Sisuturundus

Erki Nool: Kui me anname lapsele võimaluse mitte pingutada, siis ta ju ei pinguta

29. mai 2025, 00:00

Olümpiavõitja ja spordilegend Erki Nool on juba 27 aastat pühendunud noorte kergejõustiklaste juhendamisele. Tema treeningutel Tallinna kergejõustikuhallis valitseb eriline energia – lapsed lähevad teivashüppe katsetele silmnähtava innu ja rõõmuga, iga sooritus saab tähelepaneliku pilgu, asjatundliku tagasiside ja julgustava soovituse. Erki märkab iga last ning süstib neisse usku ja tahet pingutada. Endise poliitikuna ei jää talle märkamata ka ühiskonnas toimuv – talle läheb vägagi korda Eesti rahva tervis ja tulevik.

Viimaste aastate uuringud näitavad murettekitavat trendi: lapsed liiguvad järjest vähem, algklassi lastest 30% on ülekaalulised, 72% kaitseväe teenistust alustavatest noormeestest ei suuda kehaliste võimete kontrolltesti miinimumnõudeid täita. Paistab, et liigume vales suunas?

Meil puudub alustuseks adekvaatne ülevaade, mis olukord koolides on. Paistab, et ikka väga halb. Meil pole täna konkreetseid teste ega võrdlusandmeid, et saaks teada, kus me oleme võrreldes sellega, kus me peaksime olema. Peaksime lapsed kõikides koolides panema jooksma näiteks 600 meetrit ja mõõtma aega. See distants ei ole palju ja see ei ole vähe. Iga laps peaks suutma selle läbida 3–4 minutiga. Kui mõõdame kõiki koolilapsi iga aasta, siis tekib ülevaade trendist, meil tekib võrdlusbaas üle aastate. Siis saame anda adekvaatse hinnangu, kui hästi meil läheb.

Indrek Tustiti isa, kehalise kasvatuse õpetaja Kuressaarest, tõi hiljuti näite, et vanasti tõmbas 9. klassi poiss üheksa korda lõuga, 10. klassi poiss kümme lõuga. Täna, kui keegi teeb ühe ära, on juba hästi läinud. See näitab meie tervislikku seisundit. 1985. aastal olid Eesti ülikoolide vahelised võistlused 100 x 1000 meetri jooksus. Võistluse võitis toonane Tartu Põllumajandusakadeemia. Keskmine aeg 1000 meetri läbimisel oli 2.52 minutit. Ma arvan, et praegu ei leia me ühestki Eesti ülikoolist 100 noormeest, kes jookseks 1000 meetrit alla nelja minuti.

Aga mida teha, et seda trendi muuta?

Minu ettepanek on, et iga Eesti noormees võiks gümnaasiumit lõpetades suuta ära teha NATO testi. See võiks neile teada olla gümnaasiumi alguses, et kolm aastat on aega treenida. See teeb 1000 päeva, et valmistuda. Alustad kas või ühe kätekõverdusega ja treenid, kuni suudad teha 50. Areng on protsess ja kui tead protsessi ette, siis see ei ole raske – võtad kätte ja hakkad otsast treenima. Eesmärk on teha 50 kõhulihast, 50 kätekõverdust ja läbida 3,2 kilomeetrit 15–16 minutiga.

Me eeldame, et gümnaasiumi lõppu jõudes oskavad lapsed kirjandit kirjutada, tunnevad elementaarset matemaatikat. Aga nad võiksid olla suutelised ära tegema ka NATO testi. Päeva lõpuks tähendab see ju lihtsalt head vormi, head tervist, võimekust oma riiki kaitsta.

Inimene, kes lõpetab gümnaasiumi, võiks olla ka selliste teadmistega, et oskab iseseisvalt metsarajal tund aega trenni teha. Teab, milliseid harjutusi teha, et heas vormis püsida. See hoiaks mitmeid sadu miljoneid eurosid tervisekassa raha kokku, pikemas perspektiivis miljardeid. See võiks olla eesmärk haridussüsteemis. Lõppkokkuvõttes on meie põhieesmärk, et inimesed oleksid terved ja võimekad.

Kui me anname lapsele võimaluse mitte pingutada, siis ta ju ei pinguta. Nii ikkagi ei saa, et sa võtad kõik eesmärgid ja mõõdikud maha. Inimene mandub, kui ta ei pinguta.

Statistika näitab, et kõige rohkem on laste hulgas ülekaaluga probleeme maapiirkondades, saartel. Miks see nii on?

Vanasti ei olnud lastel vaja füüsilise koormuse saamiseks otseselt trennis käia. Tegeleti peetide, kaalikate, kapsaste kõplamisega, puude lõhkumisega, riita ladumisega. Lapsevanemad ei viinud lapsi autoga kooli, sinna tuli jalutada. Tänaseks on see kõik välja lülitatud. Klassikalist maatööd on vähe. Meil on iluaiad, puulõhkumismasinad, muru niidavad robotniidukid.

Vanematele meeldib oma lastele head teha. Kui meie olime lapsed, siis pidime ise kooli minema, nüüd tahame, et meie lastel oleks lihtsam ja teeme nende eest ära. Lapsed viiakse kiiresti kooli, tuuakse koolist. Sellega võetakse lastelt võimalus liikuda. Lastel kaob liikumise iseseisvus. 15 aastat tagasi, kui olin esimest korda riigikogus, käisin Türi koolis lastele esinemas. Oli varahommik ja koolimaja ees oli suur ummik. Autod ei mahtunud ära ja siis mõtlesin küll, mis toimub? Kõik elamud on ju koolist ainult 1–2 kilomeetri kaugusel.

Oma lastele valisin kooli selle järgi, et nad saaks jala kooli minna. Kui lapsed lõpetavad lasteaia ja lähevad kooli, siis nad tunnevad, et on juba suured, mida nad tegelikult ongi. Ja nad on nii õnnelikud, kui saavad iseseisvalt minna trammi või bussi peale või jala kõndida. Aga just siis me mõtleme, et esimesed kolm aastat võiks nad autoga kohale viia ja peale kolme aastat enam ei vii. Nemad aga ei ole enam harjunud ise minema, sest on juba mugavaks kasvanud. Lapsed tuleb õpetada nimelt esimeses klassis iseseisvalt koolis käima, siis tekib harjumus. Kui kardame ühiskonnas, et koolitee on ebaturvaline, peame sellega tegelema. See on odavam, kui et lapsevanemad lähevad töö ajal lapsi transportima.

Kuidas toitumist adresseerida? See on natuke nagu religioon, siin on igaühel oma õigus.

Põhiline probleem toitumisega on see, et me sööme liiga palju. Isegi kui sööme ainult tervislikke asju, aga sööme neid liiga palju, läheme ikka paksuks. Väga oluline on põhimõte, et süüa ei tohi rohkem kui kulutad. Naised kulutavad päevas umbes 1600−2400 kcal, mehed umbes 2000−3000 kcal. Kui sööd rohkem, siis lähed paksemaks. Nii lihtne ongi.

Meil ei julge keegi lastega kehakaalu teemal rääkida, aga kui sa treener oled, siis pead ikkagi rääkima, kui laps on kaalus juurde võtnud. Tüdrukutel on puberteedieas suurem magusavajadus kui poistel ning nendega tulekski ausalt ja avatud probleemidest rääkida. Selgitada, et nad õhtul magusat ei sööks, sest õhtul liigud vähem ja see läheb naha vahele. Trenni on raskem teha, kui kilosid tuleb juurde. Oluline on aru saada, kuidas üks või teine toit mõjub. Teadmine tuleb kogemusega. Tähtis on õpetada lapsed ise süüa tegema. Neile tuleks seda koolis õpetada. Wolt ja Bolt on kohutavad asjad.

Soome Liikuma Kutsuva Kooli programmi juht mainis kord, et liikumisalased teadmised saadakse kooli liikumisõpetuse tunnist, aga laste füüsiline koormus peab tulema peale kooli trennist. Kuidas see sinu hinnangul võiks Eestis olla?

Olen seda meelt, et Eestis peaks olema vastupidi, et füüsiline koormus peab tulema koolist. Miks? Sest koolikeskkond on tänasel hetkel Eestis ainuke koht, kus me saame kõik lapsed liikuma panna.

Mina ei oska laulda ja ei pane oma last laulukoori, sest mul ei ole seda tausta. Minu taust on liikumine. Samamoodi ei tule inimene, kes pole ennast elu sees liigutanud, selle peale, et tema laps võiks trennis käia. Seepärast on ainus võimalus üldhariduskool, kus saaksime kõiki liikuma suunata. Kui Eesti ühiskond tahaks, et laste tervis oleks parem, et nad liiguks rohkem, siis peaks meie lastel olema iga päev koolis liikumistund.

Norras garanteerib riik igale lapsele võimaluse osaleda treeningutel ühel organiseeritud spordialal. Seal käib 93% teismelistest trennis, Eestis 52%. Kas riik peaks meilgi muutma vähemalt ühes trennis osalemise igale lapsele võimalikuks sõltumata tema vanemate sissetulekust?

Norra on tõesti jube hästi organiseeritud. Kogu Norra ühiskonna mentaalne valmisolek toetab liikumist. Kui paneksime täna Eestis selle vastutuse ainult klubide peale, siis lapsed lihtsalt ei mahuks ära. Meil on Tallinna kergejõustikuhallis õhtuti 400 last korraga sees: 20 treenerit, igal 20 last – see on täismaja! Kui tahame, et klubid tegeleksid, siis peame ressursse juurde leidma.

Aga mängime läbi, mis hakkaks juhtuma siis, kui täna tuleks valitsus kokku ja otsustaks, et tagame igale lapsele ühe organiseeritud trenni?

Treenerite koormus tõuseb, killustatust jääb vähemaks. Treenerid ei pea mitmel kohal tööd tegema. Päeva lõpuks loksuks see paika. Kui riigi esindaja küsiks meilt täna, mida on vaja selleks, et saaksite 500 või 1000 last juurde võtta, siis see nõuab igasuguste stampide kõrvalelükkamist. Näiteks saaksime terviseradadel treeningute korraldamise ära korraldada 50% aastast. Meile piisab, kui tellime raja juurde mõned konteinerid, kus on duširuumid ja kus saab riietuda. Kui hooaeg on läbi, saame konteinerid minema viia. Poole aasta pärast toome tagasi. Kui suudaks logistika välja mõelda, siis saaksime väga väikeste vahenditega üle Eesti organiseeritud treeninguid korraldada.

Meil on päris palju terviseradasid ja kergliiklusteid, kuhu saaks igasugu asju juurde pookida. Jalgrattaradu, välijõusaale võiks juurde teha. Kui soovi oleks, siis on võimalik seda suhteliselt odavalt korraldada. Alustada sealt, kus rahvast kõige enam liigub.

Näiteks Nõmme-Harku terviserajad on ju super. Seal on mitmes suunas ka parklad olemas. Kui võtame eesmärgi, et iga laps liigub, siis see ei läheks liiga palju maksma. Treenerite näol oleks ressurss olemas.

Uuringud näitavad, et 30% lastest tahavad võistelda, 70% ei taha. Kui neid, kes ei taha, sunnitakse, siis nad kipuvad trennist loobuma. Kuidas lahendaksid probleemi, kus riiklik rahastussüsteem soosib täna seda, et kõik võistleksid?

Minu kogemuse järgi on see 30−70% adekvaatne proportsioon, umbes nii ongi. Treenerite käitumist mõjutab rahastussüsteem. Kui laste treenerite palk sõltub sellest, kui palju nende lapsed käivad võistlustel, siis nad saadavad lapsed võistlustele. Meil on 400 last, 80% osaleb Tallinna meistrivõistlustel. Kui meie pearaha on seetõttu suurem, mis omakorda tähendab, et treenerite tasu on suurem, siis märkamatult hakkavadki treenerid kõiki kümneaastaseid võistlustele saatma.

Mis paneb lapse trenni juures püsima?

Trenn peab olema huvitav. Huvitavaks teeb mitmekülgsus. Ja tegelikult teeb trenni laste jaoks põnevaks see, kui on raske. Näiteks mul ühed tüdrukud läksid minema, sest ei tahtnud võistelda, aga tulid aasta pärast tagasi, sest teises kohas olid liiga nõrgad trennid.

Ükskord seadsime trennis eesmärgiks teha 1000 kõhulihast. 530 tehtud, 470 veel minna. Mul oli trennis üks looder poiss, aga kui sellest trennist oli nädal möödas, küsis ta, et millal me järgmine kord seda teeme? Inimestele meeldib, kui on suur eesmärk. Kui laps saab lõpuks aru, et ta saab hakkama millegagi, mida ta polnud kunagi varem ette kujutanud end suutvat, siis see annab talle suure enesekindluse, annab eneseusu.

Igal lapsel on selline sisemine tuluke olemas, mis põleb. See tuleb lihtsalt üles leida, et see hakkaks veelgi suurema leegiga põlema. Igaüks meist tahab tegelikult olla teisest parem ja midagi hästi osata. Kergejõustik on selles mõttes hea ala, et igaüks leiab siit endale midagi – mõni tugevam tüdruk võib teha kuulitõuget või kettaheidet, mõni imepeenike saab joosta, sest tal on looduse poolt nii antud, mõnel on puus nii kõrgel, et ta hüppab kõrgust teistest 20 cm kõrgemale. Spordi mitmekesisus annab nii palju juurde.

Tänapäeva ühiskonnas kardetakse hirmsasti võrdlemist. Ei tohi stopperiga võidujooksu aega võtta, koolivõistlustel mõõtu võtta. Mina olen 27 aastat lapsi treeninud ja panen tähele, et laste jaoks ei ole see probleem, kui keegi on parem. Kui ta on parem, siis ta on eeskuju. Lapsed hindavad teda, nad tahavad ka ise paremaks saada.

Kas lastel on parem valida ja jääda ühe ala juurde või hoopis vahetada treeninguid ja proovida erinevaid alasid?

Enamasti valivad vanemad lapsele esimese spordiala. Teise spordiala valivad lapsed oma klassikaaslase või sõbra või sõbranna pärast. See on minu meelest hea, kui teha erinevaid spordialasid samal ajal.

Mitmekülgsus on väga hea. Aga võimalus trennide vahel liikuda ei ole meil hea. Esiteks, rahastamissüsteem on kohmakas, pead valima ühe või teise. Teiseks, lapsevanematele on laste trennis käimine ja võistlustel osalemine ikkagi väga suur kulu.

Liikumine ja rahva füüsiline vorm pole täna mitte ühegi poliitilise erakonna prioriteet. Mis peaks juhtuma, et liikumine tõuseks tähtsaks teemaks?

Ühiskonnas oleks äärmuslik see, kui jätame kehalise kasvatuse ära. Et ongi null kehalise kasvatuse tundi koolis. Mina olen sellega igati nõus, kui kõik inimesed maksavad pärast ise tervisekassa kindlustusmakse kinni, 100% ulatuses. Siis ma olen nõus, et inimesed trennis ei käi ja võivadki oma lapsed paksuks sööta.

Meil peab ühiskonnana olema eesmärk ja selle täitmiseks plaan. Nagu spordiski, peab olema pika vaatega treeningplaan, etappideks jagatud. Riigil peaks olema plaan, lapsevanematel peaks olema plaan, kuidas noored paremasse vormi saada. Mitte nii, et vaatame, mis elu toob viie aasta pärast. Midagi ta ei too, kui midagi ei tee!

Keegi ei julge rääkida Rail Baltica ülalpidamise kulust. See on miinimum 150 miljonit eurot aastas. Mõtle, kui me selle raha paneks liikumise peale igal aastal!