/nginx/o/2025/02/10/16647088t1h3125.jpg)
/nginx/o/2025/02/13/16652842t1h1059.jpg)
Lembitu Kuuse hääl ja kõnekunst defineerisid ühte ajastut Eesti spordiloos.
KUULSUSTE HALL ⟩ Lembitu Kuuse – elurõõmu ja turvatunde andja
Selle ajastu kulminatsioon saabus Torino taliolümpial aastal 2006. Taas nõustusid paljudegi Eestimaa koolide õpetajad planeeritud tunnid ära jätma, et suusakangelaste vägitegudele koos õpilastega kaasa elada. Neid kuldseid heitlusi vahendas rahvale mees, kelle kommentaar pakkus ikka emotsioone, elurõõmu ja teatud turvatunnet.
Mitmekülgne elukogemus andis Kuusele oskused, mida paljudel tema kolleegidel võrreldaval tasemel ei olnud. Keskkooli kuldmedaliga lõpetanud ja kõrgkoolis rakendusmatemaatika eriala omandanud Kuuse polnud tüüpiline kommentaator. Ta kujutas endast renessanssi-inimest, kes näitas läbi oma töö, et sport võib tõesti olla osa kultuurist.
/nginx/o/2025/02/13/16652845t1h9347.jpg)
Lembitu laiahaardelisus on tagantjärele hinnates hämmastav. Ta tegi vaatajale tuttavaks spordialad, mille televisiooni-alane potentsiaal oli seni tabamatuks jäänud - võistlustants ja ratsutamine sobivad näidetena ehk kõige paremini. Kuid võrrandisse võib lisada veel sõudmise, orienteerumise ja maadlusegi. Lembitukuuselikul tasemel pole neid alasid keegi siiani üle võtta suutnud.
Eesti spordi kuulsuste hallist
Eesti spordi kuulsuste hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast.
Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti spordi lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.
Iga aasta alguses lisanduvad kuulsuste halli järgmised Eesti sportlased.
«Ma ei ihka sportlase verd»
Jah, viiuliõpingud jäid Lembitul omal ajal pooleli, sest sport tõmbas rohkem. Ning sporditaust oli Kuusel tõesti tugev: ta jõudis Eesti mõistes arvestatavale tasemele keskmaajooksus, hiljem orienteerumises. Töö Tartu Ülikooli spordifüsioloogia kateedri õppejõuna andis ajakirjaniku-aega kaasa palju väärtuslikke kontakte, nagu ka Tartu maratoni infotalituse juhi roll maratonibuumi tähistanud 1980. aastatel.
Lembitu Kuusel oli õrn kunstnikunatuur – vajadus tunnustuse järele viis teda elus edasi, saadud kriitika muutis tõsiseks. Samas oskas Lembitu teisi ennast usaldama panna. Kaotuse üle elanud sportlast ta ei materdanud, vaid pigem toetas. Kuusel oli hea tunnetus, kuidas sportlasesse suhtuda – nii lihtsalt, aga tabavalt võttis selle fenomeni kokku Kert Toobal.
/nginx/o/2025/02/13/16652846t1h2d08.jpg)
«Jah, ma ei ihka verd. Tõesti, ma ei ihka sportlase verd. Ju ma olen ise selleks ikkagi liiga kaua spordis olnud. Seda head ja halba maitsnud. Ja seetõttu võib-olla ma mõistan neid mehi ja naisi natukese rohkem ka,» arutles Kuuse aastal 2012 eetrisse läinud «Jüri Üdi klubis». Ning jätkas: «Sa pead ikkagi mõistma ürituse tagamaid – milles on asi, miks läks sellel mehel hästi või miks meie lootusel läks täna halvasti, eks ole.»
Ei unistanud poisikesena spordireporteri tööst
Ajal, mil Lembitu Rakveres üles kasvas, ei olnud spordireporteri amet poisikeste jaoks ehk veel niivõrd ihaldusväärne kui paarkümmend aastat hiljem. Seega ei kujunenud teekond talle ainuomaseks saanud ametisse tulevase telelegendi jaoks ülemäära kiireks ja sirgjooneliseks. Täistuuridel läks televisiooni-elu käima alles 40. eluaasta paiku. Haruldaselt hilja.
Lembitu Kuuse (11.09.1950 - 14.01.2017)
- Valgetähe teenetemärk 2005
- Kuldmikrofon 2012
- Olümpiatõrvik - AIPS-i (Rahvusvahelise Spordiajakirjanike Liidu) auhind 2012
- Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia 2012
- EOK teenetemärk 2015
- Kultuurkapitali kuldmuna 2015
/nginx/o/2025/02/13/16652843t1h3713.png)
Järgnev näitas aga, et teletööks vajalikku hasarti, külma närvi ja pingetaluvust oli Lembitu Kuuses loomupäraselt palju. Telesaate «valmistamise» protsessi puhul nii igapäevast ajasurvet ta nautis. Nagu kolleegid on meenutanud, siis kriitilistes olukordades jõudsid Lembitu lood alati ETV spordiuudiste saateks eetrisse. Matemaatiku pea töötaski justkui täpne arvutusmasin – tekstid valmisid vajadusel auto tagaistmel pool-improviseerides, kuid kõlasid tele-eetris alati lembitulikult kaasahaaravalt.
Lembitule meeldis olla sündmuspaigas. Ta nautis reporteritööd ja oli pea alati valmis vaataja nimel ette võtma tunde kestva autosõidu läbi kodumaa. Lõuna-Eestis kujunes välja raudne tandem: Lembitu ja tema töökas kaameramees Arvo Mägi. Kui miskit tähtsat spordis toimus, olid Kuuse Lemps ja Mägi Arts alati kohal – nemad teadsid sportlasi ja sportlased teadsid neid.
Arendas edasi Toomas Uba jäetud suusapärandit
Tööalaselt on Lembitu Kuuset iseloomustatud kui perfektsionisti. Üle 20 aasta temaga koos sporditoimetuses külg külje kõrval tegutsenud Marko Kaljuveer meenutab, et Lembitu tajus selgelt vastutust, kui võttis legend Toomas Uba lahkumise järel (2000) murdmaasuusatamise kajastamise televisioonis enda kanda. Töökus oli isikupärasele kommentaatorile omane. Kuid täpselt samamoodi oli seda huumor.
/nginx/o/2025/02/13/16652847t1h2169.jpg)
Lembitul vedas. Eesti sportlased hakkasid võitma medaleid ja see suurendas temagi võimalusi. Suusamaailmas olid hinnas need reporterid, kelle riikide sportlased medaleid võitsid. Lembitu rääkis väga hästi vene ning lisaks inglise ja soome keelt. Tal tekkisid kasulikud kontaktid soomlaste, venelaste, norralaste ja tšehhidega. Info hankimiseks käis Lembitu ka teiste koondiste medalipidudel - ta võttis ette sattunud või ette valmistatud võimalustest maksimumi.
«Elame õnnelikul ajal,» tavatses ta öelda.