/nginx/o/2024/10/18/16427066t1haef3.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/03/30/16745341t1ha4a3.jpg)
Šveitsis Engadinis toimunud freestyle-suusatamise MMil sai Henry Sildaru meeste rennisõidu finaalis kuuenda koha, mis tähistab tema karjääri kõige paremat tulemust tiitlivõistlustel.
Nii nagu kvalifikatsiooniski, sai Sildaru esimesel laskumisel neljanda koha. Ta tegi enamuse konkurentidega võrreldes väga tehnilise soorituse ning teenis selle eest 88,75 punkti, mis oli selleks hetkeks suurim punktisumma – lähim jälitaja, kanadalane Brendan Mackay jäi 2,5 punkti kaugusele.
Aga Sildaru tagant tuli veel kolm tugevat konkurenti, kes trumpasid tema tulemuse üle. Esimeseks kerkis 18-aastane Uus-Meremaa esindaja Finley Melville Ives, kes kogus võimsad 96 punkti.
Sildaru jäi enne teist laskumist pronksmedalist kahe punkti kaugusele, kuid teisel laskumisel Sildaru oma tulemust ei parandanud. Laskumise lõpus tuli tal ühe maandumise järel suusk jalast ning ta ei saanud oma etteastet korralikult lõpetada.
Lõpuks võitiski oma esimese MM-tiitli Sildaru eakaaslane Melville Ives, kellele piisas võidust esimeses laskumise 96 punktist. Teiseks kerkis avalaskumisel ebaõnnestunud ameeriklane Nick Goepper (94,00) ja kolmanda koha sai samuti ameeriklane Alex Ferreira (92,50).
Rennisõidu finaali tulemused
/nginx/o/2025/03/30/16745346t1hc1da.png)
Sildaru võistles Šveitsis oma esimesel MMil ning näiteks Eurospordi kommentaatorile jäi tema etteaste eredalt silma. «Ta tuli ei kusagilt. See on väga suur tulemus Sildarule. Ta on kõigest 18-aastane ja osales sel MMil kõikidel aladel. Ta jõudis siin finaali pargisõidus ja BigAiris.
See on talle olnud väga väsitav nädal. 11. koht pargisõidus ja 6. koht rennisõidus. Mitte paljud sportlased ei suuda tänapäeval kõigil aladel võistelda. Ainult freestyle-suusatamise legendid aastat eest on seda teinud, kuid nüüd on kalender läinud nii tihedaks, et selle tegemine käib üle jõu,» rääkis kommentaator Eurospordi otseülekandes.
Enne võistlust
Sildaru näitas reedeses kvalifikatsioonis paremuselt neljandat tulemust, kui teenis oma teise laskumise eest kohtunikelt 86,25 punkti.
Enamaks olid võimelised vaid ameeriklane Alex Ferreira (88,00) ja uusmeremaalased Luke Harrold (90,00) ja Finley Melville Ives (97,00). Viimase ehk 16ndana edenes finaali austerlane Samuel Baumgartner (59,75).
«Iilmselgelt olen jätkuvalt eestlane, tagasihoidlik ja emotsioone endas hoidev. Neljas koht kvalifikatsioonis – pole paha,» kirjutas Sildaru tolle etteaste kohta ühismeediasse.
«Rennisõidu sein ei ole kunagi täiesti püstloodis. Tavaliselt on seina nurk vahemikus 83–87 kraadi. Esimesel treeningpäeval oli aga kuulda, et enamiku sõitjate jaoks tundus sein pigem lauge. Kuna mina kipun seinalt liialt tugevalt eemale tõukama, siis sobis laugem sein mulle hästi. Treening sujus ning lihtsamad trikid sain tehtud.
Teiseks treeningpäevaks muudeti seina tõusunurka veidi järsemaks, kuid tundsin end jätkuvalt üsna hästi. Mõne triki puhul isa siiski soovitas, et viiksin end rohkem üles, ega tõukaks end liialt seinalt eemale – et vältida renni põhja maandumist. Kõik tundus sujuvat.
Järjekordsele laskumisele minnes kuulsime, kuidas paar sõitjat korraldajatele mainisid, et enam seina järsemaks tegema ei pea – neile sobivat just nii. Lisati veel, et kui nad võistlustel võistluskõrgusele lähevad, siis järsema seina puhul võib ette tulla renni põhja maandumist – see pole enam hea. Renni sein on seitse meetrit kõrge, mehed hüppavad sealt veel neli kuni kuus meetrit välja, kõrgemale.
Teen oma laskumise ära ja tõstukil mõlemad isaga muigame – «võistluskõrgus». Tore kuulda, kui kellelgi on selline asi nagu võistluskõrgus – meil on ainult üks kõrgus – madal.
Rennisõidus on kõrgus aga väga oluline faktor punktide saamisel. Nagu iga asi siin elus – näe vaeva ja tulemused tulevad. Täpselt nii on ka kõrgusega halfpipe'is. Tee trenni, harjuta ja tasapisi saad kõrgemale. Tundub lihtne, kuid rennisõit on siiski ekstreemsport – et kõrgele minna, peab lisaks ka tahtma kõrgele minna – aga see ei ole lihtne. Isegi need, kes iga päev ainult rennisõiduga tegelevad, tunnevad vaimset barjääri, mis takistab väga-väga kõrgele minemist. Mõni suudab rohkem, mõni vähem.
Tehniliselt suudaksin hetkel veidi kõrgemale hüpata, kuid pean end sealjuures ka õhus mugavalt tundma. Kuna keskendun enamasti pargisõidule, olen rennisõidus oma kõrgusega hetkel rahul – ei tasu üle oma varju hüpata. Samas, kui näen, et treeningutel minnakse minust meetri võrra kõrgemale ja räägitakse veel «võistluskõrgusest», siis tekib muie küll – kuhu ma sattunud olen.
Kuigi mul kõrgust rennis ei ole, on trikid ja haarded siiski rahuldavad, isegi täitsa head. Isaga arvasime, et koht finaalis võiks olla kindel – kui laskumine ilma suuremate vigadeta õnnestub. Finaali saab 16 parimat. Isegi koht kaheteistkümne hulgas tundus võimalik.
Esimene laskumine õnnestus enam-vähem. Neljandal hüppel panin alguses käe suusasabast mööda ega saanud haaret, kuid teist saltot tehes leidsin siiski käega suusa üles ja päästsin enam-vähem laskumise. Asjalikud punktid ja lõpetasin esimese vooru seitsmendana. Mitmed tugevad eksisid rohkem ja jäid seljataha, mõni ebaõnnestunu läks tänu kõrgusele ka napilt ette.
Hingame isaga rahulikult – koht finaalis paistab kindel. Isa küsib, kas muudame neljandat trikki, lisame äsja õpitud 1620. Arutame ja otsustame jääda siiski algse kava juurde – ehk õnnestub veel puhtamalt teha.
Laskumisele minnes lisab isa, et võtaksin rahulikult – võtan. Tunnen, et hüpe hüppe haaval õnnestub kõik paremini, iga haare sai peaaegu hoitud viimase piirini – viimane hüpe – maandun. Tean, et tegin paremini – võiks tulla punktilisa ning ehk ka parandada kohta.
Tabloole ilmub – neljas koht. Mõtlen, et pole paha! Kuna startisin «kuumast grupist» ja grupi keskelt, siis teadsin, et ilmselt lükatakse mind natukene kaugemale. Järjest laskutakse, kõigil väikesed vead. Olen siiski kvalifikatsiooni neljas – eks sport ongi selline, vahel on kellelgi rohkem õnne, vahel vähem.
Üles jõudes küsib isa, endal silmad niisked: «Kuidas sa seda tegid?» Väidetavalt olin igal hüppel pool kuni meeter kõrgem olnud. Jah, konkurentide võistluskõrgusest ikka meeter või kaks madalam, aga siiski. Rajal olles ma ei tundnud, et kõrgemale läksin – arvasin, et paremad punktid tulid lihtsalt puhtama sõidu tõttu.
Isa ei suutnud uskuda, et rennisõitjate kõrval ennast kvalifikatsioonis neljandaks pressisin – tema jaoks oli see midagi võimatut. Mina – selleks laskumiseks olime ju treeninud. Ehk antud sooritust ma ei lootnud, vaid ootasin.
Isa püüdis õhtu otsa seletada, kas mõistan, millega hakkama sain. Tema hinnangul olevat see sama, kui sprinter läheb ja teeb veel hea tulemuse ka kõrgushüppes – jäägu isale tema rõõm. Kindlasti olen ka mina tulemusega rahul. Hea oli tõdeda, et finaalis koht kümne hulgas on täiesti võimalik – tegelikult oleme mõlemad isaga väga rahul, kui pühapäeval kümnendana lõpetame.»
Rennisõidu finalistid MMil:
/nginx/o/2025/03/28/16743296t1h9930.png)