Eesti kergejõustiku tõeline amatöör

Karl Lumi pole Helsingis pelgalt sportlasena, vaid on ametis ka staadionitöölisena. Foto: Liis Treimann

Kas keegi kujutab endale ette, et Gerd Kanter tuleks mõni päev enne tiitlivõistlust staadionile ja hakkaks koos töömeestega paigaldama turvavõrku, seda toetavaid poste ja märgiks mõõdulindi abil maha heitesektori? Kõlab ju pisut kummaliselt … Kuid seda vaid seetõttu, et tegemist on olümpiavõitja ja maailmameistriga. Elu näitab, et tavalise harrastussportlase jaoks pole sellises tegevuses midagi imelikku.
 

Täna Helsingis algaval EMil esindab meeste kõrgushüppes Eestit Karl Lumi, kes sportimise kõrvalt tegutseb ka staadioni töömehena. «Minu ülesanne on valmistada ette ja korrastada kõrgushüppe- ja teivashüppepaikasid,» rääkis korraga kahte – võistleja ja staadionitöölise – kaelakaarti kandev mees. «Kuulun kolmemehelisse brigaadi.»

Konkurentide ees eelis

27-aastase Lumi isiklik rekord on 2.22. Kõrgushüppemaailmas pole sellise tulemusega lootust suurte võitudeni küündida, seepärast saabki ta end rahulikult amatöörsportlaseks tituleerida.

Lumi nentis, et praeguse taseme juures pole põhjust teisiti mõelda, ent tema hääletoonist võis välja lugeda, et rekordinumbrid võiksid lähitulevikus kerkida. Stiimulit pingutamiseks peaks jaguma, sest seni pole ta isegi oma perekonna rekordi omanik. Tema isa Vello Lumi tippmark on 2.23 – tulemus, mis omas ajas tähendas veel kõvemat taset.  

Kuigi siiani isa varjus, pole Karl Lumi siiski niisama tühikargaja, vaid iga päev kohusetundlikult treeniv sportlane. Vahetult enne EMi leidis ta aga ikkagi vaba aega ning tuli aegsasti Helsingisse, et aidata staadionit võistluskorda sättida. «Ma ei usu, et see minu enda ettevalmistust segas, võtsin siin töötamist kui vajalikku puhkust,» lausus ta.

Staadionil töötamine annab eestlasest hüppajale konkurentide ees siiski ka väikese eelise – hüppepaikadel tunneb ta ilmselt iga ruutsentimeetrit. Kui palju sellest võistluses kasu tõuseb, näeb täna õhtul. «Olen siin päris palju hüpanud, mullugi tegin peaareenil trenni,» märkis Lumi. Eile pärastlõunal ei teadnud ta veel, kummas staadioni kõrgushüppepaigas seekord võisteldakse. Õhtupoolikul viisid töökohustused ta veel kord areenile asju sättima.

Lumi käib Helsingi staadionil tööl vaid siis, kui 1952. aasta olümpiaareenil toimub mõni suurem üritus. «Neid käike on aasta jooksul umbes kolm-neli, kokku viibin siin aastast ühe kuu,» märkis ta. «Eestis mul püsivat tööd pole, ent mingeid otsi tuleb leida. Need aitavad hinge sees hoida.»

Võistlejana on Helsingi EM Lumi jaoks esimene täiskasvanute tiitlivõistlus. Abitöölisena on tal aga hea kogemus olemas. 2005. aasta MMil sõidutas ta raadio teel juhitava väikese elektriautoga odasid ja kettaid. Kogenumad kergejõustikusõbrad peaks mäletama, et pärast seda kui Andrus Värnik krooniti samas maailmameistriks, tiirutas sinimustvalge lipukesega ehitud mudelauto mööda staadioni muruplatsi. See oli Lumi korraldatud väike vimka.

41-aastane konkurent

Tegelikult pidi Lumi ka seitse aastat tagasi tegutsema hüppepaikades, ent mudelautode huvilisena õnnestus tal saada heitevahendeid transportiva sõiduki juhiks. Sama ametit pidas ta ka möödunud suvel Tallinnas juunioride EMil.

Täna hommikul saab Lumi lähedalt jälgida Eesti naiskergejõustiklaste esinumbri Anna Iljuštšenko eelvõistlust. Ise alustab ta hüppamist õhtul, kell 18.10. Esmaklassilisi hüppajaid Helsingis pole, küll aga on hüppejärjekorras vahetult Lumi ees 41-aastane serblane Dragutin Topic, kes krooniti Euroopa meistriks juba 22 (!) aastat tagasi.

Kui Lumi ei soovi kaks päeva hiljem oma konkurentide medalijagamise ajal tööpostil olla, peab ta ületama kvalifikatsiooninormi 2.28 või mahtuma 12 parema hulka.