/nginx/o/2009/02/26/140983t1h0dcd.jpg)
Kui Kaija Udras oleks kolm talve tagasi kuulanud arste ja paremal õlal istuvat väikest kuradikest, poleks Eestil üht noort naissuusatajat, kellele Mati Alaver võiks võistluse järel õlale patsutada ning öelda: «Väga hea töö!»
Kaija Udras alistas südamehaiguse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siis poleks Eestil ka ühtki naissuusatajat, kelle juhtimist võiks Libereci MMi sprindi veerandfinaalis jälgida. Poleks olnud ühtki naissuusatajat, kelle teatesõitu vaadates võiks öelda: «Kus alles paneb!» Ja siis poleks ka naiste koondise peatreeneril Kalmer Trammil võimalust öelda, et Eestil on naissuusataja, kelle maksimaalse hapnikutarbimise näitajad on viimaste aastate parimad.
Õnneks Udras ei kuulanud häält, mis ütles talle, et elu on suusatamiseta palju parem. Nii hea on ju diivanil televiisorit vaadata ja mõelda, et tugitoolisportlase elu on märksa mugavam kui tippsportlase oma. Nii hea, kui on vaba aega, rohkem aega õppimisele pühendada.
Pisarad ja lootusetus
Õnneks kuulas Udras südamehäält, mis palus tal vana armastuse juurde naasta. Jäädavalt.
Aga miks pidi enda sõnul «juba sünnist saati suuskadel» piiga kolm aastat tagasi nii raske valiku ees seisma? Sellepärast, et tema teele sattus kuri haigus – südamelihasepõletik, mis sai alguse põletikulistest kurgumandlitest.
Seetõttu ei tohtinud Udras pool aastat lillegi liigutada. Ei tohtinud sörkida, võimelda, kangisaalis rassida. Suusatamisest rääkimata.
See oli aeg, kuhu mahtus palju pisaraid, tühjust, lootusetust.
«Olin pool aastat praktiliselt voodis. Veetsin kuu aega Tallinna ja Tartu haiglates ja otsustasin juba, et ei tulegi enam suusatamisesse tagasi. Mille jaoks?» arutleb Udras tagantjärele.
«See aeg oli väga raske. Nii mulle kui ka perele. Minult võeti päevapealt võimalus suusatada. Lootus tagasi tulla küll oli, aga ma ei tea, kui paljud sellesse tõsiselt uskusid.»
Aga see polegi tähtis. Tähtis on see, et Udras ise uskus. Jätnud 2005/2006. aasta hooaja vahele ja vaadanud poolteist aastat suusatamist üksnes telerist, otsustas Udras tagasi tulla. Ta teadis, et inimene, kes suudab üle elada südamelihasepõletiku, suudab ka spordis üht-teist saavutada. Asus treenima isukamalt kui varem. Valas higi eesmärgiga saada parimaks. Eesti parimaks.
Ja nüüd on ta seal, kus olema peab – naiste koondise edukaim liige täiskasvanute tiitlivõistlusel. MMi sprindivõistluse 22. naine.
Pärast seda võistlust teenis ta südamliku kallistuse poiss-sõber Jaan Alvelalt, kes töötab naiste suusakoondise hooldetiimis määrdemehena. Ühtlasi hoolitseb ta ka Udrase suuskade eest. «Seni pole ma pärast võistlust temaga tõrelema pidanud. Suusad on superhead olnud kõikidel võistlustel,» muigab Udras.
Unistus treeneriametist
Just Alvela ning ema Varje on need, kelle õla najal Võrust pärit piiga pettumuspisaraid valab. Emotsionaalse ja õrna hingega, nagu ta on, tegi ta seda viimati neljapäeval pärast naiste 10 km klassikasõitu.
Õnneks jäid need tema viimasteks pisarateks esimesel täiskasvanute MMil. Kõik järgmised võistlused näitasid vaid üht – kolm aastat tagasi sai õige otsus tehtud.
Ometi ei saa Udras uhkustada suguvõsa edukaima suusataja tiitliga. Nii palju kui ta seda ka tahaks. Tädipoeg Anti Saarepuu sai Libereci MMi sprindis ju seitsmenda koha. Selleni on veel mitu sammu.
Aga Udras ei pelga neid samme. Ta teab, et tippu jõuab vaid väga tugeva treeninguga. Ja erinevalt paljudest on ta valmis selleks tugevaks treeninguks.
«Kaijal on olemas samasugused omadused nagu Andrus Veerpalul ja Jaak Mael. Neil on väga head looduslikud eeldused ning tahe rasket tööd teha,» usub Kalmer Tramm, ja lisab: «Naiste koondisel oleks vaja üht samasugust heas mõttes hullu nagu need kaks meest. Usun, et Kaija on selline hull!»
Udrase perekonnas on ennegi seesuguseid heas mõttes hulle olnud – nii tema ema Varje kui ka isa Üllar on mitmekordsed Eesti meistrid. Nii nagu ka tädi ja treener Hille Saarepuu.
Tulevikus tahakski Udras tädi eeskujul treenerileiba maitsma hakata. Ta on sellest ametist juba väiksest peale unistanud. Tartu Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas on käsil viimane kursus. Suveks on paber käes.
Aga enne seda tahab Udras veel ühe unistuse täide viia – ta tahab saada maailma parimaks.
Kaija Udras
• Sündinud 4. detsembril 1986
• Pikkus: 165 cm
• Kaal: 58 kg
• Treenerid: Kalmer Tramm, Hille Saarepuu