KERSTI KALJULAID ⟩ Kuidas rahastada Eesti tippsporti?

Eesti spordi üks tuntuim ja tugevaim lugu on kümnevõistluse järjepidevus. Fotol kümnevõistlejad (vasakult) Johannes Erm, Janek Õiglane ja Karel Tilga Pariisi olümpiamängudel. Foto: Tairo Lutter

Eesti ja ka pea kõik teised Euroopa riigid on olukorras, kus kaitsekulud tuleb tõsta hästi kõrgeks. Kõigest viis aastat pärast seda, kui koroonaaeg elu ja eelarved segamini paiskas.

Niisiis peab kogu Euroopa spordiüldsus leppima sellega, et riiklik rahastamine on kas stabiilne või kahanev.

«Raha on puudu!» hüüet kuuleb iga spordijuht ja mõtleb iga tipust unistav sportlane. Esmalt peab aru saama: mille jaoks on puudu?

Sõnastaksin nii, et meil on ühiskonnas hulk sportlasi, kes oma ametina näevad saavutus- ja tippsporti. Tippsport on nende silmis ja jaoks töö, mille eest peab saama palka.

Kui me räägime tööst, siis järgmine loogiline küsimus on: kelle jaoks? Kes selle töö tulemuste eest maksta tahaks? Need, kellele pakub rõõmu ja huvi spordi jälgimine. Siin pole mitte mingit uudist. Vaimustust saab müüa. Mida rohkem seda on, seda paremad on ka müügitulemused.

Vaadakem võistkonnaalasid, kel on pea alati rääkida oma lugu. Pikk hooaeg, dramaatilised mängulõpud, emotsiooniostud mängu eel ja ajal, suur jälgijate kogukond, mida ettevõtetel on huvi oma kliendikogukonda liita.

Tallinna derbit FCI Levadia ja FC Flora vahel mängitakse ühe Premium liiga hooaja jooksul neli korda, aga kahe klubi vastasseisu lugu on üleval läbi terve hooaja. Foto: Eero Vabamägi

Teistega on keerulisem, sest lood on kammerlikumad. Aga ka neid peame oskama luua ja järjepidevalt turundada.

Sportlane toodab kaasaelamise rõõmu, lootust, vaimustust ja pettumusi. Ainult viimaste peal kahtlemata tuluks pööratavat karjääri ei arenda, aga kõik spordi jälgijad – ka kõik need, kes on valmis selle eest maksma – on kaotustega ja mõõnadega arvestanud.

Mida rohkem sportlasi teeb tööd, mille eest on keegi valmis maksma, seda rohkem ongi Eesti spordis eraraha. Avaliku raha puhul on see seos ju ka olemas, aga pikk ja vaevuaimatav – valija on nõus, et vaimustuse nimel toetab riik tippsportlasi eelarvest. Kui ei oleks, siis riik Team Estoniat üldse ei rahastaks.

Eraraha puhul tuleb spordijuhtidel luua kanalid, mille kaudu seda tasu makstakse. Lihtsaim kaasamise viis on läbi tänapäevase ühisrahastusmudeli. Keerulisem ja veidi pikem tee on teha seda koos ettevõtetega, pakkudes lisaväärtust ka selle ettevõtte kliendikogukonnale.

Oleme Eesti Olümpiakomitees mõelnud, et tegelikult on meil lugusid, millele paljud siin Eestis tahaks kaasa elada, hulga rohkem, kui me neid täna jutustada oskame.

Lootustandev talisportlane, kes on võitnud medali noorteolümpialt, on selline lugu. 15-16-aastane Audenteses õppiv ja tippu pürgiv kergejõustiklane, kelle vahe maailma omaealiste tippudega ei ole suur ja on kahanev, on samuti selline lugu.

Euroopa noorte olümpiafestivalilt kuld- ja hõbemedali võitnud 17-aastane freestyle-suusataja Simona Revjagin. Foto: Martin Pedaja

Ainuke kanal, mille kaudu saab eraraha sporti voolata, ongi lugude rääkimine ehk turundus.

Igaüks saab saata oma väikese annetuse ühisrahastusse kaudu oma lemmikule ja tunda, et on osaline lootuses ja edus. Suuremad toetajad saavad siduda toetust oma ärimudeliga ja teenida reaalselt kasu. Mõned õnnelikud ettevõtted pakuvadki teenuseid, mis aitavad kõiki sportlasi ja on seeläbi loomulikud partnerid.

Toetades erinevate alade ja erinevas vanuses tippu pürgijate teed, saab hajutada ka riske, kui sportlaste aitamine on seotud oma ärimudelisse.

Ja lõpetuseks – selleks, et toetajaid leida, peavad alaliidud olema tänapäeval ka ESG-väärtustega kooskõlas; sportlaste ja treenerite väärtused paigas ja ootamatud halvad üllatused niipalju välistatud kui vähegi võimalik. Pole halvemat asja kui petetud ootused, seda võib iga turundusspetsialist teile une pealt öelda.

Sest kõigepealt oli lugu. Ja sisse toob lootus, et sellel lool on happy end, mis muudab päeva paremaks. Eesti spordis oleme seni liiga palju lootnud üsna vähestele ettevõtetele – ja maailma kõige suurem tänu neile –, kes rahastavad sporti isikliku alahuvi või sugulussidemete pärast. Lihtsalt filantroopiast.

On üksikuid tegijaid, kes on oma sporditeest teinud päris korralikult makstud teekonna – korralikult siis selles mõttes, et vajalik saab tehtud ja kõht on ka täis.

Leiutada eriti vaja ei olegi. Vajame valmis mudelit, standarditud protsessi, kuidas selline materiaalne edu saaks osaks võimalikult suurele osale Eesti tippsportlastest ja tippupürgijatest, et iga uue edukama sportlase vanemad ja treenerid ei peaks üksinda hakkama jalgratast leiutama.

Me peame looma valmis süsteemi, mis saab anda mastaabiefekti ja siin näen ma EOK rolli. Kõik peavad teadma, kuidas asjad käivad ja lihtsalt kvalifitseeruma sellesse rahastusmudelisse, kus räägitakse lugusid, mis kõnetavad.