Sisuturundus

Mine metsa – see on kõige odavam spordiklubi!

29. mai 2025, 00:00

Eesti Terviserajad said alguse 20 aastat tagasi, kui kolm suurt ettevõtet – Merko Ehitus, Eesti Energia ja Hansapank – panid raha kokku, jagasid ülesanded ära ning asusid eestimaalaste liikumisharjumusi parandama. Õigemini, looma selleks vajalikku keskkonda. Nüüd on üle Eesti rajatud ühtekokku ligi 130 terviserada, mida 2024. aastal kasutati 8 miljonit korda. Kutsusime Eesti Terviseradade asutajad Toomas Annuse, Sandor Liive ja Indrek Neivelti vestlusringi, et rääkida, kuidas terviseradade 20 aastat läinud on.

Meenutame alustuseks, milline oli Eesti 20 aastat tagasi, kui sündis idee terviseradadest. Kõik olime nooremad ja mõtted olid ehk hoopis teised kui täna?

Toomas Annus (T.A.): Mõtted ei olegi väga palju muutunud. Eks nooremad olime ja olud ei olnud päris need, mis täna. Oleneb, kuidas vaadata ja millega ennast võrrelda. Eesti Terviserajad saab nüüd 20 aastat vanaks, aga kolmekesi saime kokku juba aasta-kaks varem ehk 21−22 aastat tagasi. Vaikselt alustasime tegevust. Mulle andis esimese tõuke tegelikult Mati Alaver.

Vaatasin ringi, kes võiks olla kompanjonid, kellega koos proovima hakata ja kuidagi viis rada Hansapanka, kust läksime koos juba Eesti Energiasse. Kui täna on päevakorras tervena elatud aastad ja liikumine laiemalt, siis toona oli asi võib-olla rohkem spordikeskne. Seega sisu on veidi muutunud, aga idee on sama. Algusest peale on olnud eesmärgiks, et kodu lähedal on liikumisvõimalus aasta läbi, tasuta ja valgustatud.

Mainisite, et Mati Alaver tuli ideega. Mis tema mure oli ja mis teid tegutsema pani?

T.A.: Tema oli tol ajal rohkem reisinud kui meie ja näinud Euroopa sportimisvõimalusi. Ta nägi vahet ja arvas, et võiksime samas suunas liikuda. Et kõigil – mitte ainult lastel, vaid ka noortel ja vanadel, oleks kodu lähedal vabas õhus liikumise võimalus. Mati idee oli võib-olla rohkem spordi võtmes. Aga kust hakkab sport, kust saavutussport, kust lihtsalt liikumine – neid piire on raske tõmmata.

Kui mõte tuli ja oli vaja leida kompanjonid, siis läksite kõigepealt Hansapanka. Indrek, kui Toomas selle jutuga tuli, mida te kostsite?

Indrek Neivelt (I.N.): Kõiki detaile ei mäleta, aga kui minna 20 aastat tagasi, siis oli suusatamine ülipopulaarne. Meil olid olümpiavõitjad. Kui Veerpalu või Kristiina sõitsid ja ma vaatasin keset tööpäeva oma Liivalaia kontori aknast välja, oli tänav täiesti tühi, ühtegi autot polnud. Selline aeg oli. Kui Otepääl toimus maailmakarikaetapp, oli see laulupeo mõõtu, seal oli tohutult rahvast. Hansapank oli suusatamise kõige suurem sponsor. Kui õigesti mäletan, siis andsime suusatajatele igal aastal üle kahe miljoni krooni. See oli tookord väga suur raha.

Sealt need ideed võrsusid. Algne mõte oli, et kui oleks kogu aeg korralikud suusarajad, siis oleks suusatamisel järelkasvu. Eks Mati esmane impulss tuli ka sellest.

Siis juba jõudsite koos Eesti Energiani. Sandor, miks teie pardale hüppasite?

Sandor Liive (S.L.): Eesti Energia oli siis veel monopol ja mina olin 2000. aastate alguses noor agressiivne finantsdirektor. Ettevõte oli nii-öelda kasumile pööratud ja me isegi võib-olla natuke häbenesime kasumit ega julgenud kellelegi raha anda. Aga siis hakkasime isekeskis mõtlema, et midagi võiks ikkagi teha. Mõte oli, et tulemus peaks olema kindlasti kõigile tasuta kättesaadav.

Üks töövariant oli rajada midagi koolistaadionitele, võib-olla maakohtadesse. Siis helistas Toomas Annus, et tahaks tulla koos Hansapanga esindajaga külla. Nad tulid terviseradade jutuga ja kuna olime midagi sarnast ettevõttes just arutanud, siis langes seeme väga viljakasse mulda.

Olen ise kunagi suusatamisega tegelenud. Eestis saab seda teha talvel, enamasti enne või pärast tööd, kui väljas juba pime. Eesti Energiale oli see ka võimalus rohkem elektrit müüa. Seega meie mõte oli tuua valgust, mis oleks kõigile tasuta kättesaadav. Ja loomulikult, liikumine on üks asi, mis lisab head enesetunnet ja loodetavasti ka tervelt elatud aastaid.

I.N.: Kui 20 aastat tagasi Helsingis või Stockholmis ringi käisid, siis oli kogu aeg näha, et inimesed liikusid, tegid näiteks tervisekõndi. Eestis, näiteks Pirita kandis, oli aga 20−25 aastat tagasi harv juhus, kui keegi tervisesporti tegi. Täna näeb päris palju inimesi, kes liiguvad.

Kas tundsite ise ka liikumisradadest puudust? Te olete ju kõik suured liikujad, nagu ka juuresolevalt pildilt näha.

T.A.: Mina tunnen tänaseni sellest puudust.

Kuskile olete jõudnud, aga ikkagi veel nii lähedal ei ole, kui tahaks?

S.L: Mul on siiamaani alles üks pealamp. Sellega olen ükskord päris pimedas Kekkose ringi läbinud. See oli päris omapärane kogemus. Kekkose ring on 16 km ega ole valgustatud.

Küll aga väidan, et Nõmme-Harku 15 km ring on kõige pikem ilusasti hooldatud ja valgustatud suusarada. Viimase 20 aasta jooksul pole keegi mulle suutnud nimetada teist kohta maailmas, kus oleks pikem valgustatud ring, mille läbimiseks ei pea kordagi suuski jalast ära võtma. Võib-olla kuskil on, aga ma pole sellest kuulnud.

Kuidas te omavahel tööd jaotasite, kui terviseradasid tegema hakkasite?

S.L.: Eesti Energia jaoks oli väga selge, et meie teeme valgustuse, Hansapangal olid rohkem masinad tähelepanu all ja Toomas Annus Merkost rääkis kogu aeg, et teeme projektid valmis. Projektide tegemine oli väga suure võimendusega raha, sest see oli majandustõusu aeg ja ka kohalike omavalitsuste eelarved kasvasid nagu pärmi peal. Tänu Toomase ideele projektid valmis teha pandi alati novembris kõige suurema sopaga elektriliine püsti, sest aasta lõpu poole selgus, et kohalikel omavalitsustel on raha üle ja väga lihtne oli saada finantseerimine. Ehitusse ei saa aga raha panna enne, kui pole projekti.

T.A.: Isegi ehitusload võtsime ära. Tegime kogu eeltöö. Tegelikult oli hästi palju ka Euroopast tulnud sihtsuunitlusega raha.

S.L.: Tol ajal oli osalus kolm miljonit krooni ettevõtte (iga asutaja — toim) kohta aastas, mis eurodes, ilma inflatsioonita otse arvestades on umbes 200 000 eurot. Tollal oli see oluliselt suurema ostujõuga, aga võimendus, mis tekkis aastate jooksul tänu sellele, et kohalikud omavalitsused hakkasid panema terviseradadele raha lisaks, oli mõnedel aastatel lausa kuni kümnekordne. Kui juba kõik nägid, et see on niivõrd hea asi, siis nad tahtsid sellest osa olla.

Nii et alguses tegite projektid nii-öelda sahtlisse valmis, et kui on õige aeg, siis läheb töösse?

T.A.: Tegime valmis omal algatusel. Taotlesime ehitusloa ja jätsime riiulisse. Üle-eelmisel aastal olime olukorras, kus meil ei olnud riiulis mitte ühtegi realiseerimata projekti, väljaarvatud Nõmme ja Sütiste, mis jäävad ootama rohepöörasuse rahunemist. Ülejäänud projektid on kõik ellu viidud.

Aga mis oli päris esimene asi, mis te ära tegite?

T.A.: Mida Eestis ei olnud ja mida tahtsime, oli tehislumi. Esimene asi oli lumekahur, mille ostsime Nõmmele Swedbanki liisinguga, ilma linnavalitsuse kohustuseta selle eest kunagi maksta ja minu kui füüsilise isiku käendusega. Minu lootus oli, et kui see inimestele meeldib, siis meeldib see valitsejatele ja lõpuks tasutakse maksed ära. Ja nii läkski. Siis hakati Nõmmel tehislund tootma. Komplektis oli ka suur generaator, mis asus merekonteineris. Sel ajal käis see konteiner mitu aastat ka välikontserte mööda. Vabaduse väljakul toodeti sellega voolu Stingi kontserdiks, seda veeti Tartusse ja mujalegi. See oli tegelikult multifunktsionaalne.

S.L.: Mäletan mõnda avamist, kus Eesti Energia juures oli. Tartus Supilinnas avati väike rajake lauluväljaku ja Emajõe vahel, rajad avati Jõulumäel. Pirita oli juba suur projekt koos kohaliku omavalitsusega. Piritale rajati sillad ja asjad, varem ei olnud seal põhimõtteliselt mingit valgustust. Edasi tuli juba Nõmme-Harku 15 km ring. Kui enamikel radadel on valgustus 3−5 kilomeetril, siis see oli suur ja kallis valgustuse projekt. Nii palju raha oli, et projekti tegime ära. Novembrikuus selgus, et linnavalitsusel on finantse üle ja kogu investeering tehti ära.

I.N.: Terviseradadele on positiivne olnud, et nõukogude ajal olid väga paljudes kaunites kohtades üle Eesti spordibaasid. See aitas vähemalt osa neist spordi mõttes ellu jätta. Me ei tea, missuguses olukorras nad oleksid, kui terviseradasid poleks ja kas nad üldse alles oleksid. Süsteemne lähenemine üle Eesti oli kasuks. Samuti said toetust kohalikud entusiastid. Muidu suhtlesid nad ainult kohaliku omavalitsusega, aga terviseradadega tekkis uusi võimalusi. Tänu sellele säilisid kaunid kohad, mis meil olid − sportimiseks.

S.L.: Uus lumetootmise võimekus tekitas nendesse paikadesse aastaringse kasutusvõimaluse. Näiteks Jõulumäel, mis on väga võimas kompleks, aga ilma lumemasinata oleks meie lumeoludes seal aastaringne sportimisvõimalus piiratud. Kui teha kas või kilomeetrine kunstlumering, tagab see läbi talve suusatamise võimaluse, mis on väga oluline.

Räägime koostöömudelist kohalike omavalitsustega. Ilma nende toe ja kaasamõtlemiseta ei oleks vist midagi sündinud?

T.A.: Terviserajad on kohalik asi. Meie rolli võib-olla ei saa siin üle hinnata. Kohalik spordikeskuse juht ikkagi loeb, aga isegi kui tema on kõva fanaatik, ei saa ta midagi teha ilma kohaliku omavalitsuse toeta. See on seotud süsteem. Ma ei taha öelda, et see oli meie puhul teab mis tarkus või kavalus, aga oma eriala tõttu tean, et kui sul on valmis projekt ja ehitusluba, siis mingil hetkel tuleb võimalus see realiseerida. Meie olime paindlikud ja kui kohalik aktiiv oli olemas, siis see oli tehtav. Tegime ette niisuguseid asju, mis meile tundusid õiged ja vajalikud.

I.N.: Mina poleks küll osanud arvata, et 20 aasta pärast on 120 terviserada. Mõtlesin, et võib-olla 20−30. Paljud praegused on küll väikesed, aga radu on palju, väga palju.

Kui terviserada on valmis, siis jääb see kohaliku omavalitsuse hallata ja hooldada. Kas mingisugust vastuseisu ei tulnud, et olgu, teeme asja valmis, aga ülalpidamine on liiga kallis?

T.A.: On ikka ette tulnud. Aga oletame näiteks, et meil on õiged mõtted. Ja kui sa teed õige asja õigesse kohta − ja see inimestele meeldib ja seda kasutatakse −, siis omavalitsusel on nagu kummaline vastu olla. See kehtib iga asja puhul, mitte ainult terviseradadega.

Kas kõik on läinud lepase reega või on teel takistusi olnud? Terviseradade rajamine on ju seotud planeeringute ja eelarvetega. Võib-olla kõik ei tahagi, et terviserajad edasi areneksid ja paremaks saaksid. Kas olete seda tajunud?

T.A.: Mulle tundub, et esimesed 15 aastat mitte. See on nagu viimase aja mood. Tegelikult on ju veel sotsiaalseid gruppe, näiteks joodikud, kellega tekib nii-öelda konflikt, sest nad ei saa enam põõsastes rahulikult napsitada, kui teised seal suusatavad, kõnnivad või jooksevad. Pole juhus, et Nõmme-Harkul löödi maha märgid, mis ütlesid, et ära siia koeraga tule. Tegelikult olen nõus, et kõik peaksid ära mahtuma. Sa peaks saama koeraga jalutada, suusatada, joosta, jalgrattaga sõita. See on võimalik, aga see on järgmine tase. Meil on praegu olud kitsad – kuskile tehakse talveks suusarada, mida on mõneks kuuks, ja siis seal tõesti ei mahu ära.

Jah, ma olen harjunud seal suvel koeraga jalutama, nüüd äkki ei tohi?

T.A.: Just!

S.L.: Kusjuures Harku rajal on viimastel aastatel olnud ilus märk, et mahume kõik ära ja on pandud suunad, kus sõita klassikat, kus uisku, kus jalutada. Liikumiskultuur areneb samm-sammult. Kui ma suusatades kellestki kiirem olen ja hakkan temast mööda minema, siis alati ütlen, et ära midagi viimasel hetkel tee, ole nagu oled. Sest sellel, kes tagant kiiremini tuleb, on juba mõte, kuidas mööda saada.

20 aastat on täis, 120 rada on valmis ja neid külastati eelmisel aastal pea 8 miljonit korda. Millest te asutajatena seoses terviseradadega unistate?

T.A.: Eestis on 1,3 miljonit inimest ja kui näiteks miljon nendest käiksid kaks korda nädalas jalutamas, jooksmas või rattaga sõitmas, siis arvestades, et aastas on umbes 50 nädalat, teeks see aastas kokku 100 korda miljon inimest. Seega võiks kokku tulla 100 miljonit korda. Meie radade andurid näitavad praegu 8 miljonit aastas ehk kasvuruumi on umbes kümme või vähemalt viis korda. Minu arust ei ole üldse mõtet arutadagi selle üle, kas saab olla terve ilma vabas õhus liikumata. Statistika näitab, et me elame tervena 20 aastat vähem kui rootslased. See on ju üks neljandik inimese elust. See on ikkagi hullumaja! Ja seda ei saa üldse alahinnata, mis see ühiskonnale maksab. Keegi ütleb, et tervisekassas ei jätku raha. Ei saagi jätkuda! Ja muuseas, üha hullemaks läheb, tabletid lähevad kallimaks, paremaks, inimesed elavad haigena kauem. Ainuke variant on tervena elatud aastate kogust järele aidata.

Kuidas siis saada inimesed terviserajale? Põhimõtteliselt peaks vist igaüks leidma endale võimaluse üsna kodu lähedal?

T.A.: Liikumine peab olema populaarne. Ja see on ju koolihariduse, vanemate, perekondade ja minugipoolest ka tööandjate asi ja kultuuri küsimus. Suunamudijaid on vaja!

I.N.: Mina suunamudija ei ole, aga ei ole ka pessimist. Käin väga tihti sõbraga Pirital jooksmas või suusatamas. Oleme väga-väga rahul ja tihtilugu kiidame, et paremat ei oska tahta – värske õhk, väga hea rada ja pealegi valgustatud. Sporditingimuste taha Eestis asjad ei jää. Rohkem pealehakkamist on vaja! Liikumiskultuur peaks algama koolist – et liigutad ennast, hoiad vormis. See mõtteviis peaks olema lapsele kaasa antud, nagu ka harjutused erinevatele lihasgruppidele.

Sandor, kuidas seda saavutada, sest kõige suurem takistus iseendale on ikkagi inimene ise.

S.L: Terviseradade kodulähedus on üks võtmesõna. Meie kõik elame juhtumisi terviseradade vahetus läheduses. Aga igal pool Eestis veel nii ei ole. Ikka väga paljud peavad liikuma sõitma. Vaatan iseenda pealt, et vanasti sai minna Aegviitu – sõidad sinna tunni, tagasi tunni ja mõni tund läheb ka suusatamisele. Aja kriteerium on minu jaoks järjest olulisemaks läinud.

T.A.: See, muide, juhtub vanusega kõigil.

S.L.: Just. Sellepärast peaks kõigil olema võimalus võimalikult koduukse lähedal.

T.A.: Mati Alaveril on üks kindel veendumus, et kogu sporditegemise juures on üks ja ainult üks raske asi – riietumine. Kui juba riidesse paned, siis edasi on ainult rõõm!

Aga mina olen kvaliteedi usku ka. Niikuinii oleme internetile lahingut kaotamas. Seega selles, kui heas korras on sportimisvõimalused, ei saa järeleandmisi teha.

I.N.: Kui võtta 20 aastat tagasi, siis kui palju oli rahvajooksudel jooksjaid? Praegu jookseb mitte kümme korda, aga pigem sada korda rohkem.

Võibki ju alustada kohalike rahvajooksudega ja miks mitte minna treenima terviseradadele. Tuleb lihtsalt ületada kõige suurem takistus ehk panna selga sobivad riided ja lihtsalt minna.

I.N.: See on kõige odavam. Mingisugust liikmemaksu ei ole ja iga kuu pole vaja 59 või 29 eurot ära tasuda. Mine metsa – see on kõige odavam spordiklubi!