/nginx/o/2025/02/19/16667979t1h79ce.jpg)
Sander Skotheimi paar nädalat tagasi Tallinnas kogutud 6486 punkti seitsmevõistluses oli viies kergejõustiku Euroopa või maailmarekord, mille puhul on ametlikesse annaalidesse kantud soorituskohana Tallinn.
Talendika norralase meeldejääv sooritus ajendas tuhnima mälus ning ajalooarhiivides, et otsida välja varasemad Eesti pinnal püstitatud kergejõustikurekordid. Tulemus ei osutunudki halvaks ning tõdemus on see, et rekordi püstitamiseks ei pea tingimata omama Bisletti või Letzigrundi staadioni. Piisab vaid õigest hetkest ning õigetest atleetidest.
Rõhutagem, et alljärgnevas ülevaates leiavad kajastamist vaid maailma- ja Euroopa rekordid rahvusvahelise kergejõustikuliidu (World Athletics) poolt tunnustatud aladel.
Maailmarekordid, mis sündisid, ent jäid siiski sündimata
Tegelikult sündis maailma ja Euroopa tipptulemusi juba ennesõjaaegses Eestis. Esimene kergejõustiku maailmarekordina käsitletav tulemus sündis Eestimaa pinnal noore Eesti Vabariigi kolmandal eluaastal.
1920. aasta Eesti kergejõustiku meistrivõistlustel selgitati esmakordselt meistreid ka kümnevõistluses. Mitte ainult suur-, vaid ka rekordisoosikuna astus võistlustulle 21-aastane Aleksander Klumberg-Kolmpere, kes oli endale juba nime teinud noore düünapoisina üksikaladel Tsaari-Venemaa meistriks tulles ning rekordeid püstitades erinevatel üksikaladel.
Toonaste reeglite järgi kolmepäevasena peetud võistlusel kogus Klumberg-Kolmpere 8025,520 (tänases vääringus 6103) punkti, näidates end iseäranis head küljest kaugushüppes (6.81) ja mõistagi odaviskes (58.45). Kaasaelajate rõõm oli suur, sest sündinud rekordist kui faktist oldi teadlikud. Samas ei teatud, et tegelikult oli legendaarne Jim Thorpe 1912. aastal Stockholmi olümpiamängudel kümnevõistlust võites kogunud 8412 (tänases vääringus 6564) silma ehk mäekõrguselt Klumberg-Kolmpere tulemust edestanud.
Küll oli see tulemus tol hetkel tühistatud, kui olümpiamängude järel avastati naeruväärne fakt Jim Thorpe’i professionaaliks olemise kohta. Legendaarse ameeriklase tulemus ja olümpiakuld ennistati alles 1980. aastatel. Paraku ei läinud Klumberg-Kolmperegi tulemus annaalidesse kinnitamisele, sest Eesti ei olnud toona rahvusvahelise kergejõustikuliidu liige.
Klumberg-Kolmpere sai siiski eestlaste esindusala maailmarekordimehe staatust tunda, kui kaks aastat pärast Tallinna võistlust kogus Helsingis uue tabeli järgi 7485,1 punkti ning tõusis kergejõustiku kuningliku ala esimeseks ametlikuks rekordimeheks.
Suur fopaa rikkus maailma kiireima maratonijooksu
Kui Klumberg-Kolmpere Tallinnas püstitatud rekord jäi kinnitamata rahvusvahelise spordibürokraatia tõttu, siis järgmine siinmail tehtud maailmarekord jäi sündimata eestlastest korraldajate suurel süül.
1922. aasta septembris korraldas võimlemisselts Sport Tallinnas esindusliku maratoni, mille tõmbenumbriks oli Antwerpeni olümpiahõbe Jüri Lossman. Hull-Jüri, nagu teda hellitavalt kutsuti, oli tol sügisel elu parimas vormis ning lõpetas tänasel Wismari tänaval asunud Spordi aias toimunud jooksu hiilgava ajaga – 2:18.33!
Kaks aastat varem oli soomlane Hannes Kolehmainen tulnud Antwerpeni olümpiamängudel võitjaks maailmarekordilise 2:32.35ga ning Lossman kaotanud võitjale 13 sekundiga. Finiši järel tundus sellisest klassist aeg siiski kahtlane ning korraldajad otsustasid jooksuraja üle mõõta. Paraku selguski kurb tõsiasi, et distants osutus kaks kilomeetrit lühemaks, ning hiigelaeg kinnitamisele ei läinud.
Tänini on spordiajaloolased veendunud, et ka distantsi õige pikkuse korral püstitanuks Lossman fenomenaalse maailmarekordi ja jooksnuks aja alla kahe ja poole tunni. Minek oli lihtsalt niivõrd kõva. Seda tõsist fopaad oma karjäärist meenutas Lossman intervjuudes veel vanuigi.
Lipust ja Jungist tühjaks jäänud lahtrid
Euroopa rekordi väärilisi tulemusi näitas Teise maailmasõja järgsetel aastatel Eesti pinnal ka legendaarne Heino Lipp. Kümnevõistluse kroonimata jäänud kuningas püstitas kuulitõukes lausa kuus Euroopa rekordit, millest kolm sündisid Eestis. 1947. aastal tõukas ta Tartus kuuli 16.66 ja 16.72 ning 1951. aastal Põltsamaal 16.95. Paraku ei läinud neist kinnitamisele ükski ning ainus Lipu annaalidesse kantud Euroopa rekord oli 1950. aastal Moskvas tõugatud 16.93.
Maailmarekordit sai toonasele Komsomoli ehk tänasele Kalevi staadionile kogunenud publik näha 28. mail 1956, kui toimus Eesti-Läti-Leedu-Karjala-Soome maavõistlus. Olümpiapronks Bruno Junk käis 20 km distantsil välja aja 1:30.00,8, mis ületas toonase maailmarekordi täpselt kahe sekundiga.
Rahvusvaheline kergejõustikuliit seda siiski rekordina ei kinnitanud. Põhjusel, mida toonased lehed vahendasid järgmiselt: «Kahjuks ei tule see tagajärg maailmarekordina kinnitamisele, kuna vihmase ilma tõttu viidi käimine läbi kolmandal rajal»?!? See jäi ka Jungi ainsaks maailmarekordiliseks soorituseks. Sama aasta sügistalvel võitis ta Melbourne’is karjääri teise olümpiapronksi.
Legendaarsed maavõistluse päevad Kadrioru staadionil
Esimesed kaks ametlikult kinnitust leidnud maailmarekordit Eesti pinnal sündisid ühepäevase vahega ilmselt aegade kõige kõrgetasemelisemal kergejõustikuvõistlusel, mis eales Eesti pinnal toimunud.
21. ja 22. juunil 1986 peeti vastrenoveeritud Kadrioru staadionil Nõukogude Liidu ja Saksamaa Demokraatliku Vabariigi maavõistlust. Need kaks olid USA kõrval kahtlusteta maailma võimsaimad kergejõustikumaad ning kuna mõlema suurkoondise jaoks oli tegemist ka katsevõistlustega eesseisvateks Euroopa meistrivõistlusteks Stuttgartis, oldi Tallinnas väljas parimas rivistuses.
Tallinna saabus koguni viis kehtiva maailmarekordi omanikku, teiste seas ka kaugushüppaja ning sprinter Heike Drechsler. Toona 21-aastane Drechsler oli maailma kergejõustikus tõusnud juba tõeliseks superstaariks. Juba teismelisena Ida-Saksamaa tipptreeneritele silma jäänud neiu debüteeris tiitlivõistlustel 17-aastasena Ateena EMil 1982, kui jäi esimesena medalita.
Eestis sündinud kergejõustiku maailmarekordid
- 7.45 naiste kaugushüppes Heike Drechsler (Ida-Saksamaa), 21. juunil 1986 Kadrioru staadionil, kehtis 721 päeva.
- 86.74 meeste vasaraheites Juri Sedõhh (Nõukogude Liit), 22. juunil 1986 Kadrioru staadionil, kehtis 69 päeva.
- 77.80 naiste vasaraheites Tatjana Lõssenko (Venemaa), 15. augustil 2006 Kadrioru staadionil, kehtis 7 päeva.
- 6568 punkti meeste seitsmevõistluses Ashton Eaton (USA), 6. veebruaril 2011 Lasnamäe kergejõustikuhallis, kehtis 398 päeva.
Aasta hiljem toimunud esimestel maailmameistrivõistlustel Helsingis krooniti ta rajus pärituules hüpatud 7.27ga maailmameistriks ning Soome pealinnas võttis ta esmakordselt skalbi rumeenlannast maailmarekordinaiselt Anișoara Cușmirilt. Kaks aastat hiljem jättis Drechsler Cușmiri ilma ka maailmarekordist, hüpates Berliinis 7.44.
Tallinnas osati uut maailmarekordit loota. Drechsler oli heas vormis ning sisemaailmarekordi omaniku ja Nõukogude Liidu esihüppaja Galina Tšistjakova näol oli olemas ka kõvatasemeline konkurent.
Kadrioru staadioni peatribüüni ees lahti rullunud Tšistjakova ja Drechsleri duellis käiski esikoht käest kätte, seejuures hüppas Tšistjakova teisel katsel Nõukogude Liidu rekordiks 7.34. Kuid viimasel katsel hüppas Drechsler koguni 7.45! Maailmarekord!
Reglement nägi ette, et rekordi puhul peab ka peakohtunik ise tulemuse üle mõõtma. Sakslaste delegatsioon oli mõnevõrra pabinas, kuid ühesentimeetrine rekordiparandus leidis kinnitust. Drechsler kordas oma Tallinna tipptulemust kaks nädalat hiljem kodumaal Dresdenis toimunud võistlustel.
Rein Auna tipptulemus ja kaks Guinnessi rekordit
Lisaks nimetatud ametlikele ja kinnituseta jäänud maailmarekorditele on Eestis sündinud teadaolevalt veel vähemalt kolm kergejõustikuga seotud tipptulemust, mida maailma kergejõustiku katuseorganisatsiooni statistikast ei leia.
1968. aastal püstitas Rein Aun Tartus kergejõustiku viievõistluses (200 m jooks, kaugushüpe, kuulitõuge, odavise ja 1500 m jooks) maailma tipptulemuse 4076 punkti.
Kaks Eesti kergejõustikusooritust on jõudnud aga Guinnessi rekordite raamatusse. 1998 käisid 100 Eesti käijat Särevere staadionil välja uue maailmarekordi 100 x 1 kilomeetri käimises ajaga 8:45.40,8.
2018 suvel jõudsid aga 100 Eesti kestvusjooksjat Guinnessi rekordite tabelisse 100 x 10 kilomeetri teatejooksus, saavutades Kadrioru staadionil ligemale kolm ööpäeva kestnud katsumusel tulemuse koguajaks 61 tundi ja 31,6 sekundit. Mõlemad tipptulemused on tänini kehtivad Guinnessi rekordid.
Aasta hiljem hüppas Indianapolises toimunud USA meistrivõistlustel täpselt sama kaugele Jackie Joyner Kersee ning veel aasta hiljem oli maailmarekord 7.45 paarkümmend minutit lausa kolme naise hoida, kui Leningradis toimunud olümpia katsevõistlustel lendas sama kaugele Tallinnas Drechslerilt lüüa saanud Tšistjakova, kes aga samadel võistlustel juba hüppas tänini kehtivaks maailmarekordiks 7.52.
Viidatud Ida-Saksamaa koondise treenerite põhjendatud mure oli Tallinna võistluse ajal selles, et Nõukogude Liidu kohtunikud võivad koduväljaku eelist julmalt ära kasutada ning oma sportlastele vajalikud lisa- või konkurentidele vähemsentimeetrid ära mõõta. Sakslaste rahustuseks kinnitati, et mõõtjate ja vanemkohtunikena on Tallinnas ametis eestlastest arbiitrid.
Nimetatud aus asjaolu läks suure tõenäosusega maksma teise maailmarekordi sünni lausa selsamal tunnil. Paralleelselt naiste kaugushüppega käis meeste kuulitõuge. Sektor pakitses vägevatest meestest – lisaks maailmarekordimehele Ulf Timmermannile käis ringis 1976. aasta olümpiavõitja ja kahekordne Euroopa meister Udo Beyer, Nõukogude Liidu kuuekordne meister ja sise-EMi hõbe Sergei Smirnov ja neljandana Läti vägilane, 21.74 tõuganud Janis Bojars.
Lausa kolm meest sellest seltskonnast ületasid võistluses 22 meetri joone, mis tegi Tallinna võistlusest toonaseks hetkeks kõige tugevama kuulitõukevõistluse üldse. Timmermanni võidukatse pikkus 22.60 jäi tema kehtivale maailmarekordile ametlikult alla kahe sentimeetriga, ent sisuliselt kordas ta enda nimel olnud maailmarekordit.
Nimelt oli värskelt renoveeritud staadioni kuulitõukesektori pinnas nii pehme, et kuulid jätsid maandudes maha oluliselt suurema kraatri, kui nad läbimõõdult ise olid, ning ausad Eesti kohtunikud mõõtsid tulemust, nagu määrused ette näevad – pakule lähimast maandumisjäljest ehk kraatri servast. Teiseks jäänud Sergei Smirnovi 22.24 püsib muide siiani Venemaa rekordina.
Tipptulemustest tulvil võistluste järgmine kulminatsioon sündis teisel võistluspäeval meeste vasaraheites. Siingi polnud tipptulemuse sünd ootamatu. Nõukogude Liidu koondises olid lausa kolm maailma parimat vasaraheitjat, lisaks maailmarekordiomanikule ja olümpiavõitjale Juri Sedõhhile ning maailmameistrile Sergei Litvinovile ka olümpiapronks Jüri Tamm, kuid viimane võistles kaasa väljaspool arvestust.
Sedõhh alustas Kadriorus täpselt 86-meetrise heitega ning pani publiku rõkkama ka teisel katsel – 86.66 tähistas uut maailmarekordit!
/nginx/o/2025/02/20/16670239t1h6362.png)
Õnneks ei jäänud suurtulemus potentsiaalse tragöödia varju. Nimelt kandus üks maailmarekordimehe järgnevatest heidetest sektorist välja ning põrkas üle piirde jooksurajale ja tribüüni esimestesse ridadesse. Õnneks polnud pealtvaatajaid sinna ohtu aimates lubatud.
Sedõhhi Tallinna-rekordile jätkus iga viieks nädalaks. Juba 30. augustil heitis ta Stuttgartis toimunud Euroopa meistrivõistlustel 86.74, mis kehtib tänaseni ja on vanim kergejõustiku maailmarekord.
Too 39 aasta tagune legendaarne maavõistlus ühes tipptulemustega on jätnud tänaseni selge jälje Kadrioru staadioni rekorditeseinale, kus lõviosa tulemusi kannab praegugi dateeringuid 21.06.1986 või 22.06.1986.
Rohkesti jagub ka mälestusi, millest värvikaimad meenutavad Nõukogude Liidu spordiametnikele ebameeldiva üllatusena tulnud eestlastest publiku erakordselt sooja poolehoidu konkurentidest Ida-Saksamaa sportlastele.
Maailmarekord 70 pealtvaataja ees
Järgmise maailmarekordi sünnini Eestimaa pinnal jäi 20 aastat ning taas sündis see Kadrioru staadionil ning taas vasaraheites. Küll hoopis teistes oludes ja üsna kasina arvu pealtvaatajate tunnistatuna, autoriks Venemaa vasaraheitja Tatjana Lõssenko.
Eesti tuntuim kergejõustikumänedžer Aivar Karotamm, kelle hoolealuste seas oli märkimisväärne hulk Venemaa ja teiste endiste Nõukogude Liidu riikide atleete, korraldas läinud sajandivahetuse paiku Eestis igasuvist kõrgetasemelist Tallinna õhtumiitingut, kuhu tõi mõistagi võistlema ka oma grupi sportlasi.
2006. aasta Tallinna õhtumiiting algas 15. augustil Kadrioru staadioni varuväljakul, kuhu vasaraheide turvalisuse ja peaväljaku säästmise kaalutlustel koliti. Naiste vasaraheide oli maailma kergejõustikus võrdlemisi noor ala, mille rekord oli ainuüksi tolsamal aastal kolm korda uuenenud.
Kahel puhul oli tippmarki nihutanud Lõssenko ise. Tallinna tuli venelanna heitma värske Euroopa meistrina ning pakkuski umbes 70 end sektori äärde seisma sättinud pealtvaataja rõõmuks kõrgekaarelisi sooritusi. Rekordheide 77.80 sündis viimasel katsel.
/nginx/o/2025/02/20/16669533t1h2b9c.jpg)
See ületas senise tippmargi 39 sentimeetriga ning üllatas Lõssenkot ennastki, kes rekordiplaani Tallinnas ei pidanud. Üllatusena ei tulnud see aga peakorraldajast mänedžerile Aivar Karotammele, kes hoiatas oma atleete selle eest, et maailmarekordite eest sel võistlusel preemiat ei maksta.
Järgmisel kevadel heitis Tatjana Lõssenko oma Tallinna tulemuse üle, saades kirja 78.61, kuid seda tulemust me enam rekorditetabelist ei leia. Samal suvel antud positiivne dopinguproov võttis talt selle saavutuse ning andis kaheaastase võistluskeelu.
Sunnitud võistluspausilt naasmise järel heitis Lõssenko end Londoni olümpial kuldmedalile, kuid 2016 paljastas dopinguproovide järeltestimine valemängu. Lõssenkolt võeti olümpiakuld, hilisemad tipptulemused, väärikus ja au. Tema Tallinnas heidetud tulemus on kergejõustiku kõigi aegade edetabelis määrustepärasena siiski alles.
Ashton Eatoni imeline soolo
Seni viimane kergejõustiku maailmarekord sündis Eestis 2011. aastal, kui imeliste võimetega USA mitmevõistleja Ashton Eaton triumfeeris Lasnamäe spordihallis toimunud rahvusvahelise seitsmevõistluse võitjana 6568 punktiga. Seda rekordit osati oodata.
Kui veel 2009 oli toona 21-aastane Eaton Berliinis toimunud MMil lõpetanud kümnevõistluse 8061 punkti ja 18. kohaga, siis alates 2010. aasta sisehooajast hakkas talendikas nooruk paugutama. Alustuseks purustas ta USA üliõpilasmeistrivõistlustel Dan O’Brieni 17 aastat püsinud seitsmevõistluse rekordi, saades Fayetteville’is kokku 6499 punkti. Samal suvel krooniti ta kolmandat korda NCAA meistriks kümnevõistluses isiklikku rekordit tähistanud 8457 punktiga.
/nginx/o/2025/02/20/16669534t1h923e.jpg)
Tallinna võistlema saabudes oli Eaton juba tuntud, isegi kuum nimi. Ameeriklane hullutas publikut eeskätt jooksualadel – 60 meetri jooksus 6,66 ning iseäranis tõkkesprindis näidatud tulemus 7,60 panid publiku ahhetama, ning ka rekordi vormistanud 1000 meetri jooksu aeg 2.34,74 oli mitmevõistleja kohta kõrgest klassist tulemus. Ainult kõrgushüppes jäi ameeriklase võimetelaegas korralikult avamata – ta ületas siin vaid 2.01, ehkki tal oli juba siis ette näidata rekord 2.11.
Eatoni Tallinna-tulemusele jagus maailmarekordina eluiga üheks aastaks. 2012. aastal Istanbulis toimunud sise-MMil lõi ameeriklane oma esimest tiitlivõistluste kulda võites Tallinna-tulemuse üle 77 punktiga ning võidusumma 6645 püsib nüüd juba kuraditosin aastat endiselt maailmarekordina.
Maailmarekordid muudavad areeni väärikaks
Kadrioru staadionil 50 aastat töötanud ja seda viimased 40 aastat direktorina juhtinud Olavi Sikka on varjamatult uhke, et Heike Drechsler, Juri Sedõhh ja Tatjana Lõssenko seal maailmarekordi on püstitanud.
Sikka meenutab, et 1974 Kadriorus võistelnud ja 8308 punktiga NLi – Ida-Saksa – USA kümnevõistluse matškohtumisel esikoha saavutanud Bruce Jenner kiitis areeni ainulaadset looduslähedast ilmet.
«Sellist olustikku sageli ei kohta. Mitmevõistlejatele meeldis ka atmosfäär, sest publikut oli ju palju. Kui olustikule ja atmosfäärile panna juurde kõvad tulemused, siis sünnibki võimas areen,» ütleb Sikka.
/nginx/o/2025/02/19/16668018t1hac85.jpg)
Drechsleri maailmarekordi hetkel seisis Sikka stardisirgelt loožide juurde viiva trepi – Lasnamäe-, mitte kesklinnapoolse! – platvormil. «Seda hüpet vaadata oli võimas tunne. Tegelikult areene, kus on sündinud maailmarekord, ei ole nii palju.
Möll oli tol päeval Kadriorus tohutu ja kuna kaugushüppevõistlus toimus kohe peatribüüni ees, siis sai viibida keset emotsioonimöllu. Miilits lubas staadionile müüa 7000 piletit, aga jutud käivad, et tegelikult müüdi neid 9000. Huvi võistluste vastu oli lihtsalt meeletu,» meenutab Sikka.
Kadrioru staadionihoonesse sisse astudes on võimatu mööda vaadata stendist, kus ära toodud areeni tippmargid. «Astutakse juurde ja uuritakse. Mitte ainult kergejõustiklased, vaid jalgpallurid kah. Ning eelkõige otsitakse ikka oma kaasmaalasi. Näiteks soomlased kurdavad, et nende nimel on ainult üks Kadrioru staadioni rekord,» sõnab Sikka.