Kristina Šmigun-Vähi: oluline on lapsed tuua spordi juurde nii, et nad hakkaks seda armastama

Kristina Šmigun-Vähi Foto: Sander Ilvest

Riigikogus toimus neljapäeval Eesti 200 fraktsiooni algatatud olulise tähtsusega riikliku küsimuse «Spordi tuleviku plaan: kuidas tuua medalid ja panna lapsed liikuma» arutelu, mille fookuses olid spordivaldkonda eraraha kaasamise võimalused. Selle raames käis kõnetoolis ka kahekordne olümpiavõitja Kristina Šmigun-Vähi (Reformierakond).

«Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Külalised rõdul ja eestimaalased, kes meid jälgivad! Tahe. Mina tahan, et minu elukvaliteet oleks hea. Mina tahtsin olümpiavõitjaks saada. Kõik saab alguse inimese enda tahtest.

Kui Eesti Olümpiakomitee, Eesti riik tahavad medaleid, siis ma arvan, et sellest väga head nahka ei saa. Meie saame luua tingimused, toetada ja innustada. Minu arvates on peamine küsimus, kuidas tuua lapsed ja noored spordi juurde nii, et nad hakkaksid sporti armastama. Lapsepõlves kogetu kandub edasi põlvest põlve. Ma ei unusta kunagi vanaisa ja vanaemaga matku nii suuskadel kui jala. Ja need võileivad teega maitsesid looduses kordades paremini kui kodus. Nüüd käin ma oma lastega ja kindlasti lähen tulevikus lastelastega.

Võti peitub hariduses 

Kahjuks igal aastal meie laste ja noorte tervisenäitajad halvenevad. Vähene liikumine, nutisõltuvus, valesti valitud toit teevad karuteene meie laste tervisele. Ja kui meil ei ole tugevat vundamenti püramiidi alumises osas, ega siis ei kanna see püramiid ka nii tugevalt, et kõrged tipud kerkiks ja püsiks.

Meie suurim trump on haridus. Üks väike rahvas Euroopa ääremaal peab olema tark ja elujõuline ja seda saab olla vaid tervena ja füüsiliselt tugevana. Ma usun, et targad inimesed teavad, et oma tervise eest tuleb hoolt kanda, sest vaimne ja füüsiline tervis käivad käsikäes. Mäletan oma lapsepõlvest, et suurema osa ajast veetsime õues. Mängisime peitust, luurekat, hüppasime kummikeksu, kuni pimeda saabudes koju kamandati.

Tean seda, et sisimas armastavad kõik lapsed mängida ja mürada lõputult. Siinkohal ma näen, et Haridus‑ ja Teadusministeerium saab lihtsalt prioriteediks panna laste vaimse ja füüsilise tervise. Väikesed lapsed on nagu elavhõbe. Neid on väga keeruline kinni hoida. Nad on harjunud lasteaiast peale jooksma ja mängima. Nii kui koolitee algab, õpetame nad esimese asjana istuma. Algklasside laste koolipäev on lühike ja sinna annab kenasti mängimise, liikumise osa paigutada. Saame väga lihtsalt riigina hoolt kanda selle eest, et laste päevane liikumisvajadus oleks koolipäeva jooksul kaetud. See pealtnäha väike asi – mäng – on tegelikult suur ja põhimõtteline strateegiline otsus.

«Vahetunnid aktiivseks» on juba aastaid kõlanud lause, aga ikka on koole, kus vahetunnis ei lubata saalis palli patsutada ja koridoris joosta. Põhjusega – järsku juhtub õnnetusi. Teate, tegijatel juhtubki! Ega me ei saa lapsi vati sisse pakkida. Kutsungi üles lapsevanemaid, et lubada oma võsukestel proovida erinevaid spordialasid. Kes meist ei tahaks, et lapsed oleksid osavad, mitmekülgsed ja terved. Ja kool peab siin liikumist julgustama, mitte piirama või, mis veelgi hullem, karistama.

Iga maa, iga linn, iga vald ja iga haridusasutus on eeskujuks oma inimestele tervislike eluviiside propageerimisel. 21. sajandil teame me väga palju, mis on oluline ja kasulik meie tervisele. Kahjuks tihti jäävad paljud tervislikud tegevused tegemata, sest ikka on mugavam soojas kodus istuda ja telekat vaadata. Siinkohal on mul hea meel, et Tallinnas Reformierakonna ja koalitsioonipartnerite võimuletulekul sai teostatud üks minu suurim unistus ja ka nii-öelda poliitiline lubadus: koolihoovid avatuks. Täna saavad linna elanikud kooli hoovides mängida ja sportida ning lapsed kasutavad seda võimalust meelsasti. Aga tihti on nendeks lasteks ikkagi juba trennis käivad lapsed.

Aga kuidas siis ikkagi meelitada ka ülejäänuid liikuma?

Mul on järgmine ettepanek: toimugu igal koolipäeval üks tund värskes õhus. Ei, mitte alati ei pea see olema kehalise kasvatuse ega loodusõpetuse tund. Ka eesti keele tundi saab edukalt teha õues. Just nii saab riik positiivselt nülgida tervislikumate harjumuste suunas. Me ju kõik teame, et aju vajab hapnikku. Anname siis seda väärt ressurssi juurde nii õpilastele kui ka õpetajatele.

Kultuuriministeerium teeb pingutusi. Spordipoliitika põhialustes aastani 2030 on just mõeldud laiemalt rahva tervisele. Ja üks peamisi sihte on, et kaks kolmandikku eestlastest liigub regulaarselt. Ma väga loodan, et see programm saab sisu, mis paneb liikuma plaanitust isegi rohkemgi eestlaseid.

Tunduks imelik, kui ma ei räägiks sõnagi tippspordist. Mul on väga hea meel, et Eestis toimuvad maailmaklassi võistlused, mis omavad kahtlemata tugevat mõju nii majandusele kui ka sportlastele endile ning uuele sportlaste põlvkonnale. Tippude poolt pakutavat motivatsiooni ei saa millegi muuga muidugi asendada. Sport seob. Vahet pole, mis erakonnast sa oled. Omadele hoiame alati pöialt.

Ja teate, sportida ja tervislikult elada saab sentigi maksmata. Meil on Eestis tänaseks 129 hooldatud terviserada. Välijõusaalid, mänguväljakud, ilusti korda tehtud pargid ja promenaadid lausa kutsuvad liikuma. Ma vaatan, et siin saalis on palju tühje toole hetkel, ja ma loodan, et siin riikliku tähtsusega küsimuse arutelult puuduvad kolleegid on just praegu koos laste, lastelaste või sõpradega sportimas või pargimetsas värskes õhus liikumas. Kui me ise ei tee ja teisi, eriti uusi põlvkondi kaasa ei tõmba, siis ükski seadus seda olukorda ka ei paranda.

Tagasi algusesse. Eesti riigi püsimajäämine on meie kõigi tahe. Ja kõik algab ikkagi inimesest endast, kas tahad või ei taha. Me ei tohi unustada, et Eesti riik olemegi meie ise. Meie ise peame hoolitsema oma tervise eest. Me ise peame olema eeskujuks ja kaasama. Minge liikuma, minge metsa! Aitäh!»