/nginx/o/2024/10/18/16427066t1haef3.png)
:format(webp)/nginx/o/2025/04/13/16776173t1hefb1.jpg)
Nädalavahetusel oma mängijaga füüsilise mõõtmega konflikti sattunud korvpallitreener Peep Pahv sõnas teisipäeva õhtul tehtud avalduses, et treenerina oleks ta pidanud suutma lahendada olukorda teisiti, püüdma lihtsalt rahulike sõnadega mängijat rahustada.
Laupäeval Haljalas toimunud Saku II liiga poolfinaalseeria teises kohtumises Haljala NGU – Keila Coolbet II vahel oli Pahv oma klubi duubelrivistuse abitreener. Kolmanda veerandaja keskel teenis Keila mängija Christopher Lenk vea, millele järgnes kohtunikega protesteerimise eest ka tehniline viga.
Seejärel toimus vahetuspingil intsident, kus Pahv tabas 20-aastast mängijat käega kõhtu. Kas käsi oli rusikas või mitte, kas tegu oli löögiga või mitte, pole täpselt teada. Intsidendi järel jalutas Lenk riietusruumi ega naasnud sealt.
Teisipäeva õhtul tegi Pahv avalduse, mille Postimees avaldab täies mahus:
«Laupäeval Haljalas 2. liiga poolfinaali ajal läksid asjad liiga kaugele, pean võtma vastutuse ja tunnistama – läksin üle piiri.
Ma ei osanud suhtuda sellesse piisavalt tõsiselt. Kuna minu ja Christopher Lengi vahel lahenes konflikt koheselt, kui pärast mängu meeskonna riietusruumis vabandasin, otsustasin keskenduda uueks mänguks valmistumisele. Olles nende päevade jooksul mõtelnud tagasi laupäevastele sündmustele, mõistan, et treenerina oleksin pidanud suutma lahendada olukorra teisiti, püüdma lihtsalt rahulike sõnadega mängijat rahustada.
Arvestades mängu kaalu ja käiku, olid minu emotsioonid kõrged. Paraku tekkis olukord, kus olles samal ajal pingile tuleva mängijaga sõnavahetuses, läksin tema peatamisel füüsilisse kontakti. Selle käigus tabas minu käsi mängija kõhtu. See polnud löök, nagu eemalseisjatele võis tunduda. Sõnavahetus, mitte just kõige ilusam, jätkus ka pingile istudes. Seda kõike poleks tohtinud juhtuda. Mõistan, et sündmus puudutab avalikkust laiemalt – minu käitumine ja teod peavad olema aktsepteeritavad ka publikule ja laiemale avalikkusele.
Treenerina olen alati olnud kompromissitu võitleja, pidanud tulemust spordis tähtsaimaks. Seepärast olen olnud ka nõudlik nii enda kui mängijate suhtes ning sellest on sündinud ka pahandamised ja valjuhäälsed õpetussõnad. Sugugi alati pole need olnud kõige tsensuursemad. Kümme või viisteist aastat tagasi ei vaadatud sellele veel kuigi halvasti, kuid tänapäeva see ei sobi. Mõistan, et pean muutuma ja sellisel käitumisel pole kohta.
Probleemiga tuleb tegeleda ning õppida emotsioone vaos hoidma. Vastasel korral pole võimalik olla treener ja ehitada üles tipptasemel klubi. Aga teha tahaks, sest olen veendunud, et paremad ajad ootavad alles ees.
Ajakirjanikuna olen aastate jooksul kirjutanud paljudest probleemidest ning mõistnud valesti tegutsejaid hukka. See seab ka mulle endale kõrgemad standardid. Viimane juhtum näitab, et ma ei suutnud neid seekord täita. Nii nagu ei räägi minu kasuks ka teadmine, et olengi olnud loomult äkiline. Aastatega on see külg hakanud minus vähenema.
Ühte ma siiski usun – minu ja Christopheri vahel on tõesti kõik korras ning see on minu jaoks peamine. Oleme aastaid olnud korvpallis koos. Ta on selle aja jooksul mängijana pidevalt arenenud ning usun, et ees on veel helge tulevik. Loodan, et vahejuhtumiga kaasnenud kõrgendatud ebameeldiv tähelepanu ei kahanda mängumehe soovi edasi pürgida. Ja mul oleks väga hea meel, kui meie koostöö jätkub ka järgmistel hooaegadel. Kuid see, kus ja kuidas Christopher jätkab, on siiski tema enda vaba valik.
Vabandan kõigi osapoolte ees, et selline vahejuhtum aset leidis.»