Rattapidu oli päikeseline nii rajal kui ka raja ääres

31. Tartu Rattaralli. Jalgratturid Otepää teel. Foto: Margus Ansu / Postimees

Erinevalt Tallinna-Tartu GPst ja Tartu linnasõidust pole rattaralli veri-ninast-väljas esikoha peale heitlejate pärusmaa, vaid koht, kus tuju tõsta – olgu siis rattasadulas või raja ääres kaasa elades.

«See on sama hea kui ise sõita, lausa treeningu eest. Keegi peab ju häält ka tegema, las teeb siis see, kellel kõva hääl on!» ütleb Otepääl rõõmsalt kõiki võistlejaid ergutav Maire ja leiab siis ratturite seast tuttava: «Jõuad-jõuad, ei lase vahet sisse!»

«Tule järgmisel aastal ise ka sõitma!» hõigatakse järgmisest grupist vastu.

Suure suusatamise rattasõidu vastu vahetanud Kaspar Kokk on küll terve sõidu liidrite tempos püsinud, kuid ei jää finišis 25. kohaga sellegipoolest rahule. Ka juurde astunud ja kätt surunud Rein Kirsipuu õnnitlusele vastab Kokk: «Korüfeed võivad ju kiita, aga jõudu jäi väheks. Eelmisel aastal hakkasin õieti sõitma, nüüd kipun juba vaikselt taipama ka, mis see rattasõit on. Jõudu võib ju olla, aga kui peaga tegutseda ei oska, pole siin midagi teha!»

Tandemrattaga 74 km sõidu läbinud heatujulised kaksikvennad Jaan ja Jüri Krimm märgivad sama. «Ses mõttes on tandemiga raskem, et pole võimalik tuules sõita ja muid võtteid kasutada. Aga viilida siin ei saa, seda on kohe tunda!» Sama ratta selga jõudsid mehed üle pika aja. «Meil on 30 aastat pausi vahele tulnud, tuletasime jälle sõitu meelde. Aga ei see unune, mis kord õpitud.»

Suurim naeratus on aga 1223. lõpetajana tuliuue maanteeratta võitnud Heiti Zukovitsi näol, kelle hädadest ootamatult õnn sai. «Sõitsin tegelikult sõbra rattaga, aga see on veidi hooldamata, kodarad läksid puruks ja pidurid jäid ka peale. Kui nimi välja hüüti, mõtlesin, et mis nad minust veel tahavad!» naerab ettevõtte juhi ametit pidav mees, kellel endal seni maanteeratast polnudki. «See auhind läks igal juhul
õigesse kohta!»