Neist mööda või nende kõrvalegi pole aga endiselt keegi tõusnud. «Ega see eriti ei üllata küll, arvestades meie naiste üldist taset,» sõnas Erik fakti kuuldes kriitiliselt aastal 2017.
Tokyo olümpia (1964) andis Eesti spordile kaks uut kangelast: nii Eriku kui kümnevõistluse OM-hõbeda Rein Auna tähelend oli paljudele ootamatu. Erik alustas metoodilise ja tulemustele orienteeritud spordiga tõsiselt alles 1963. aastal, kui jõudis Eesti Põllumajandusakadeemia tudengina treener Jaan Jürgensteini käe alla. Keskmaajooksu mõistes suhteliselt piiratud kogemustega treener viis Eriku olümpiale 12 kuuga.
/nginx/o/2025/02/10/16646656t1h50d6.jpg)
Laine Erik (21. aprill 1942 – 6. oktoober 2024)
- Tokyo olümpiafinaali 6. (1964)
- Mexico City olümpia poolfinalist (1968)
- Euroopa karikavõitja (1967)
- Universiaadi kuldmedal (1965)
- kolmekordne NSV Liidu meister
- Eesti parim naissportlane 1967 ja 1968
- kümme Eesti rekordit nii 400 kui 800 meetri jooksus
- maailmarekord 3 x 800 meetri teatejooksus (1967)
Maatöö ja vastutus tegid tugevaks
Eeldused läbimurdeks oli andnud lapsena saadud igapäevane koormus. Isa varajane lahkumine sundis maal kasvanud tüdrukut palju füüsilist tööd tegema. Näljatunnegi polnud võõras. Sportliku põhja andsid Türi Põllumajandustehnikum ja hiljem Viljandis Aita Petersi käe all harjutamine. Lisaks olid Erikul keskmaajooksjale niivõrd vajalik hea «mootor» ja tugev iseloom. Tema ambitsioonikus tundus treeneritele mõnikord isegi kummastavana.
Emotsionaalne Erik armastas tegelikult 400 meetri jooksu pikemast distantsist tunduvalt enam. Alguses sooviski ta Eestis konkurentidele selga näidata just ühel staadioniringil. Nagu sportlane aga ise hiljem tunnistas, siis vajalikku sprindikiirust tal kõrgel tasemel võistlemiseks ikkagi ei jagunud – võimete arendamise seisukohast tähtsatel eluaastatel jäi trennist ja teadmistest väheks.
Eesti spordi kuulsuste hallist
Eesti spordi kuulsuste hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast. Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti spordi lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme. Selle aasta alguses lisanduvad kuulsuste halli järgmised Eesti sportlased.
«Mina ei lähe, mina ei lähe jooksma! Vihkan seda 800!»
/nginx/o/2025/02/10/16646657t1h8299.jpg)
Õnneks leidus Eriku jaoks sobiv ala. Oma läbimurde ehk 1964. aasta Znamenskite mälestusvõistluste 800 meetri eel oli Erik treener Jürgensteinile kinnitanud, et tugevate vastastega tema jooksma ei lähe. 2017. aastal Vikerraadios kõlanud pikemas eluloosaateski meenutas elava jutuga Erik, et hirm venelannade järel viimaseks jääda oli väga suur. Omapärane lugu lõppes aga võiduga ning edasine on Eesti spordi ajalugu.
Znamenskite mälestusvõistlused olid omaaegses Nõukogude Liidus väga kõrgetasemeline ja prestiižne mõõduvõtt. Kindlasti valmistasid need Erikut psühholoogiliselt ette ka Tokyo olümpiaks, kuhu eestlanna pärast järgnenud NSV Liidu meistrikulda võistlema usaldati. Kuid olümpia tähendas siiski midagi muud. Finaali eel võis tunda korralikku pinget. Erik on meenutanud, et jalg stardis värises: «Issand jumal! Terve maailm vaatab ja minusugune kah siin seltskonnas!»
Tulemus oli kuues koht. Ehkki oma jooksu hindas Erik hiljem taktikaliselt kehvaks, on ta tunnistanud, et medal sel päeval võimalik polnuks. Konkurendid näitasid väga kõvasid aegu.
Otsingud veelgi paremate tulemuste nimel
Aastate jooksul tuli Erikul kõige rohkem maid jagada oma Moskvast ja Leningradist pärit rivaalidega. Tema ja Jürgensteini pilk oli aga inspiratsiooni otsimisel suunatud hoopis kaugemale ehk Uus-Meremaale. Just sellest müstilisest paigast oli 1960. aastatel esile kerkinud silmapaistev kesk- ja pikamaajooksjate põlvkond, milles kõige säravamad esindajad olid olümpiavõitjad Murray Halberg ja Peter Snell.
Snell teenis 1960. aastal Roomas ühe ning neli aastat hiljem Tokyos kaks kuldmedalit. Pigem jõulist tüüpi jooksjana oli ta Eriku jaoks ilmestav näide, kuidas 800 meetris maailmas tippu rühkida.
Eriku puhul Snelli «võtted» siiski ei töötanud. Ehkki teda kutsuti Baltimaade traktoriks, siis käisid uus metoodika ja lõputud Toomemäe tõusudel joostud lõigud Erikule üle jõu. Nii tuli vana mudeli juurde tagasi pöörduda.
Dopingut Erikule tema enda sõnul karjääri jooksul kordagi ei pakutud.
Vastandlikud aastad karjääri lõpus
/nginx/o/2025/02/10/16646658t1he024.jpg)
Karjääri vahest edukaim hooaeg oli Eriku jaoks 1967. Auhinnakollektsiooni lisandus teine üleliiduline meistrikuld. Kirja läks 2.03,6 – isiklik rekord. 800 meetri Eesti kõigi aegade edetabelis asetseb Laine Erik sellega kolmandal kohal. Ta valiti ka Eesti parimaks naissportlaseks.
Erik sai aasta hiljem kogeda elu teist olümpiat, kuid seal piirdus ta poolfinaaliga. Ühena paljudest on Erik välja toonud, et NSV Liidu kergejõustikukoondise ettevalmistus Mexico City olümpiamängudeks ebaõnnestus, sest sportlasi kurnati mäestikulaagriga liialt. Samas tõdes ta ausalt, et poolfinaalis jäi puudu soovist võidelda – oli saabunud aeg spordist loobuda.
Laine Erik leidis ennast jooksjakarjääri lõppedes kiiresti. EPAst saadud haridus andis võimaluse teadusalaseks karjääriks. Erik jäi elu lõpuni sporti armastavaks inimeseks, kes jälgis võistlusi ja elas kodumaa sportlastele tihedalt kaasa.