:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2008/03/20/27685t1h1851.jpg)
Priit Pullerits: karm tõde maratoni taustal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Pärast eilset Tartu maratoni püüdis kõrv kinni huvitava küsimuse: kas umbes viis tuhat osavõtjat annab tunnistust, et eestlaste tervis läheb paremaks? Tagamõte: nii suur osalejate hulk nii pikal, 63- ja 31-kilomeetrisel suusasõidul peab ju ometi tähendama, et inimesed harjutavad, ja trenni tegemine on teatavasti üks tugeva tervise pante.
Minu vastus: ei, 5000 osalejat ei luba põrmugi väita, et eestlaste tervis tugevneb. Sest mida tähendab 5000 osavõtjat? Vähe, hirmus vähe tähendab. See on pisut rohkem kui sajandik Tallinna elanike arvust.
Samas võinuks eile õhust kinni püüda ka küsimuse, mida ometi keegi ei esitanud. Nimelt: kas Tartu maratoni tase on läinud tugevamaks? See küsimus jäi esitamata, sest vastus oli neile, kes kaasa tegid, niigi päevselge. Tase on tõusnud, hirmus kõvasti tõusnud. Seda nentisid näiteks nii näitleja Veikko Täär (143. koht) kui Ivar Tupp (241. koht), haanjamatkad.ee matkajuht.
Mis järeldus siit välja koorub? Ilmselt võib tõmmata samasuguse paralleeli nagu paljude riikide majanduses, kus rikkad lähevad järjest rikkamaks ja vaesed jäävad üha vaesemaks. Ehk siis: need, kes on otsustanud spordiga, antud juhul suusatamisega sinasõprust pidada, saavad üha sitkemaks ja loodetavasti seeläbi ka tervemaks, aga need, kes spordist kaugele hoiavad, jäävad oma kasvava kehakaalu ja nõrgeneva südamega üha põduramaks. Kas peab nentima, et üha suuremaks koormaks niigi raha pingsalt lugevale Eesti tervishoiule?