Gulbis: õnnejumalad pole minuga

Läti tennise esinumber Ernests Gulbis on pööranud pilgu taevasse ja mõtleb, kus, pagan, küll see õnnejumal end tema eest peidab. Foto: AFP / Scanpix

Kaia Kanepiga ühel ajal tennisemaailmas suurt tõusu alustanud lätlaste esinumbri Ernests Gulbise karjäär on pärast lühikest tõusu liikunud allamäge.

Neli aastat tagasi jõudis Eesti esireket Kaia Kanepi Prantsusmaa lahtistel tennisemeistrivõistlustel veerandfinaali, see oli tema jaoks esimene kord suure slämmi turniiril nii kaugele jõuda. Põhjust rõõmustamiseks oli ka ühel teisel Balti riigil, nimelt sai samaga hakkama ka Läti läbi aegade edukaim meestennisist Ernests Gulbis, kellele ennustati suurt tulevikku.

Nüüd, neli aastat hiljem, alustab Kanepi turniiri 23. asetatuna, Gulbis aga on maailma edetabelis langenud 93. kohale ning tema teekond lõppes tänavu juba avaringis – 23-aastane lätlane pidi ligi neljatunnises matšis tunnistama Kasahstani esindava Mihhail Kukuškini 6:4, 7:6 (4), 5:7, 2:6, 6:4 paremust.

Seejuures oli Gulbis kolmandas setis 1:5 kaotusseisus, kuid viis mängu otsustavasse setti, kus 4:4 seisul tabas teda ebaõnn – jalga lõi kramp! Venemaal sündinud Kukuškin kasutas tekkinud võimaluse mõistagi ära. «Õnnejumalad pole juba viimased kolm aastat minuga olnud, selles pole midagi uut,» kommenteeris Gulbis naerdes. «Väga masendav, et hakkasin hästi mängima alles siis, kui olin juba sügaval s**a sees, vabandust väljenduse pärast. Suutnuks ma terve matši niimoodi mängida, saanuks ma kindlasti võidu.»

«See on muidugi suurepärane töö, et tulen raskest seisust välja, otsustavas setis on 4:4 viik ja mul tõmbab jalg krampi,» lisas Gulbis end õlale patsutades.

Vahetult pärast oma 18. sünnipäeva esimese Läti tennisistina maailma edetabelis saja hulka jõudnud Gulbise tähelend sai alguse 2007. aastal, kui ta esimest korda suurel slämmil võisteldes Prantsusmaa lahtiste avaringis lõi konkurentsist endise esikümnemängija Tim Henmani ja põrmustas USA lahtiste kolmandas ringis kaheksanda asetusega Tommy Robredo.

Pärast 2008. aasta Prantsusmaa lahtiseid on tema karjäär aga kulgenud tõusude ja mõõnadega. Gulbis on küll vahepeal võitnud kaks ATP turniiri, olles esimene lätlane, kes sellel tasemel tenniseturniiril triumfeerinud, kuid samal ajal on ka tema edetabelikoht kõikunud 21.–101. positsioonini.

«Olen pikka aega raskes seisus olnud, nii oma mängu pärast kui ka seetõttu, et olen palju treenereid vahetanud,» tunnistas Gulbis.

Kui eestlased imestavad, et Kanepi vahetab tihti treenereid, siis sama on viimasel neljal aastal teinud ka Gulbis. Noorena Münchenis Niki Pilici tenniseakadeemias treeninud Gulbis jõudis Prantsusmaa lahtistel karjääri parima tulemuseni Karl Heinz Wetteri juhendamisel, kuid vähem kui aasta hiljem läksid nende teed lahku. Järgmisena proovis Gulbis koostööd endise maailma esireketi Marat Safini kunagise treeneri Hernan Gumyga, kuid ka see ei kestnud kaua. Muuseas, Gulbist on nii iseloomu kui mängustiili poolest korduvalt Safiniga võrreldud.

Veel treenis Gulbis tunnustatud treenerite Darren Cahilli ja Gil Reyesi, endise tennisisti Guillermo Cañase ning Sargis Sargsiani käe all, kuid praegu on ta taas juhendajata, kuigi uus abiline on juba välja valitud – Günter Breznik, kes omal ajal treenis ka Boris Beckerit. «Valmistusin turniiriks tema juures ja mulle väga meeldis. Nüüd peame rääkima, mis tulevikust saab,» sõnas Gulbis. «Tahaksin väga temaga koostööd teha, sest ta sobib mulle, aga probleem on selles, et ta ei saaks ilmselt minuga võistlustel kaasas käia. Eks näis, mis sellest saab.»

Sel hooajal on Gulbis võidurõõmu maitsta saanud vaid harvadel kordadel ning see on hakanud mõjutama ka noormehe enesekindlust. «Kui pole ammu võitnud, pole ka eneseusku,» nentis ta.

Võidutunnetuse taastamiseks astus Gulbis sammu tagasi ja osales kahel Challengeri turniiril, paraku teenis ta sealgi vaid ühe võidu.

«Kui teaksin, miks mu tulemused pole järjepidevad, oleksin juba maailma esikümnes, aga erinevate pisiprobleemide tõttu olen edetabelis 90. koha kandis, mitte seal, kus enda arvates olema peaksin.»

Gulbis kinnitas, et pole loobunud uskumast, et suudab kunagi päris tippu murda. «Olen taas endasse uskuma hakanud,,» rõõmustas ta. «Pean mängima niimoodi nagu siis, kui profikarjääri alustasin – agressiivselt, mõtlemata, lihtsalt hulle lööke lööma. Tegin küll ka siis vigu, aga see mängustiil sobis mulle.»

«Ma ei tea, miks ma ühtäkki teistmoodi mängima hakkasin, muutusin passiivsemaks ja ootasin, et vastased eksiksid, see pole minu stiil,» jätkas ta. «Olen hulljulge ja agressiivne tüüp. Sellele ma nüüd keskendungi, et oma vana mäng tagasi saada.»