/nginx/o/2012/05/07/1090066t1hed43.jpg)
Kaia Kanepi tänavune hooaeg on kulgenud kui Ameerika mägedel – mäletatavasti alustas ta hooaega hiilgava turniirivõiduga Brisbane’is, ent pärast kaotust Austraalia lahtiste meistrivõistluste teises ringis oli sunnitud tegema pooleteise kuu pikkuse vigastuspausi. Kulus küll natuke aega, aga Kanepi jõudis tagasi sinna, kust ta aastat alustas, tõstes taas pea kohale võidukarika.
Sel hooajal esimest korda liivaväljakul mänginud 26-aastane eestlanna tuli Portugalis Estorilis peetud 220 000 dollari suuruse auhinnafondiga turniiri finaalis välja raskest seisust ja alistas 23-aastase hispaanlanna Carla Suarez Navarro (WTA 58.) kaks tundi ja 37 minutit kestnud maratonmängus 3:6, 7:6 (6), 6:4.
Samamoodi, nagu kogu tema tänavune aasta on läinud tõusude ja mõõnadega, läks ka finaalmäng. Kõige rohkem närvirakke kulus poolehoidjatel teises setis, kus Kanepi asus 3:1 juhtima, kuid jäi peagi 5:3 kaotusseisu ja läks siis omakorda 6:5 ette. Kiires lõppmängus juhtis esimest WTA turniirivõitu jahtinud Suarez Navarro 5:2 ja 6:4, omades kaht matšpalli, aga Kanepi võitles visalt ja viis mängu otsustavasse setti, kus ta jäi samuti 2:4 taha, aga võitis siis neli geimi järjest.
«Ma meelega ei teinud niimoodi,» muigas Kanepi, kes peaks uues edetabelis tõusma 26. kohale. «Tennisemängus on tihti tõuse ja mõõnasid, mul juhtus seda sel nädalal mitu korda. Aga niimoodi võita on ikka väga magus. Natuke isegi uskumatu tunne, et kõik kuidagi niimoodi kokku langes – finaalmäng, vastasel matšpallid, aga ma võitsin…»
Kanepi sõnul tõi edu taktikamuudatus – näiteks hakkas ta üha häälekamalt tähistama iga võidetud punkti, aga näitas nii mõnigi kord välja pettumust kaotatud punkti üle, visates reketi käest. «Tundsin esimeses setis ja teise alguses, et mu agressiivne mäng ei tööta, iga kord, kui hakkasin midagi tegema, siis eksisin,» selgitas Kanepi. «Mõistsin, et pean midagi muutma, hakkama reketit lööma või midagi sellist, peamine, et midagi hakkaks toimuma, et mäng ei läheks ära.»
Kuna Kanepi on ka ise varem sarnast kaotusekibedust tundnud – mitu matšpalli käest lasknud –, mõistis ta hästi ka Suarez Navarrot. «Ta läks otsustavatel hetkedel närvi. Pärast mängu oli ta kurb, ega niimoodi finaalis matšpallide pealt kaotada pole lihtne,» nentis Kanepi. «Aga ütlesin talle, et ta on väga hea mängija ja küll tal õnnestub kunagi ka võita.»
Karjääri jooksul kuuendat korda WTA turniiri finaalis mänginud ja kolmanda võidu teeninud Kanepi jaoks oli seekordsel võidukarikal eriline tähendus – seekord jõudis ta võiduni omal käel. 2010. aastal Palermos ja tänavu Brisbane’is triumfeerides oli Kanepil toeks Silver Karjus, kelle ta sai vajadusel väljakule kutsuda ja nõu küsida, mäletatavasti aga lõppes koostöö Karjusega pisut enam kui kuu aega tagasi.
«Eks muidugi oli üksi natuke raskem, aga samas ega ma väga puudust ei tundnud, sest teadsin, et mul pole kedagi kutsuda ja pean ise hakkama saama,» rääkis Kanepi. «Loomulikult on alati kergem, kui treener räägib enne mängu ja mängu ajal, mida ja kuidas teha, aga praegu oli nii, kuidas oli, ja oligi tore.»
Töö uue treeneri leidmise nimel käib, aga millestki konkreetsest on veel vara rääkida. «On inimesi, kellega ühendust võtta ja rääkida, ning vaadata, mis saab, aga midagi sellist veel pole, et hakkaks kellegagi proovima,» lausus Kanepi.
Turniirivõidu tähistamiseks Kanepil eriti mahti ei jäänud, sest juba täna alustab ta Madridis järgmist turniiri. Avaringis on tema vastaseks tšehhitar Lucie Šafarova.