/nginx/o/2018/05/11/7839157t1h9405.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/05/21/16860359t1he151.jpg)
Eesti tennise esireket Mark Lajal (ATP 199.) langes nädala alguses Prantsusmaa lahtiste kvalifikatsioonis konkurentsist ning tõmbas sellega joone alla liivaväljakute hooajale. Ees ootavad muruväljakud Inglismaal, mille kulminatsiooniks on Wimbledoni suure slämmi turniir, kus Lajal pääses eelmisel aastal esimest korda põhiturniirile.
Lajal kaotas Prantsusmaa lahtiste ehk Roland Garrosi kvalifikatsiooni avaringis ameeriklasele Ethan Quinnile (ATP 106.) 5:7, 5:7. Nüüd, kui matšist on paar päeva möödas, andis ta Postimehele intervjuu ning tõdes, et oli vahetult pärast mängu löödud.
Kuigi Quinn ja Lajal polnud ametlikult turniiridel vastakuti olnud, siis tundis eestlane, et võinuks matši võita. «Kahjuks sain sel aasta lühikest aega Roland Garrost kaasa mängida, aga eks vahel tuleb selliseid asju ka ette. Ma tunnen Ethanit juba päris mitu aastat. Ta on minust aasta noorem, aga oleme palju turniire koos mänginud, palju trenni koos teinud.
Ta on sel aastal päris häid tulemusi teinud, aga ma teadsin mängu minnes väga hästi, et suudan teda võita. Mul ei olnud nii, et «oh, mängin Ethani vastu, nüüd on turniir läbi, enne kui väljakule joosta saan». Isegi kui kaotasin 5:7, 5:7, siis tulin väljakult ära ja olin väga pettunud, sest tundsin, et oleksin suutnud selle mängu võita,» võttis Lajal kohtumise kokku.
Quinn oli kvalifikatsioonis 11. asetusega ehk et loosirattast võinuks Lajalile tulla ka natuke tugevam või nõrgem vastane, seda vastavalt APT edetabelile. Lajal ei too loosiõnne vabanduseks, sest suure slämmi kvalifikatsioonis pole nõrku vastaseid.
«See kaotus tekitas pettumust, aga kindlasti ei jäänud see loosi taha. Roland Garrosil mängivad kõik maailma parimad mängijad, nii et igaüks oskab mängida. Siin ei saagi tulla lihtsat loosi,» ütles Lajal.
Operatsioonist taastumine võttis aega
Sellega tõmbas ta joone alla liivaväljakute hooajale, mis on talle iga aastaga aina paremini istuma hakanud. «Sel aastal on hakanud mulle liivaväljak rohkem meeldima. Olen õppinud nautima selle peal mängimist, sellepärast on liivaväljakutel tulnud ka paremad tulemused,» selgitas Lajal.
Aasta alguses Austraalia lahtiste põhiturniirist napilt välja jäänud Lajal käis veebruaris mandlioperatsioonil. Sellest taastumine ja treeningutega jätkamine võttis aega ning see avaldas mõju ka veel kevade alguses. «Kolm nädalat ma ei teinud mitte midagi. Natuke võttis aega, et tulla tagasi normaalsesse mänguolekusse ja vormi. Pluss veel, et turniiritunnetus ka tagasi tuleks.
/nginx/o/2025/05/21/16860364t1h9e78.jpg)
Natuke mängis see rolli märtsis toimunud turniiridel, kus kaotasin mänge, mida poleks pidanud. Aga siis hakkas mäng tulema, sain tunde kätte. Hakkasin paremini mängima,» selgitas Lajal.
Aprilli viimasel päeval alustas ta ATP Challenger 175 turniiri Prantsusmaal Aix en Provance’is, kus avaringis võitles visalt Prantsusmaa kaheksanda numbri Arthur Rinderknechiga (ATP 72.). Pea kolm tundi väldanud matši Lajal kaotas 3:6, 7:6 (3), 3:6. See kohtumine oli aga teatud mõttes pöördepunkt ja mäng läks edasi veel paremaks.
«Rinderknechile kaotasin tõesti napilt, aga pärast seda Itaalias Francavillas Challenger 75 turniiril jõudsin poolfinaali. Kindlasti tunnen end väljakul palju paremini ehk on kahju, et Prantsusmaa lahtised sel aastal nii läksid. Aga selliseid asju tuleb tennises ette,» selgitas Lajal.
Enesekindlus muruväljakutel
Praegu viibib Lajal veel Prantsusmaal ja valmistub muruhooajaks mängides kõvakattega väljakul. «Aga varsti lähen Inglismaale muru peale mängima. Nädala teeme trenni ja siis tulebki esimene turniir, ei ole siin mingit suurt pausi,» tõdes ta.
Eesti tennisesõpradel on hästi meeles mullune Wimbledoni turniir, kus Lajal jõudis suurel slämmil esimest korda põhitabelisse. Avaringis astus talle vastu Carlos Alcaraz. Eestlasel tuli eakaaslasest tiitlikaitsja paremust tunnistada ning hispaanlane marssis Wimbledonis taas võiduni.
Lajal meenutab seda aega hea tundega ning loodab, et suudab tänavu muruväljakutel midagi sarnast korda saata. «See annab mulle enesekindlust nendeks esimesteks muruturniirideks. Eelmine aasta oli kõik uus. Ma polnud enne mänginud muruväljakutel, paar korda juunioride ajal ja see oligi kõik.
Ma ei teadnud, mida oodata. Alguses mul ei läinud nii hästi, tunne polnud see. Aga siis mulle hakkas meeldima, õppisin rohkem ja mäng hakkas tulema. Wimbledon oli selle tõestuseks. Sel aastal lähen murule juba suurema kogemusega ja tean, mida oodata.»