«Ülirõve tunne on, ausalt. Ülirõve,» ohkas Patrik Kristal paarkümmend minutit pärast lõpuvilet. Küsida polnudki midagi vaja. Sõnum purskus 17-aastasest Kristalist välja iseenesest.
Eks see võttis tabavalt kokku mängijates, treenerites ja fännides valitsenud tunde. Kõik said aru, et Eesti esitus oli tubli. Palju parem kui sügisel Slovakkiale 0:1 kaotatud mängudes või märtsis Iisraelile 1:2 kaotatud mängus. Aga parema esitus eest punkte ei jagata. Ja tabelisse läks kirja kaotus, mis tegi hinge täis.