:format(webp)/nginx/o/2025/02/28/16689500t1h7592.jpg)
Mart Poom on esimene Eesti jalgpallur, kel õnnestus pärast taasiseseisvumist pääseda Euroopa tippliigasse. Aastaid Inglismaal mänginud väravavaht kuulus karjääri jooksul mitmete tuntud klubide rivistusse ja oli väga paljudes mängudes rahvuskoondise kindel puurilukk.
Poomi spordimehe teed ei ehi medalisära ja tal pole suuri tiitleid, tema karjäär on eriline hoopis muudel põhjustel. Viisaka ja viksi Eesti spordipoisi valik jalgpalli kasuks ning teekond Mustamäe kortermaja üheksandalt korruselt suurte staadionide rambivalgusesse võib tunduda pöörane, kuid oli loogiline mehe enda jaoks.
Poom armastas jalgpalli, ei kartnud ühtki väljakutset ja leidis selles eneseteostuse viisi. Eeskujuliku sportlasena on ta tunnistanud, et peab kõige suuremaks võiduks seda, et pole kunagi raskustele alla andnud.
Oma tammsaarelikku suhtumise võttis Poom ise kokku nii: «Aga minu arvates on loogiline, et mida rohkem sa tööd teed, mida edukam oled, seda rohkem kannavad ka muud asjad iseenda eest hoolt.» Hoiakute tõestus on maailma absoluutse tipptreeneri, Londoni Arsenali lootsi Arsene Wengeri öeldu: «Maailma jalgpallis pole võimalik leida paremat professionaali kui Mart Poom.»
Tippjalgpall on 30 aastaga palju muutunud. Rääkides ainuüksi meie pallurite potentsiaalsest võimalusest välisklubidesse pääseda, siis vahepeal on Eesti liitunud Euroopa Liidu ja Schengeni viisaruumiga. Seevastu Poom pidi suure osa oma Inglismaal veedetud ajast toime tulema hulga ahistavate reeglitega - tööloa saamise ja selle ajakohase pikendamisega.
Erines ka viis, kuidas mängijate värbamisel otsuseid vastu võeti. Täna kasutatakse hulgalises mahus statistikat ja spetsiaalset tarkvara. Huvi pakkuvate mängijate profiile on ka keskmises Euroopa klubis treenerite poolt põhjalikult tundma õpitud. 1990. aastatel võis aga üks õnnestunud esitus saatust ja karjääri tõesti hämmastavalt palju mõjutada. Mart Poomi jaoks osutus murranguliseks kohtumine, mis peeti 11. veebruaril 1997. Poom oli siis 25-aastane.
Mart Poom.
Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseum/Facebook
Eesti jalgpallikoondis pidas valikmängu Šotimaaga. Omapärastel asjaoludel võõrustati šotlasi Monacos, kusjuures Poom taastus endiselt talle novembris tehtud operatsioonist. Keerukustest hoolimata võitlesid eestlased Šotimaa tunnustatud koondisega välja 0:0 viigi ja peakangelase roll kuulus kahtlemata väravas seisnud Mart Poomile. Nagu Poom oma mälestustes ütleb, pani ta endale päevikus haruldaselt positiivse mänguhinde «5-». Iseäranis jäid meelde tõrjed Gary McAllisteri ja Duncan Fergusoni löökide puhul. Vähem kui kuu aega hiljem pakkus Derby County eestlasele lepingut. Klubi peatreeneri Jim Smith’i jaoks oli särav kohtumine Šotimaaga otsustav.
Usutavasti on igal aastatuhande vahetumise aegu sporti jälginud eestlasel Mart Poomiga mõni oma lugu. Kes mäletab fantastilist debüüti Derby County eest (3:2 võit Manchester Unitedi vastu), kes Poomi kohtumisi kuninganna Elisabeth II-ga, kes hoogu kogunud kuulujutte liitumisest Premier League’i tippklubidega, kes imeliselt kaunist Sunderlandi eest peaga löödud väravat Inglismaa esiliigas, kes ootamatut liitumist Arsenaliga ja taskusse pistetud Meistrite liiga hõbemedalit. Ning kes kõige rohkem ikkagi kangelaslikke esitusi oma rahvusmeeskonna särgis.
Mart Poom 2022. aasta novembris «Lõvide vennaskonna» esilinastusel.
Sander Ilvest
Õnnestunud hooajad Premier League’is kattusid iseäranis esimestel aastatel siinsete huviliste jaoks mingit sorti maagilise auraga. Eestist vaadates tundus Poomi elu ja tegevus justkui kummaliselt kättesaamatu. Poom mõistis enda kui jalgpallisaadiku rolli. Sportlane ise oli valmis mängude järel ajakirjanikega pikki telefonikõnesid pidama, et platsil juhtunu enda silmade läbi kokku võtta. Fännidega suhtlemine, poolehoidjate kirjadele vastamine või reklaamikampaaniates osalemine käisid tema jaoks kujunenud rolliga kaasas. Ja samas oskas Poom ilmselgelt nautida sedagi, et elab lääneliku kultuuri ühes epitsentris. Kuulake kasvõi 2023. aastal Vikerraadios eetrisse jõudnud saadet «Me oleme tšempionid!», milles väravavaht kõneleb enda lemmikmuusikast.
Kes soovib sisse vaadata Eesti läbi aegade edukaima väravavahi mõttemaailma, sel tasub kindlasti vähemalt sirvida 2014. aastal ilmunud raamatut «Mart Poom. Minu lugu». Poomi päevikust tehtud väljavõtted võivad lugejat ühel hetkel ehk isegi vihaseks ajada – kuidas saab sellisel alatisel enesekriitikal olla positiivne mõju? Või ametialased veidrused: harjutuste tegemisel tuli, nui neljaks, saavutada kindel arv õnnestunud järjestikke kordusi. Ent teiselt poolt märkab suurt lugupidamist väärivat mõtteviisi, et ükski pall pole väravavahi jaoks tõrjumatu.
Kokkuvõte võiks kõlada lihtsalt. Poom on justkui peegeldus sellest, kuidas eestlased 1990. aastatel paremale järjele jõudmiseks pingutasid – valmis oldi töötama 20 tundi ööpäevas. Keskkooli kuldmedaliga lõpetanud Poomi aitasidki tippu justnimelt pühendumine, sihikindlus ja raske töö. Tagasilöökide trotsimises tõeliseks etaloniks kujunenud mees on saanud 35 traumat, teinud läbi 13 operatsiooni, kuid ikka leidnud tee tagasi.
Pühendumist armastatud spordialale tõestab ka mängijakarjäärile järgnenud aeg. Poom tuli tagasi Eestisse, sai klubijuhiks ja on kasvatanud üles juba ühe maailma tippseltskonda kuuluva mängija Karl Jakob Heina. Oma tõsise tööeetika, vankumatu oleku ja meeldiva käitumisega on Mart Poom auga välja teeninud paljude lugupidamise ning kindla koha Eesti Spordi Kuulsuste Hallis.
Mart Poom (koos Indrek Schwedega) «Mart Poom. Minu lugu» (Tallinn, 2014; Georg Hackenschmidti raamatuauhind)
Tiit Karuks «101 Eesti spordilugu» (Tallinn 2011), lk 178–179
:format(webp)/nginx/o/2024/03/04/15926517t1h3934.jpg)
/nginx/o/2025/02/10/16647088t1h3125.jpg)