:format(webp)/nginx/o/2021/12/29/14283737t1h42bf.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2024/10/09/16406408t1h7eab.jpg)
Nädalavahetusel peeti Tallinnas kulturismi ja fitnessi organisatsiooni National Physique Commitee (NPC) korraldatud võistlus, millel osalejad ei pea andma dopinguproovi.
Olgu kohe alustuseks öeldud, et võistluse korraldamisega polnud kuidagi seotud ametlikult seda ala Eestis haldav, Eesti Olümpiakomitee (EOK) liikmeks olev Eesti Kulturismi ja Fitnessi Liit (EKFL).
NPC ei piira osaleda soovijaid kuidagi, nii lõi sel võistlusel kaasa eelmisel aastal positiivse dopinguproovi andnud ja kolmeaastase võistluskeelu saanud Andrei Abrossimov. Ta ei tohi osaleda rahvusvahelise kulturismi ja fitnessi alaliidu (IFBB) või selle liikmesorganisatsioonide korraldatavatel võistlustel, kuid NPC tähendab lihtsalt teist, eraldi maailma.
Ja niimoodi seda võtta tulebki. Oleme harjunud, et spordielu korraldavad igas riigis vastav ministeerium, olümpiakomitee, erinevate spordialade liidud. Kes koonduvad erinevate rahvusvaheliste katusorganisatsioonide alla (Rahvusvaheline Olümpiakomitee, rahvusvahelised spordialaliidud).
:format(webp)/nginx/o/2022/10/25/14920771t1hfecf.jpg)
NPC on eraettevõte, selle korraldatav võistlus jääb alaliidu haardeulatusest välja. Õigupoolest võib igal alal korraldada võistlusi, millel pole riigi ja/või rahvusvahelise alaliiduga mingit sidet. Amatöörtasemel on see mõistetav, ent nii EKFL kui ka puhta spordi eest seisev Eesti Antidopingu ja Spordieetika sihtasutus (EADSE) leiavad, et kõrgemal, seda enam rahvusvahelisel tasemel korraldatava üritusega ei tohiks päris nii olla.
«Loomulikult ei tahaks me näha, et selline võistlus Eestis korraldatakse,» ütlesid Postimehele nii EADSE juhatuse liige Kaido Kaljulaid kui ka EKFLi president Ergo Metsla.
Seadusandja saaks appi tulla
Praegu ei ole olemas võimalusi niisuguste võistluste Eestist eemale hoidmise jaoks. Kui eraorganisatsioon soovib, siis ta leiab pinna, võistlejad, kohtunikud, abilised, ja teeb asja ära.
Küll saavutas EADSE äsja toimunud võistlusega seoses ühe olulise väikese võidu. Nimelt korraldati üritus Tallinna linnale kuuluvas kultuurikeskuses Kaja. Kaljulaid märkis, et koostöös kultuuriministeeriumiga suheldi Tallinna linnavalitsusega ning jõuti kokkuleppele, et edasiste spordiürituste korral kontrollitakse ürituse sisu ja korraldava organisatsiooni tausta põhjalikumalt ning näiteks puudulike dopingureeglitega võistlusi oma pindadele enam ei lubata.
Kuid see endiselt ei tähenda, et niisuguste võistluste korraldamisel oleks kriips peal – kui keegi leiab sobiva erapinna ja saab tolle omanikuga kokkuleppele.
Eraliigadest on palju näiteid
Ajaloost on piisavalt näiteid võistlustest-organisatsioonidest, mis on kui riigid riigis ega ole (eriti) soovinud teha koostööd spordialaliitudega.
Tuntuimad on kahtlemata Põhja-Ameerika profiliigad. Korvpalli NBA ja jäähoki NHL on viimastel aastakümnetel vähem või rohkem teinud koostööd, kuid eelmisel sajandil oli pikk periood, mil nende esindajad ei osalenud olümpiamängudel. Näiteks NHL veab olümpiamängudel osalemise teemal rahvusvahelise hokiliiduga (IIHF) vägikaigast siiani, iga tsükli jaoks peetakse eraldi läbirääkimisi.
Põhja-Ameerika liigades lähenetakse ka dopinguteemale teistmoodi, suhtumine on tavapärasega võrreldes lõdvem. Nood profiliigad tähendavad puhast äri.
Vanas Maailmas on tuntumaks näiteks korvpalli Euroliiga. Sajandivahetuseni korraldas tugevaima klubisarja võistlust Euroopa korvpalliliit, seejärel aga lõi osa liigasid ja klubisid oma organisatsiooni. Mõjusid tunneme praegu sellest, et paljudes koondiseakendes pole saanud osaleda Euroliiga ega NBA mängijad.
Jalgpallis püüdis osa rikkamaid klubisid mõne aasta eest luua Euroopa alaliidust (UEFA) sõltumatu Superliiga, kuid see putš ei läinud läbi.
Kaljulaidi sõnul on EADSE sellega arvestanud ja hakkab töötama selle nimel, kuidas niisuguseid võimalusi raskemaks muuta. «Räägime ikkagi suurematest võistlustest, mille reklaamimisel kasutatakse plakateid, kus on pealtvaatajad. Oluline teema on ka spordivõistluste korraldamise turvalisus: pealtvaatajate, võistlejate, teenindava personali turvalisus. Tuleb leida võimalus selle kaudu tulevaste eravõistluste korraldajaid kuidagi mõjutada, kui räägime võistlusest, mis eirab reegleid,» mõtiskles Kaljulaid.
Siinkohal on seadusandjal selge võimalus appi tulla. Mitmes Euroopa riigis on ka dopingu tarvitamine kriminaalselt karistatav ning võimaldab politseil niisugustele võistlustele igal ajal sekkuda ja osalejaid maailma antidopinguagentuuri (WADA) poolt kehtestatud keelatud ainete suhtes testida.
Sportlane saab naasta IFBB tiiva alla, kohtunik mitte
Maailmas on aegade jooksul ikka küsitud, et ehk oleks mõtet palju raha neelavast dopingukontrollist üldse loobuda? Vastus on lihtne: lisaks ausa võistluse vajalikkusele mõjub ka dopingu tarvitamine inimorganismile halvasti ja tekitab erinevaid tervisekahjustusi. Eriti halvaks muutuks asi siis, kui see täiesti kontrolli alt välja lasta.
:format(webp)/nginx/o/2019/03/28/11903742t1h5eb9.jpg)
Kaljulaid ja Metsla rõhutasid, et ehkki NPC võistlustel dopingukontroll puudub, ei tohi nendel osalejaid automaatselt tembeldada dopingu tarvitajateks.
Kuidas suhtuda puudulike dopingureeglitega võistlustel osalenutesse? Metsla sõnul lähtub EKFL rahvusvahelise alaliidu põhimõtetest. Kui mõni sportlane on varem võistelnud mõnes nn profiliigas, aga soovib ühel hetkel liikuda IFBB egiidi alla, on ta igal hetkel teretulnud. Kui tal aga on või on olnud IFBB litsents, ta osaleb NPC või mõne teise taolise organisatsiooni võistlusel ning soovib seejärel taas maailma alaliidu tiiva alla naasta, peab ta enne litsentsi saamist tegema oma raha eest dopingutesti.
Küll ei tohi mingil juhul kohtunikud mõista õigust mõne eraorganisatsiooni võistlusel (see tähendaks IFBB litsentsi alalist kaotamist) või aidata neid korraldada keegi EKFLi ametnikest. Treenerite sanktsioneerimine on Metsla sõnul aga keerulisem teema, kus on mängus rohkem detaile-nüansse.