/nginx/o/2025/04/04/16756338t1h8511.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/04/16755377t1h77cf.jpg)
Kui väikestelt lastelt küsida, kelleks nad suurena saada tahavad, vastavad paljud: sportlaseks. See peegeldab spordi mõju ühiskonnale – see ei ole ainult meelelahutus, vaid jõud, mis ühendab inimesi, loob unistusi ja karjääre, kirjutab Eva-Liisa Õng.
Kui sporditööstuse väärtust hinnatakse hiiglaslikule 2,65 triljonile dollarile, siis selle sotsiaalne mõju pole väiksem. Kuid kui maailmamajandusele toob sport sisse miljardeid, siis miks sportlased nii harva rikkaks saavad ja enamasti kitsikuses elavad? Eesti riigieelarve ei suuda pakkuda soovitavat tuge ning on selge, et tippsportlased peavad ellujäämiseks vaatama erasektori poole ja otsima muid lahendusi.
Sport õpetab distsipliini ja sihikindlust, nõuab vastupidavust ja eneseületust, parandab tervist, vähendab kuritegevust, tugevdab kogukonda jne. Pole siis ime, et see on suuruselt üheksas tööstusharu maailmas. Kuid spordialade astronoomilised kulud võivad lükata olümpiaunistuse kättesaamatusse kaugusesse.
/nginx/o/2025/04/04/16755365t1h7692.jpg)
Väärib eraldi uurimist, kui kallis on tippsport: erinevate spordialade sisenemiskulud, investeeringud erinevates vanuseklassides ja konkurentsivõime hind. Lapsevanemad loeksid sellist artiklit religioosse pühendumusega enne lapsele trenni valimist, sest sport kui fundamentaalne inimõigus on tänapäeval muutunud luksuskaubaks. Pelgalt andekusega rahalist barjääri ei murra.
On arvatud, et raskematest oludest pärit sportlastel on suurem võimalus tippu jõuda. Et nad on tugevama enesemotivatsiooniga ja vastupidavamad, kuna pole mugavustega ära hellitatud. Selline romantika võibki mõnikord tõeks saada, aga päriselus on rahaliselt kindlustatud sportlastel siiski lihtsam. Teekond poodiumile ei ole kellelegi sirge sinise joonega valgustatud basseinirada, vaid mudane ja pime Harku järv, kus saab pidevalt kelleltki jalaga. Kui üks peab veel treenima töö kõrvalt ja teine saab harjutada täiskohaga parimates tingimustes, on viimasel selge eelis.
Spordi rahastamise dilemma
Konkurentsis püsimine nõuab raha, kuid raha tuleb tulemuste eest. Kas edu saavutamiseks on esmalt vaja toetust või tulemusi? Paljud sportlased peavad leidma alternatiivseid sissetulekuallikaid, sest stabiilsed sponsorid on haruldased ja eelistavad vaid absoluutseid tipptegijaid. Surve sendid kokku kraapida võib panna tulevased võitjad loobuma.
Kainestavalt mõjub 2020. aastal tehtud Global Athlete uuringu tulemus, kus selgus, et 58 protsenti sportlastest üle maailma on igapäevaselt finantsilistes raskustes. Austraalia Spordifondi uuringu järgi teenib 46 protsenti tippsportlastest alla 15 000 dollari aastas. Riigid, kes tahavad oma sportlastele tuge pakkuda, loovad selleks preemiasüsteeme.
Näiteks Eesti pakub olümpiakulla eest 100 000 eurot, Hongkongis on sama medal väärt 748 000 dollarit, kuldne pakistanlane saab rõõmustada 108 dollari üle. Kui auhinnarahad on korrapäratud ja ette ennustamatud, siis Eesti olümpiakomitee (EOK) toetused lubavad oma hõlma alla pääsenud sportlastel kindla perioodi ette planeerida ja rahulikuma südamega treenimisele keskenduda.
/nginx/o/2025/04/04/16755370t1h2b9b.jpg)
Pandeemiast mõjutatud Tokyo olümpiamängude müügitulu oli 4,2 miljardit dollarit. Arvestades, et sellest võttis osa 11 300 sportlast, teeb see nii 370 000 dollarit atleedi kohta. Kes ei saanud sellest aga sisuliselt midagi.
Rahvusvaheline kergejõustikuliit tegi Sebastian Coe eestvedamisel Pariisi olümpiamängudel enneolematu sammu (õiges suunas), premeerides ainsa alaliiduna kuldmedali võitjaid 50 000 dollariga.
Traditsiooniliselt arvati, et lipulehvitamine on sportlase jaoks piisav palk. Coe sõnul on nende eesmärk luua sportlastele stabiilsem finantsiline keskkond, mis teeks nende elu pisut lihtsamaks, võimaldades neil kauem spordis püsida ja saada rahalist sõltumatust treenimiseks.
/nginx/o/2025/04/04/16755350t1hc2e7.jpg)
Küsimusele, kuidas panna ühest otsast raha sisse nii, et teisest otsast saaks välja võtta medali, kindlat vastust veel pole. Me ei konkureeri sellega, mis viis aastat tagasi tegime, vaid sellega, mida teevad konkureerivad riigid. Rahvusvahelistest võistlustest küll õhkub natsionalismi, kuid kas see peab olema riigieelarve küsimus?
Küsimused riigile
Riigi tähtsaim ülesanne spordis peaks olema tipptasemel spordijuhtimine. Alaliitude eesotsas olgu saavutussportlase mentaliteediga inimesed, kes suudavad seada prioriteete, teha koostööd erasektoriga ja vastutada tulemuste eest.
Team Estonia rahastus peaks keskenduma tipule ning tagama väärika ja konkurentsivõimelise toetuse. Kuid ülejäänud? Roosaks värvunud kultuuriministeeriumi uksele koputada pole mõtet, sest sealt raha sporti juurde ei tule. Kaitsekulud ronivad Maslow püramiidis aina allapoole ja edasi läheb hullemaks.
Kui varem olid riigifirmad Eesti spordile sponsoritena tublilt toeks, siis 2017. aastal keelati neil spordi rahastamine korruptsioonihirmus. Oleks siiski tänuväärt algatus, kui kindel protsent riigifirmade kasumist, millega praegu eelarveauke lapitakse, suunataks spordiinfrastruktuuri ja noortespordi arendamiseks.
Riik ei saa küll võtta kõiki kulusid enda kanda, kuid ta saab luua maksukeskkonna, mis motiveeriks erainvesteeringuid, ning süsteemi, kus prioriteete rahastatakse piisavalt. Üks sellistest prioriteetidest on sekkumine varasemas etapis. Koolisüsteem on talentide märkamisel ja arendamisel lubav ressurss, mille potentsiaal on praegu täiesti kasutamata.
EOK kuludel sportijatelt võiks oodata teatud arvu tundidega panustamist koolinoorte treenimisse. Noorte mõjutamine oma eeskujuga aitab tuvastada tulevasi talente ja suunata noori spordi juurde. Tulemuseks on tugisüsteem, kus sportlased, kes teravamasse tippu ei jõua, võivad osutuda andekateks treeneriteks.
/nginx/o/2025/04/04/16755375t1h1afe.jpg)
Sport on võimalus ka erasektorile panustada ühiskonna tervisesse, kogukonna sidususse ja rahvusvahelisse konkurentsivõimesse. Sotsiaalmeedias räägitakse juba mõnda aega, et sportlane on uus influencer. Ettevõtted saavad sportlastesse investeerides tugevdada oma brändi, luua emotsionaalset sidet tarbijatega ning edendada väärtusi.
Koostöömudelid alates otsepartnerlustest ja stipendiumiprogrammidest kuni ühisrahastuseni võimaldavad kaasata erasektorit viisil, mis toob kasu kõigile osapooltele. Ühisrahastuse kaudu saaks iga spordisõber olla osa oma lemmiksportlase teekonnast. Üks väikene toetus võib tähendada treeninglaagrit, paremat varustust või võimalust osaleda rahvusvahelistel võistlustel.
Unistamine on tasuta, ent eelarve sportliku tähesärani kõike muud. Riik peab oma visiitkaarte hästi hoidma, aga unustada ei tohiks, et raha tasub maksta sportlasele võitmise, mitte sporditegemise eest. Tippu jõudmine eeldab süsteemi, koostööd ja teadlikke otsuseid. Küsimus pole enam ainult riigi või suurtoetajate õlgadel – spordi rahastamisse saab panustada igaüks. Lõpuks kuulub võit ikka rahvale.