Kiire laskumine, üksainus rumal juhus ning lõpptulemuseks katkine käeluu ja pikk võistluspaus... Rein Taaramäe õnneks ei olnud saatus täpselt kuus nädalat pärast kukkumist Kastiilias tema vastu nii karm – kodusel Tartu rattarallil pääses Cofidise proff õhulennu järel terve nahaga.
«Pole mul häda midagi. Arstid tahtsid kangesti jalga kinni siduda, eks ma siis lasin neil oma tööd teha,» muigas Taaramäe pärast sõidu lõppu ning kirjeldas umbes 40 kilomeetrit enne finišit Pangodi ja Kambja vahel juhtunut. «Sai natuke asfaldiga maadeldud. Olin laskumisel kolmas, kuid siis sõitis teine mees esimesele tagant rattasse ja kukkus ning mul polnud enam midagi teha.» Ratas oli pärast kukkumist puruks ja Taaramäe sõit sõidetud.
Tol laskumisel esimese mehe rollis olnud Eesti Jalgrattaliidu peasekretär Urmas Karlson kirjeldas juhtunut järgnevalt: «Väga loll juhus! Üritasime jooksu pääsenud gruppi püüda ja olime vaid paarikümne sekundi kaugusele jõudnud, kui hakkasin vahetust minu taga olnud Indrek Rannamale üle andma. Kontrollisin, et ta on vasakul ja tõmbasin paremale, aga tema vaatas just sel hetkel tagasi... Kiirus oli sel hetkel suur, 50–55 km/h kindlasti,» sõnas Karlson.
Jälitajate gruppi vedanud meeste äparduse järel sai selgeks, et võitja selgub jooksu pääsenud 25 mehe seast ja nii ka läks. Lõpusirgele tulnud mitmekümnepealise seltskonna eesotsas spurtis eestlastest parimana joonele Janek Tombak, kuid taanlane Rene Jørgensen ja esikoht jäid siiski mõne sentimeetri kaugusele.
«Mis teha, see on rattasport. Eelmisel nädalal võitsin ise sama napilt,» naeris Tombak pärast esimese pettumuse lahtumist. «Profiratturile pole ju häbiasi kaotada – oleks mina teda võitnud, siis võiks tal ehk häbi olla! Tegin kõik, et võita ega kahetse midagi, lõpuspurdis pingutasin maksimaalselt,» lausus enda sõnul harrastaja tasemel harjutav Tombak.
Viimase paari kilomeetri jooksul toimunud tihedale rebimisele viitas ka võitja Jørgensen. «Proovisin ka ise paar korda lahti rebida, ent vastutuul ei soosinud seda. Lõpp oli väga raske, kõik üritasid kogu aeg eest pääseda.»
Kõik selle, mis jäi tegemata Taaramäel ja Tombakul, korvas laupäevasel tänavasõidul kuhjaga Rene Mandri. Endura Racingu meeskonna proff kontrollis koos meeskonnaga sõitu kindlalt ja võis viimasel 12,5-kilomeetrisel ringil Blaz Furdiga kahekesi jäänuna lõpujoonel käed taeva poole lüüa.
«Õnneks ei pidanud oma sõnu sööma, lubasin ju enne nädalavahetust vähemalt ühe esikoha ära võtta,» lausus õnnelik Mandri pärast võistlust. «Kuid ma ei saa au ainult endale haarata, see oli terve meeskonna võit.»
Tartu rada nimetas võidumees väga raskeks. «Olen saanud seda sõitu mitu korda pealtvaatajana kõrvalt jälgida ja tean, et kui esimesed paar ringi ees hagu anda, siis on vahet väga raske kinni sõita. Meil oli seitsmest mehest viis enne siin käinud ja täpselt need viis olidki grupis sees – eks teised ei osanud arvata, et nii varakult otsustav minek tehakse,» kirjeldas Mandri. «Vahe oli küll minuti ringis, ent kurvilisel rajal on seda raske tagasi teha ja taga murdusid mehed enne meid.»
Hooajale ette vaadates on Mandril veel üks väike unistus – sõita olümpiamängudel. Ka Taaramäe leidis, et Mandri oleks eestlastest õigeim mees Londonis rajale minema. «Ta on parem ühepäevasõitja kui mina või Tanel Kangert,» sõnas Taaramäe, kes pole siiski ka ise veel mõtet olümpiast päris maha matnud. «Kahju, et Eesti eraldistardis kohta ei saanud, aga kui peaks mingi tagaukse kaudu siiski sinna pääsemise võimalus avanema, sõidaksin küll hea meelega,» tunnistas ta.
«Ma sõidan ka Eesti meistrivõistlustel kaasa ja minu teada saab võitja olümpiale pileti!» lõõpis Taaramäe arutelu kõrvalt kuulanud Tombak seepeale.
Võistluste direktor Indrek Kelk kiitis, et kõigil kolmel päeval olid nii võitluslikud sõidud kui ka head võitjad. «Nii tugevate meeskondade nagu Europcari ja Endura esikohad käivad ka vastavalt Prantsusmaa ja Suurbritannia pressist läbi, mis toob meile rahvusvahelist tuntust,» lausus ta. «Profisõit on ju reklaam rattarallile, meelitades Eestisse aina enam rattasõidu nautijaid.»