:format(webp)/nginx/o/2025/02/20/16669688t1h2318.jpg)
Martin Müürsepp on igasuguse kahtluseta Eesti üks aegade paremaid korvpallureid. Tõsi, suurt tiitlimedalite sära tema auhinnakapis ei ole, kuid see-eest on välja käia oma kõlav trump – esimene eestlane, kes sai jala kindlalt maha NBAs.
Martin Müürsepp on igasuguse kahtluseta Eesti üks aegade paremaid korvpallureid. Tõsi, suurt tiitlimedalite sära tema auhinnakapis ei ole, kuid see-eest on välja käia oma kõlav trump – esimene eestlane, kes sai jala kindlalt maha NBAs.
Eestlased on korvpallirahvas ja Eesti on korvpallimaa – meil on oma olümpiavõitja, Euroopa ja maailmameistrid, üleliidulised tiitlid ja Euroliiga mängijad. Aga oma NBA meest meil polnud kaua aega. Siis tõusis esile pikk, sihvakas ja ürgandekas Mürka – nagu teda ikka on kutsutud – ja täitis hoobilt enda ning paljude kaasmaalaste unistused.
1996. aasta 26. juuni oli see ajalooline päev, kui meie mees NBA draft'i avaringis 25. valikuna Utah Jazzi poolt ära võeti ja kohe Miami Heati kaubeldi. Kui kogu Eesti avalikkuse jaoks oli tegu jahmatusega, mida pidi seedima jupp aega, siis asjaosalise enda jaoks läks kõik loogilist rada.
«See ei tulnud üllatusena, mul oli mitme NBA klubiga kontakt ja agendil mõnega päris otseühendus. Veel aasta enne draft'i ütlesin intervjuud andes, et mul on NBAs 13 klubi, kuhu võin järgmisel aastal minna, aga seda ei pandud lehte. Minusse ei usutud – ja see andis indu juurde. Tegelikult lootsin, et lähen teises ringis. Arvatavasti olin ainuke mängija, kes niisugust lahendust ootas,» räägib Müürsepp.
Teise raundi mehena olnuks mõeldav Euroopas aastajagu areneda ja kehtiv leping Tel Avivi Maccabiga viisakalt lõpetada. Nüüd jäi see samm vahele, kulutades närvirakke nii siin- kui ka sealpool ookeani ning tekitades omajagu pahandust ja lisakulu.
Uurides, millal hakkas Müürsepp ise uskuma, et võiks NBAsse jõuda, kõlab vastus väga martinmüürsepalikult: «Algusest peale, üheksa- või kümneaastaselt. Kohe siis, kui sain teada, et NBA on olemas.»
See teadmine saabus Andres Sõbra treeningute saatel, mis juba iseenesest oli juhuste kokkusattumus – õieti olnud poiss parasjagu teel vutti tagumas, kui paari klassikaaslast kohtas ja nende seltsis uude trenni sattus.
Eesti spordi kuulsuste hall avati Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis 2020. aasta oktoobris ning selle avaliikmeteks valiti 50 eelmise sajandi silmapaistvaimat Eesti sportlast-sporditegelast.
Suurejooneline kuulsuste hall asub füüsilisel kujul Tartus Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis ning lisaks sellele on muuseumis võimalik nautida veel erinevaid atraktsioone, püsinäitust «Eesti spordi lugu» ning tellides erinevaid haridusprogramme.
Iga aasta alguses lisanduvad kuulsuste halli järgmised Eesti sportlased.
Millega täpselt tegu, selgus alles protsessi käigus. «Ei teadnud vist isegi, kuhu läksin. Seal Sõbra trennides tehti palju pallimänge, ka rahvastepalli ja käsipalli, kõikidest võtsime osa. Ei teagi, kui palju me korvpalli mängisime või üldse visata oskasime, eks rohkem põrgatasime alguses. Tegime palju ka teatevõistlusi. Alles hiljem sain aru, et tegemist on korvpalliga,» meenutab Müürsepp.
Andres Sõber on korduvalt öelnud, et esimesest silmapilgust olnud selge, kui kõva mängumees Müürsepp on. Väga palju aega mööda ei läinud, kui sellest sai aru ka Martin ise.
«Sõber oskas motiveerida. Ju siis, kui mingid turniirid ja mängud peale hakkasid ja seal punne sai visatud, siis tekkis selline korvpalluri tunne juba. Arvan, et umbes 12–13-aastaselt oli mul küll siht paigas – iga hinna eest NBAsse saada.»
Vaid viis aastat pärast pallipatsutamisega alustamist oli Martin NSV Liidu noortekoondise laagrites juba asendamatu kuju.
1996. aasta suveks oli siht silme ees püsinud pool noore mehe eluiga, mõnele ahvatlusele ehk aeg-ajalt alla vandudes, kuid ületades kõik suuremad tagasilöögid. Enam ei saanud kõhklustele ruumi anda ning agendid suutsidki suure hüppe üle ookeani nõuetekohaselt ära vormistada.
Tõsi, sellele eelnenud hoovõtt oli lühike ja äkiline ning ka maandumine kõike muud kui sujuv. Draft draft'iks, üldiselt polnud oma rada uidanud tagasihoidliku füüsilise ettevalmistusega kossusell suureks sammuks piisavalt valmis.
NBA tuli liiga järsku – ja seda oli kohe reaalselt ka tunda, sest Heati suvelaagrid olid 21-aastasele eestlasele suisa tapvad. «Ootasin treeningutel vaid ühte momenti – millal keegi väsimusest pikali kukub, oleksin kohe teine olnud,» räägib ta.
6. detsembril 1997 kuulus Müürsepp esimest korda oma NBA karjääri jooksul algviisikusse ning see mäng läks korvpalliajalukku – esmakordselt peeti NBA põhihooaja kohtumine Ladina-Ameerikas.
Eestlane viskas Mexico Citys Palacio de los Deportes peetud ajaloolises «kodumängus» Houston Rocketsi vastu 17 minutiga seitse punkti, kuid võiduks sellest paraku ei piisanud, sest Charles Barkley 19 punkti ja 17 lauapalli toel kuulus Texase vastasseisus 108:106 võit osariigi suurima linna klubile. Pealtvaatajaid kogunes sel mälestusväärsel õhtul 20 635 ning Mehhikost sai USA, Kanada ja Jaapani järel neljas riik, kus põhihooajal mänge peetud.
«Barkleyga pikki jutuajamisi polnud. Vahekäigus seal teinekord andis patsu ja ütles nimeliselt, et tubli. Ta oli väga sõbralik ja pööras tähelepanu ka teisejärgulisele seltskonnale. Mul on helgelt meeles, kuidas mängisime Mexico Citys ja kohtumise lõpus mõttepausi ajal treener Don Nelson ütles, et Barkley võtab sind, tee kohe üle väljaku üks-üks.
Läksingi kohe esimese sammu pealt mööda, Clyde Drexler üritas äärest veel appi jõuda, aga ma panin ikkagi vasaku käega väikese jõnksuga palli korvi alt kotti. Kaotasime küll mängu viimastel sekunditel paari punktiga, aga tolles olukorras, kus ma temast mööda läksin, ütles Barkley tagasi joostes: «Kurat, ära jama. Sa ju tead, et ma kaitses ei mängi»,» meenutas Müürsepp.
5. märtsil 1998 püstitas Müürsepp oma NBA punktirekordi, kui viskas kodusel Reunion Arenal peetud võidumängus Los Angeles Clippersi vastu meeskonna resultatiivseimana 24 punkti.
Vahetusmängijate pingilt tõusnud eestlane pääses platsile paarkümmend sekundit enne avaveerandi lõppu, kuid viskas poolajapausiks juba soliidsed 13 punkti ning mängu viimasel perioodil enam puhkust ei saanudki. 29 minuti jooksul märgiti plusspoolele veel 8 lauapalli ja 3 söötu ning võit 119:109 oligi tõsiasi.
Täpselt kuu aega hiljem, 5. aprillil jõudis Müürsepp oma NBA-karjääri jooksul esmakordselt kaksikduublini, visates Sacramento Kingsi vastu 16 punkti ja noppides karjääri rekordit tähistanud 14 lauapalli.
Sleep Train Arenal peetud võõrsilmäng lõppes Dallase jaoks küll kaotusega 99:105, kuid algviisikusse usaldatud Müürsepp oli parima +/- näitajaga mängumees ning möllas platsil erilise hooga just kolmandal veerandajal (10 punkti, 6 lauapalli), kui külaliste mänguvanker vägisi kraavi kippus. Nähtud vägeva komplekti põhjal ei osanud keegi karta, et Mürka NBA karjääri lõpuni jäi siitmaalt veel vaid kolm mängu ühe napi nädala jooksul…
Aga Mürka jäi püsti, sai sügiskuudel mänguliselt targemaks ja kehalt tugevamaks. Esmakordselt pääses ta platsile 21. detsembril Houstonis, kui Heat alistas 86:66 kohaliku Rocketsi. Eelviimasel minutil platsile saanud Müürsepp asus kärmelt tegutsema ning sai kirja kaks punkti, ühe laua ja ühe korvisöödu.
Samal aastal esimest korda Eesti parimaks korvpalluriks pärjatud mehe enda kommentaar: «Istusin ja ootasin oma võimalust, kuidagi raske oli elus esimest korda mitte platsile saada. Põlesin seest ja kurat kui anti mulle see viimane minut... Oi oi, siis andsin minna, virutasin kaks hinnalist vabaviset ka mööda, +20 peal. Nii see Miami periood kulges.»
Sõbrapäeval, 1997. aasta veebruaris sai Müürsepale ootamatult selgeks, et Miamis alustatud koduotsingud tuleb lõpule viia hoopis Dallases. Just sealse Mavericksi särki kandes õnnestus Martinil kahe hooaja vältel pidada õige mitu tõeliselt korralikku pallilahingut.
Üldiselt sai meie mees hakkama igas elemendis ning tema sooritused olid paljuski «süüdi» selles, et eestlaste öistesse tegemistesse lisandus NBA vaatamine ja hommikumenüüd täiendas spordiuudiste kuulamine. See ilus aeg lõppes 1998. aasta jaanipäeval, kui endale tsentrit kaubelda tahtnud Mavericks saatis Müürsepa Phoenixisse.
See polnud iseenesest paha diil, kuid samal sügisel alanud pikema tööseisaku tõttu jäid ametlikud mängud Sunsi eest paraku pidamata. 1999. aasta jaanuaris vahetati Mürka suuremas tehingute virr-varris Chicago Bullsi, kus ta sai kontrollmängudes ka käe valgeks, ent sama kuu lõpus läksid nende teed lahku ning Mürka NBA teekond saigi läbi.
Ei ole Chicago eestlastele sobiv mängupaik olnud, sest 1962. aasta valikuringis Zephyri meeskonda värvatud Tartust pärit Jaak Ardoni niitis põlvevigastus jalust enne, kui ta platsile asus, ning Henri Drell on pidanud Bullsi süsteemist lahkuma juba kolmel korral.
23-aastast eestlast ootasid ees Euroopa palliplatsid ja seal – nagu asjatundjad räägivad – on ikka mängitud just seda «õiget» korvpalli. «Mul parasjagu hakkas enda lagi ja tipptase kätte jõudma just siis, kui NBA-st ära tulin. Euroopas hakkas see-eest kohe sujuma ja tuligi päris hästi välja,» tunnistab Müürsepp.
Mängida õnnestus mitmetes tippklubides ja -treenerite käe all. Seda pingutust tasus rida erinevaid tiitleid Euroopa karikasarjades, Kreekas ja Venemaal.
Pikki aastaid kuulus Müürsepp ka Eesti koondise rivistusse. Statistikute kinnitusel pidas Mürka aastail 1993–2007 Eesti eest 79 kohtumist ja viskas kokku 1274 punkti, keskmiselt 16,1 mängus. Vaid kolmel korral jäi tal isiklik skoor avamata: kaks korda koondisekarjääri esimestel päevadel ning kolmandat korda viimases mängus rahvusmeeskonnas.
Müürsepa silmapaistvate spordisaavutuste kõrval on oluline märkida, et tema käidud tee on ehe näide sellest, kuidas võivad edu saavutada ka need noored, kelle iga samm pole astutud õiges suunas. Mürka mürgeldamised pole alati olnud laitmatud, kuid ehk just seetõttu on põhjust tema tehtut eriti hinnata.
Kaasteelised on näinud, kuidas Martin on korraldanud noortelaagreid ja oskab suhelda igas vanuses lastega, kuidas ta austab oma esimest treenerit, kui tähtsad on talle olnud tema sõbrad ja oma punt ning kuidas ta on hoidnud oma ema.
Põhimõttekindel, aus ja heatahtlik, kuid ikkagi vastuoluline mees, kes tahtis, et töö oleks alati korralikult tehtud, aga et töö poleks ainus, mida elul on anda. Tere tulemast Eesti Spordi Kuulsuste Halli, Mürka!