:format(webp)/nginx/o/2020/01/06/12853267t1h10eb.jpg)
Valitseval Eesti korvpallimeistril Kalev/Cramol jäi seljataha hooaeg, millest kannataks vändata korraliku Netflixi seriaali. Postimees palus stsenaariumi täpsustamisel appi ühe peategelastest, Kregor Hermeti. Nagu heas süžees ikka, elas temagi ühes tiimiga, aga ka individuaalselt üle suuri tõuse ja mõõnu.
Alustuseks kuivi fakte. Kalev kaotas septembri lõpus FIBA Meistrite liiga kvalifikatsiooni finaalis Nymburkile ning langes aste madalamale, Europe Cupi põhiturniirile. Seal jõuti teise ringi.
Eesti-Läti liigas saadi kaela pronks. Kodus võeti maksimum. Tartu Ülikool Maks & Mooritsa visa vastupanu kiuste triumfeeriti nii karikavõistlustel kui ka siinsetel meistrivõistlustel.
Statistika taga peitub aga meeletult nüansse. Kohe hooaja alguses jäädi ilma kõige kallimast leegionärist, tagamehest Arik Smithist. Järgnesid Artjom Kovaljovi kohanemisraskused, Kasper Suuroru ränk põlvevigastus, Elijah Clarance'i liiga suur ego, mis ei mahtunud kuidagi Kalevi süsteemi ning Stefan Vaaksi hiline trauma.
Lisaks võttis veebruari lõpus Heiko Rannulalt tüüri üle Indrek Reinbok.
«Nüüd oleme teiste mängijatega ka rääkinud ja paljude jaoks oli see elu pikim hooaeg. Ma ei tea, kas ka mängupäevade, küll aga tunnetuse poolest. Tundub, nagu Rannula läks ära eelmisel, mitte sel hooajal,» mõtiskleb Hermet.
«Tegelikult mängisime Reinbokiga põhimõtteliselt ainult play-off'ide perioodi. Aga see oli lihtsalt nii pingeline ja raske. Kõik läbielatu teeb selle aja pikaks.»
Kas pärast finaalseeria esimese mängu kaotust tekkis mingisugune vibra või lisapinge?
Ma ei arva, et otseselt väga suurt vibra tekitas. Võib-olla treenerite brigaadis mingit lisapinget. Teine mäng oli juba ülitähtis, 0:2 tähendanuks tulekahju kustutamist. Suutsime sellest kaotusest meeskonnana suhteliselt ühtselt välja tulla, mitte sinna kinni jääda.
Arvan, et esimesele mängule tegi suuresti karuteene pikk mängupaus. Olime väga rabedad. Tartu oli paremini valmis. Agressiivsem. Me tegelikult valmistusime kõvasti, ka taktikaliselt. Aga trennis ei saa seda efekti. Finaal oli ees ootamas, trennis kõik alateadlikult hoiavad end. Ei lähe endast 110 protsenti panema. Proovid oma keha hoida jne.
Üliraske on kümne päeva peale jagada puhkus, raskemad ja kergemad trennid. Selle aja jooksul jõuad neli korda üle mõelda. Oluliselt lihtsam on pika seeria pealt uuesti platsile minna.
Samas viiendas mängus ja kogu seeria jooksul suutsite sisu näidata. Üsna noored mehed võinuks ju ka pinge all murduda.
Viiendat mängu pigem kontrollisime, jah. Okei, Tartu tuli korraks viie punkti peale, aga me ei lagunenud ära. Pärast neljandat mängu võis tekkida kõrvaltvaatajale mulje, et nüüd on pigem ohjad Tartu käes. Aga pärast videot vaadates nägin, et mängisime väga kehvasti. See sisendas usku. Teadsin, et just meil on palju juurde panna.
Juba järgmisel päeval trenni minnes oli kõigil ümberlülitus tehtud, eilne mäng unustatud. Meeleolu oli positiivne – mis me enam leiname. Homme on viimane mäng. Ma ei kahelnud, et viimases mängus panevad kõik viimase välja.
Meil on küll noor sats, aga play-off'i kogemust ikkagi päris palju. Näiteks [Hugo] Toom on võrdlemisi noor, aga see oli talle ka juba neljas meistritiitel. [Leemet] Böckleril on tegelikult juba mitmes finaalseeria. Mul endal samuti. Rääkimata [Tanel] Kurbasest ja [Martin] Dorbekust. Meil jagus neid olulisi lülisid, kes oskavad õigel ajal teha ka võib-olla mitte kõige populaarsemaid otsuseid, anda midagi ekstra. Arvan, et see oli lõpuks üks võtmekoht.
Sa ise olid neljanda mängu järel päris kehvas seisus. Kuidas järgnev öö ja päev möödusid?
Mängujärgne öö oli suhteliselt kehva. Õnneks hommikul tundsin, et enesetunne hakkab parenema. Aga jõuvarusid enam väga palju polnud.
Samas, kui viienda mängu eel pole täitsa siruli või jalg otsast ära, siis lööb sisse lisaadrekas. Tead, et pead päev või kaks ära kannatama. Sa ei taha mingil juhul eemale jääda. Seda on lihtsam öelda kui teha, aga proovid teha kõik võimaliku, et valmis olla.
Vähemalt minul tekkis pärast neljandat mängu mingis mõttes pingelangus. Võidukohustus surub meid niikuinii kogu aeg. Aga neljandas mängus oli võimalik meil asi ära lõpetada ja see võib-olla kammitses. Pärast seda oli igal juhul jäänud ainult üks mäng.
Ja sina tõmbasid Tondirabas selle asja käima, visates tiimi seitse esimest punkti. Sealt võtsid teised üle.
Meeskond võitis. Play-off'ides oli läbiv, et mõnes mängus kerkisid esile ühed, teises teised. See tegi Tartule meie vastu mängimise raskemaks. Skautingu mõttes on ju lihtsam üks-kaks meest kinni võtta.
Hooaja lõpus tiitlite võitmiseks on oluline, et meeskonnas oleks mängijad, kes saavad aru, mida selle jaoks teha tuleb. See ei pruugi olla pelgalt punktide viskamine. See võib olla kellegi sütitamine trennis, emotsionaalne käimatõmbamine mängu ajal või garderoobis õigete asjade ütlemine. Vaja läheb tuumikut, kes oskab võita. Siin on tuumik olnud koos mitu aastat ja oleme pigem ka hästi õnnestunud.
/nginx/o/2025/06/03/16893019t1h8d06.jpg)
Kas Tartule kaotamine tähendanuks krahhi? Või pärast Vaaksi vigastust polnud te enam selged soosikud?
Võib-olla lihtsalt see, et oleme kogu aeg võitnud, teeb meist väliselt suuremad favoriidid, kui reaalselt sel aastal olime. Meile on lihtne seda koormat panna. Aga kui vaatad paberil meeskondi, eelarveid, võrdled mängijate palku, siis Tartu polnud mitte kuidagi underdog.
Meil oli põhimõtteliselt viisiku jagu mängijaid ideaalsest meeskonnast puudu. Seda enam, et ikka suutsime võita, näitas sisu. Just võitlusliku, mentaalse tugevuse ja ühtsuse poole pealt.
Eks kaotus olnuks muidugi suur šokk ja pettumus. Aga kaotuse tõenäosus läheb alati protsentuaalselt suuremaks. Selliseid näiteid on Euroopa tippkossus palju, kus eurosarjas tehakse häid tulemusi, aga koduliigas ebaõnnestutakse.
Teisalt vaadates, kui palju Tartu on viimaste aastate jooksul pannud meeskonda energiat, tööd ja raha, et saavutada kunagine tase, siis müts maha ka nende ees. Ma ei saa öelda, et nad ei väärinud võitu, aga samamoodi väärisime ka meie. Lõpuks oli üsna võrdne heitlus. Väikestes nüanssides kinni, meie kallutasime enda poole.
Kohtunikud kutsusid kaptenid vaibale
Kalev/Cramo ja Tartu Ülikool Maks & Mooritsa finaalseerias mõistis osati juhuse tahtel kahes viimases mängus õigust sama kohtuniketrio: Rainis Värv, Hendrik Laas ja Erik Tserr. See tekitas huvitava olukorra, mis lahenes lõpuks hästi.
Eelviimane, Tartus peetud partii pakkus omajagu kõneainet. Kaotanud Kalevi leer väljendas matši ajal nii mõnelgi puhul valju pahameelt. Kohati jäidki kohtunike otsused veidi segaseks. Enim räägiti flop'idest ehk teesklemisest.
«Kohtunikud kutsusid enne viiendat mängu kaptenid enda juurde. Öeldi, et vaatasime neljanda mängu üle – täna nii palju kalastamisi ära ei anna. Ja tegelikult nii ka oli,» avas Kregor Hermet tausta.
«Minu arust oli see väga õige joon. Pigem las võitleme. Võib-olla jääb mõni viga andmata, aga otsustame mängu ära platsil, mitte vabaviskejoonel.»
Tema sõnul läks viimases Tartus peetud mängus asi tõesti veidi käest. Hermet ei ütle, et üks oli rohkem süüdi kui teine, aga lumepall läks veerema.
«Kui üks pool saab nii vigu kätte, siis hakkab teine pool ka tegema. Seetõttu kannatab mängilu ja -tempo. Hakatakse rohkem videokordusi vaatama ja siis läheb hoog maha. See mõjub ka pealtvaatajatele halvasti,» arutles ta.
Üks osavamaid «kalamehi» on kahtlemata Tartu tagamees Martin Paasoja. Neljandas mängus vedaski tema omad võidule.
«See hakkab lõpuks närima, kui kohati lastakse üliagressiivselt mängida ja siis järgmisel hetkel võetakse väga lihtne kalastamine ära. Nende kättesaamiseks peadki meister olema,» lisas Hermet.
«Mängijana on raske leida joont, kuidas mängida. Kas võib mängida füüsiliselt? Miks üks võib ja teine ei või? Siis läheb lappama. Ka kohtunikel oli raske seda [neljandat] mängu kontrolli alla saada.»
Läheme tagasi hooaja algusesse. Tiim sai varakult, augusti alguseks komplekteeritud, kõik positsioonid näisid olevat hästi kaetud. Aga siis hakkasid jamad pihta.
Siis olid meil ju veel Kovaljov ja Smith. Tema toodi siia liidriks, meeskonna kõige kallim mees. Aga ta lagunes ära puhtalt trennide pealt. Ta ei olnud sellises vormis, nagu Rannula Cramos on harjutud treenima. Tihti tuleb välismängijatele üllatusena, kui palju teeme intensiivset trenni. Aga eesmärk oli ju kohe Meistrite liigas peale saada. Polnud aega hakata kuidagi sisse sulatama – panime kohe täiskäigu sisse.
Pärast Türgis peetud kvalifikatsiooni tundus korraks, et suur eesmärk jäi saavutamata. Aga nagu hiljem nägime, siis Nymburk oli ikka väga-väga kõva meeskond. Meist selgelt paremad. Nende peatreener [Francesco Tabellini] tegi sammu Pariisi, nii et mingi väärtus järelikult on.
Hooaeg läks käima, tekkis mingi rütm ja tundus, et meil on ka Europe Cupil võimalik saada teisest ringist edasi. Aga siis tuli novembri lõpus Toomi ja kohe Suuroru põlvevigastus. Need lasid meeskonnast kuidagi õhu välja. Varasematel aastatel oli meil ju ka mitu põlve läinud.
Vigastusi tuli nii lühikese perioodi jooksul liiga palju. Endal tuli ka pisar silma, et kuidas see on võimalik, miks asjad nii lähevad!? Tekkis küsimus, et miks kõik lagunevad. Tekkis teatav hirm.
Raske oli uuesti jalgu alla saada. Aga Rannula oskab mehi ümber häälestada. Tulime sellest välja ja meil tekkisid ka eurosarjas veel head võimalused.
Jõulude periood oli tõesti karm. 11. detsembri Dijonis saadud kaotuse järel saatis Rannula meedias klubijuhtidele selge sõnumi: kui tahetakse kuhugi jõuda, tuleb leida lisajõudu. Mis tiimi sees toona toimus?
Mängijaid jäi juba trennis puudu. Me ei saanud päris pikalt viis viite mängida, aga Rannula tahtis hoida treeningute intensiivust. Pidime mänge võitma.
Samas langes veel suurem koormus olemasolevatele mängijatele, mis omakorda tekitab veel suuremat järgmise vigastuse riski. Mingil määral jõudis tema suhtlus kontoripoolega meieni, aga oleme üritanud end neist probleemidest lahus hoida. Ega see üldisele tiimikeemiale võib-olla head ei tee. Samas ikkagi tunnetasime seda.
Rannulalt arusaadav käik. Kui meeskonna eesmärk ja ambitsioon on võita nii Euroopas kui ka siin liigas, aga järsku mängijaid pole ja öeldakse, et ka raha ei ole, siis mis sa teed... Peab natukene utsitama.
Clarance tuli olukorda päästma. Paar mängu tõi ka ära, aga ta vist päriselt ei kohanenudki?
Kindlasti ei suutnud ta väga kohaneda. Arvan, et tal olid enda rolli puhul natuke teised ootused. Samas, kui ta suutnuks Rannula nõudmistega kohaneda, võinuks ka roll olla suurem.
Tekkis väike konflikt või tema ego põrkumine. Ta ei saanudki sellesse stiili sisse. Ta arvas, et peab hästi palju palliga olema. Kaitses oli ka hästi palju nüansse. See on aastate jooksul igalt poolt läbi käinud, et Rannula nõuab hästi palju detaile. Kui ei suuda nendest aru saada, siis su roll ka kahaneb.
Ilmselt tahtis ta oma numbreid teha, aga meie tahtsime võita. Tema minutid hakkasid järjest kahanema ja tekkis ebakindlus. Ei saa öelda, et ta ei pingutanud, aga ta hakkas eemalduma. Ta polnud vaimselt enam meeskonnaga, osa löögirusikast.
Oleks ta palju skoorinud, võinuks ehk leppida, aga lõpuks ei õnnestunud tal ju midagi.
Kui saadi aru, kuidas ta mängib ja vastased tegid rohkem skautingut, siis oma põhiasjad ei tulnud tal enam välja. Pall jäi palju tema kätte ja seisma ja meie mäng kannatas.
Aga samas ta oli inimesena jumala normaalne ja hea poiss. Polnud lihtsalt see koht, roll ja treeneri süsteem. Lihtsalt ei sobinud.
/nginx/o/2025/06/03/16893020t1h76bb.jpg)
Et igav ei hakkaks, tuli veebruari lõpus veel ka treeneri(te) vahetus. Kuidas see mõjus?
Nüüd oleme teiste mängijatega ka rääkinud ja paljude jaoks oli see elu pikim hooaeg. Ma ei tea, kas ka mängupäevade, küll aga tunnetuse poolest. Tundub, nagu Rannula läks ära eelmisel, mitte sel hooajal.
Tegelikult mängisime Reinbokiga põhimõtteliselt ainult play-off'ide perioodi. Aga see oli lihtsalt nii pingeline ja raske. Kõik läbielatu teeb selle aja pikaks. Olnuks nagu terve hooaeg.
Vahetus tuli koondiseakna ajal, kui liigamänge polnud. Eks alguses oli natukene üllatav ja ootamatu. Teadsin, et ta tahab ära minna. Aga olin just paar päeva varem mõelnud, et ma ei usu, et enam, vastu hooaja lõppu, kuhugi läheb. Ta ise mainis ka, et tegelikult see pakkumine tuli hästi kiiresti ja pidi kohe reageerima.
Mängijate chat'is tekkis küsimärke, et mis nüüd saab. Asja tegi halvemaks, et uudis tuli meedias välja enne, kui meie teada saime. Kuskilt info lekkis. Tegelikult ta tahtis meile enne öelda. See tegi olukorra natuke imelikuks, aga lõpuks kõik mõistsid. Kui Eesti koondise treener läheb Poola kõrgliiga tugevasse ja ambitsioonikasse klubisse, siis see on jumala õige otsus.
Õnneks sai suhteliselt kiiresti selgeks, et uus peatreener on Reinbok. Vanadele olijatele pakkus see kindlust, et läheme enam-vähem sama rada pidi edasi.
Ta rääkis vanemate olijatega suhteliselt ruttu, mis on tema ideed ja et ta vajab tuge. Arvan, et ta sai selle. Mängijatest ei läinud keegi tema tagant ära või ei hakanud jonnima. Toetasime teda lõpuni välja, sest tal oli arusaadavalt elu kõige raskem hooaeg. Nii palju pingeid, võidukohustus. Rannula kingad polnud lihtsad, kuhu astuda.
Arvan, et meil läks sellepärast nii hästi, et Reinbok suutis enda kõrvale valida sellise karakteriga abitreeneri, keda meil oli tol hetkel Kris Killingu näol vaja. Esiteks aitas ta taktikaga, aga tähtis oli just emotsionaalne pool. Ta hoidis tuju üleval, motiveeris. Ta oli kogu aeg olemas.
Reinbok ja Killing on ju väga kõvad töömehed, tõelised korvpallihinged. Pluss Kristjan Kangur sinna juurde…
Jah, Kanguril oli kindlasti väga suur roll ja hooaja käigus see kindlasti suurenes. Ka tema oli alati olemas. Ta teeb tähelepanekuid, mida peatreener võib-olla nii palju ei näe. Mängulisi asju, olukordade lugemist. Ta oli ju selles Euroopa tipptasemel. Oma kogemustepagasiga on ta ikkagi autoriteetne kuju. Kõik kuulavad. Samas pakkus tuge. Hea lüli mängijate ja treenerite vahel.
Kõrvalt paistab Kalevis hea sisekliima. Kas hõõrumisi ka esines?
Eks trennis tuleb vahepeal ikka pusklemisi ette. Aga kokkuvõttes ei saa kurta. Nii kaua, kui Rannula oli Kalevis, nägi ta aastaid sellega vaeva. Komplekteerimisel mõtles ta isiksustele, kes ei hakkaks omavahel liialt palju hõõruma. Ta ei tahtnud väga kergekäeliselt võtta mängijat, kel on varasemast kuvand, et pole meeskonnamängija või ego käib tiimist üle.
Kõik said üldjoontes üksteisega läbi. Vanemad olijad, näiteks mina, Kurbas ja Dorbek, oleme seda siseelu juba natuke pikemalt näinud. Milline on meeskonna kultuur, milline peab suhtlus olema ja kuidas seda hoida.
Hooaja, kümne kuu jooksul elad meeskonnaga üle nii palju. Lõpuks oled selle pundiga rohkem koos kui oma elukaaslasega. Saad selle pundiga nii ühtseks, et nad pole enam töökaaslased, vaid midagi enamat.
Hooaja lõpuks tekib nii tugev side, et tahad pingutada ja võita teise nimel. Tead, et tema väärib seda. Siis sa justkui ei mängi ainult enda, vaid ka teiste eest. See paneb sind väljakul liigutama.
/nginx/o/2025/06/03/16893024t1h69eb.jpg)
Jõuame personaalia juurde. Kogu hooaja vältel oli juttu, et Hermetile teeb hüppeliiges häda. Mis täpsemalt toimus?
Hakkas pihta päeva enne esimest Europe Cupi mängu [10. oktoobril]. Viimases trennis kuidagi lauapalli võttes maandusin ja väänasin hüppeliigest. Läks pahasti paiste. Kui tavaliselt väändub n-ö väljapoole, siis mul tekkis valu siseküljele.
Järgmisel hommikul ei saanud isegi väga liigutada. Aga olen pigem see vend, kes proovib alati – vahet pole mis – kaasa teha. Aga kuna ma ei lasknud välja ravida, jäi see tegelikult vinduma kuni hooaja lõpuni. Mingil hetkel läks uuesti ülitundlikuks, katsudes oli valus.
Lõpuks pärast mitut kuud, kui ei olnud üle läinud, käisin veel uuringutel ja siis leiti, et jalas sees on liigne vedelik. See surus kogu aeg liigestele ja närvidele. Liigestel polnud ruumi liikuda. Vedelik läks ära ja siis tuli tagasi. Ülimalt tüütu võitlus. Ei saanud lõpuks kordagi päris terveks. Veebruari koondisepausi ajal jäin haigeks, siis tõmbas natuke tagasi. Aga enne seda oli ikka keeruline.
Ja siis tuli veel välja, et mul ei ole selles jalas ühte sidet ka. See juhtus millalgi varem, aga jalg on seetõttu veel ebastabiilsem. Siis tuli peale veel uusi väändumisi. Väänasin hooaja jooksul veel umbes kaks korda. Iga kord ärritas jalga uuesti.
Lõpuks olid valuvaigistid enne igat mängu suhteliselt tavapraktika.
Lõid Kaleviga käed juuli hakul. Paar päeva hiljem tuli pakkumine Prantsusmaa kõrgliigast. Kuidas nii läks?
Enne Kaleviga lepingu tegemist rääkisin Cholet' peatreeneriga. Jutuajamine oli tore ja meeldiv. Kõne lõppes sellega, et räägime varsti jälle. Ta ütles, et loodetavasti siis varsti näeme. Pidi tulema leping ja tingimuste läbirääkimine.
Läks päev või kaks, kui agent kirjutas, et peadirektor ikkagi ei tahtnud mind. Mõtlesin, et okei, jama lugu, kahju, aga okei.
Kalev oli minu järgi oodanud. Arusaadav, et nad tahtsid vastust saada. Siis oligi loogiline leping ära teha. Panime väljaostu sisse, et saaks hooaja sees ära minna. Aga buy out hakkas kehtima septembrist.
Kui olin lepingu ära teinud, läks paar päeva mööda, kui uuriti Cholet'st, kas Hermet on ikkagi saadaval. Aga juriidiliselt ei saanud ma enam liikuda. Ju siis pidi nii minema.
Jäi kripeldama ka?
Eks alguses ikka. Aga väga ei jäänud põdema. Suutsin suhteliselt kiiresti aru saada, et ju pidigi nii minema.
Räägitakse, et oled siinse liiga kalleim eestlane. Võitled koondisesse saamise piiri peal. Ehk tegutsed kõrgel tasemel. Kui palju pingeid endale ise õlule paned?
Arvan, et mitte enam nii väga. Võib-olla viimased paar aastat, just koondise mõttes. Tahaks seal ikka olla. Laagrites ja trennides võitlen ja tahan ennast näidata.
Samas enne eelmist EMi juba üritasin oma arust tõesti väga. Lõpuks jäin välja. Siis sain aru, et pole väga tervislik elada aastast aastasse ja pingutada ainult selle jaoks, et saada koondisesse.
Suure ääre positsioonile on ka jõhker konkurents.
Jah, see positsioon on kõige paremini täidetud. Ühelt poolt karm, aga teisalt Eesti korvpallile jällegi hea. Kahe otsaga asi. Aga ei saa kurta.
/nginx/o/2025/06/03/16893025t1hc77a.jpg)
2018. aastal Hispaaniast naastes ütlesid, et emotsionaalsus võib su mängu segada. Kuidas on sellega praegu?
Jään oma ütluse juurde. Emotsionaalsus on hea asi. Aga liigne emotsionaalsus mingites kohtades võib pärssida su enda sooritust või tuua tiimile halbu tagajärgi. Näiteks tehniline viga või ebasportlik. See on järjepidev töö, kuidas emotsionaalsust ära kasutada nii, et see oleks kasulik. See on minuga kaasas käinud terve karjääri.
Kõrvalt tundus, et sel hooajal olid nii mõneski mängus ülehäälestunud ja emotsioonid võtsid võimust. Kas tunnetasid seda ka ise?
Jaa, absoluutselt. Juba pärast mängu saad aru, kui foon või enda seadistus oli natuke paigast. Tihtipeale häälestangi end üle. Tahan liiga palju. Ma ei tea, kas kunagi üldse on olnud, et ma ei taha või viitsi. Pigem hoolin liiga palju. Kui see on mu halb külg, siis võtan selle vastu. See pole kõige hullem variant.
Aga mingites mängudes maksab see mulle kätte. Mingites olukordades lähen liiga sisse. Teine asi on õiglustunne. Kui tunnen, et mulle või meeskonnale tehakse liiga, siis ajan õiglust taga. Kuigi kohtunike otsus enam ju ei muutu.
Kui lähed heast emotsionaalsuse piirist üle, tekib automaatne reaktsioon. Hakkad kõige peale reageerima, mis ümber toimub. Siis näeb see juba kole välja.
Kas saad vaimse poolega tegelemisel abi ka näiteks spordipsühholoogilt?
Poolast [2022. aasta novembris] tagasi tulles käisin pool aastat järjest psühholoogi juures. See aitas väga palju. Sain vastuseid oma mõtetele, tunnetele ja mingite olukordade kohta. Pärast seda pole regulaarselt käinud.
Aga hakkasin rohkem lugema enesearengu ja psühholoogia raamatuid. Mind huvitab selline kirjandus. Teadvustan kindlasti rohkem, millised on mu tendentsid ja emotsioonid. Võiks suuta nendega veel paremini toime tulla.
Aga kindlasti saan tuge perelt ja eriti emalt, kes on hakanud viimastel aastatel kõike vaimse poolega seotut õppima. Finaalseerias aitas ta mind väga palju. Saan temaga kõigist neist teemadest rääkida. Mõtleme temaga paljuski samamoodi.
Kui tugevaks sa end praegu vaimselt pead?
Mulle ei meeldi end kunagi väga palju kiita või öelda, et asjad on hästi. Olen õppinud, et ennatlike järeldusi tehes võib minna vastupidi. Ma ei taha öelda, et olen väga heas kohas, aga kindlasti paremas kui paar-kolm aastat tagasi.
Olen juba kogemuste võrra rikkam. Kui mingid olukorrad korduvad, siis tean, kuidas käituda. See on kindlasti jätkuv protsess. Ei tea, kas saan üldse kunagi öelda, et nüüd olen mentaalselt tugev. Usun, et elu toob ikka jälle ette üllatavaid hetki, mis ikka kuidagi kõigutavad.
Aga nendest õppimine aitab. Usun, et olen teel parema enda poole.
Tundub, et paaris vaimse arenguga on paranenud ka füüsiline vorm.
Jaa. Võib-olla on see kuidagi ka vanusega tulnud. Tekkinud on parem arusaam oma keha kuulamisest. Varem väga palju ei mõelnud, mida joon ja söön.
Mitte et peaksin päevikut, aga viimase kolme-nelja aastaga on enda keha kuulamine läinud palju paremaks. Et mida, millal ja kui palju süüa.
/nginx/o/2025/06/04/16893597t1h31b1.jpg)
KREGOR HERMET
Sündinud: 9. juuni 1997
Pikkus: 205 cm
Positsioon: suur äär
Klubid:
2016–2018 Lleida Força (Hispaania esiliiga)
2018–2020 Tartu Ülikool
2020–2022 Kalev/Cramo
2022 Lublin (Poola kõrgliiga)
2023–… Kalev/Cramo
Lõppenud hooaja statistika:
Eesti-Läti liiga: 30 mängu, keskmiselt 22 minutit, 11,5 punkti, 5 lauapalli
Eesti meistrivõistlused: 11 mängu, keskmiselt 24 minutit, 11,7 punkti, 6,3 lauapalli
Europe Cup: 12 mängu, keskmiselt 24 minutit, 9,8 punkti, 4,5 lauapalli
Järgmisel nädalal tähistad 28. sünnipäeva. Pole vana, aga ka mitte enam noorkorvpallur. Kuidas kirjeldaksid oma rolli Kalevis nii mänguliselt kui ka platsi kõrval?
Olin juba vanuselt kolmas-neljas, nii et veteran! (Naerab.)
Nii mõneski kohas oligi veterani roll. Olen viimasel paaril aastal aru saanud, et minu sõna või käitumine mängudes ja trennis on mõnes mõttes eeskuju ka teistele. Ma ei mõtle enam ainult enda peale. Eriti hooaja otsustavas faasis. Proovisin aidata oma nõuga ka, mitte ainult jõuga.
Mul tegelikult ei ole selle rolli vastu midagi. Õppisin sel hooajal enda kohta jällegi nii palju juurde. Kui juba mingil hetkel tundub, et oled valmis mängija, mingid kogemused on olemas ja sündmused seljataga, siis... See hooaeg tõestas, et see on kestev protsess.
Olen enda jaoks rahu teinud hetkedega, kui ma saa olla individuaalse statistika tegemise rollis. Ikka tahaks oma numbreid ka. Aga teadvustan, et kui oled Kalev/Cramo suguses meeskonnas, sul on kümme võrdset mängijat, siis ei saagi võtta kogu aeg kõiki viskeid, mida tahaks.
Kui on sinu päev, siis teedki punkte. Aga muul ajal pead olema meeskonnale kasulik muude asjadega. Kui suudad leppida ja sellest rollist ka aru saada, siis see annab tiimi edule ülipalju juurde.
Samas oled loomult skoorija. Kas hooaja raskematel hetkedel tundsid ka, et peaks rünnakul rohkem ise vastutust võtma?
Mulle meeldib punkte visata. Mingid hetked on mulle rasked, kui tunnen, et ma ei saa nii palju pallipuuteid, viskeid või ma pole rünnakul nii osaline, kui tahaks. Aga jällegi nüüd tean, kuidas olla muud moodi kasulik.
Aga vahepeal tunnetasin, et tuleb enda peale võtta. Mitte täiesti vägisi, aga natuke küll. Proovid olla veel aktiivsem.
Finaalseeria viies mäng on hea näide. Teadsin, et see mäng on vaja käima saada algusest peale. Ma ei mõelnud, lihtsalt tegutsesin. Ei jäänud ootama, et mis saama hakkab. Usun, et suutsin sellega meeskonda sütitada, käima tõmmata ja rahvast taha saada.
Vahel tulebki võtta enda peale. Vaaks on hea näide. Nii noor mees, aga paljudes mängudes võttis üle.
/nginx/o/2025/06/03/16893027t1hd4c2.jpg)
Lõpuks tegid statistiliselt päris korraliku hooaja. Kuidas edasi?
Eelmisel hooajal saime eurosarjas ainult kolm mängu. Okei, need õnnestusid, aga mängisime vähe. Sel aastal mängisime palju rohkem. Suutsin olla ka enam-vähem stabiilne. Võtsin seda pigem edasiminekuna.
Edasi vaadates on vara kindlat vastust öelda. Aga praegu olen isegi rohkem avatud uutele väljakutsetele kui pärast eelmist hooaega. Just enda sisetunde poolest. Kas ja mis variandid tulevad, seda praegu ei tea. Aga kindlasti olen valmis ka liikuma.
Pea ees ei torma, aga pigem välismaa poole?
Pea ees ma ei torma. Aga olen avatud rohkematele variantidele. Millegipärast tunnen, et olen elus kohas, kus tahaks midagi uut ja teistsugust proovida.
Võib ka ju nii öelda, et Eestis on justkui kõik saavutatud. Tiitleid ja karikaid võidetud. Samas Cramo on nüüdseks juba perekond. Alati mõtlen ja arvestan nendega ka. Kellelegi ütlemata esimese pakkumise peale minema ei tormaks.
Juulis algab võitlus EM-koondisesse pääsu eest. Aga kui palju praegu puhkust võtad?
Olen pigem aktiivne puhkaja. Ma ei oska väga kohapeal olla ja lesida. Kui nüüd jääda diivanile pikutama ja lage vahtima, tekib tühi tunne. Et seda vältida, olen endale tegevusi otsinud. Eelmisel suvel tuli uus armastus, golf. Nii et nüüd hakkab see hooaeg.
Reedel lähen Itaaliasse ja siis Hispaaniasse. Eks hoian puhkuse ajal ka end aktiivsena, aga mentaalne restart ja uus õhk kulub ära.