/nginx/o/2014/01/13/2749532t1h7711.jpg)
/nginx/o/2012/06/28/1189610t1hcaef.jpg)
1968. aasta jalgpalli EMil selgitati turniiri otsustavates kohtumistes võitjaid stiilis, mida tänapäeva fännid enam hästi ette ei kujuta.
Kes võidab penaltiseeriad?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esmalt jõudis Itaalia tiitlimatšini, kui NSVLiga peetud poolfinaalis osutusid nemad pärast tulemusega 0:0 lõppenud kohtumist paremaks tänu mündiviskele. Esikohamäng Itaalia ja Jugoslaavia vahel jäi aga 1:1 viiki ning nii peeti kaks päeva hiljem korduskohtumine, mille võitsid itaallased 2:0.
Alustajatel eelis
Tänapäeval selgitatakse viigilise normaal- ja lisaaja järel play-off’i faasis võitja penaltite abil. Oma osa on selles taas mündiviskel, kuna nii tehakse selgeks meeskondade löögijärjekord. Selle toimingu kaal tundub olevat aga suurem, kui esmapilgul võib paista.
Võttes aluseks viimased EM- ja MM-finaalturniirid, joonistub välja muster, mis annab loosile hoopis teise tähenduse.
Alates 2006. aasta MMist kuni kolmapäevase Hispaania–Portugali kohtumiseni peeti suvistel suurturniiridel kümme penaltiseeriat, millest üheksal juhul oli võidukas esimesena löömist alustanud meeskond (nende sekka kuulub ka hispaanlaste võit portugallaste üle ning Itaalia võit veerandfinaalis Inglismaa üle).
«Arvan, et siin on tegemist psühholoogilise efektiga. Kui esimene lööja tabab, ei tohi vastasmeeskonna liige eksida ja see paneb peale lisapingeid,» arvas Tallinna Levadia peatreener Marko Kristal.
Loomulikult ei ole läbi ajaloo statistika nii palju ühele poole kreenis, kuid üldjuhul on tõenäosus, et esimesena löömist alustav meeskond võidab, umbes 60 protsendil juhtudest.
«EMil või MMidel mängivad mehed on ilmselt löönud tuhandeid penalteid ning tegemist on nende jaoks väga automaatse tegevusega. Kui hakata aga enne lööki mõtlema asjadele, millele tavapäraselt ei mõelda või hakatakse kohendama oma löögitehnikat, siis tõenäoliselt sooritus halveneb,» rääkis spordipsühholoog Jorgen Matsi.
Huvitavat statistikat on mängujärgsete penaltite kohta tehtud veelgi. Nii on kõige täpsemat jalga näidanud esimesed lööjad (tabavus 86 protsenti) ning kõige rohkem on eksinud neljandana (tabavus 72 protsenti) lööma asunud mängijad.
«Esimesed mehed peavad olema kindlasti sellised, kes suudavad värava kirja saada. Kõige paremat meest pole mõtet viiendaks jätta, kuna seeria ei pruugi nii kaua kestagi,» viitas Kristal tõsiasjale, et Cristiano Ronaldol ei õnnestunudki Hispaania vastu ennast proovile panna.
«Mida rohkem penaltiseeria edasi läheb, seda rohkem pinge tõuseb ning mängijad saavad aru, kui palju neist sõltub. See mõjutab sooritust kõvasti,» rääkis Eesti jalgpallikoondise poolkaitsja Dmitri Kruglov.
Veel on välja arvutatud, et kõige tõenäolisemalt saavad oma sooritusega hakkama ründajad ja seejärel poolkaitsjad, kõige kehvemat tabamusprotsenti on näidanud kaitsjad.
Loota tuleb iseendale
Veel näitab ajalugu, et noored mängijad suudavad rohkem säilitada külma närvi ning alla 22-aastaste pallurite õnnestumisprotsent mängujärgsetes penaltites on koguni seitse ühikut suurem kui vanematel võitluskaaslastel. Nii oli näiteks 30-aastane Xabi Alonso Hispaania kõige kogenum lööja ja ainus eksija.
«Noorte puhul tuleb just välja see, et suudetakse kergemini kontsentreeruda. Vanematel mängijatel võib aga tekkida rutiin,» märkis Kristal.
Tänavusel EMil on publikut lõbustanud n-ö Panenka penaltiga (lööja tõstab palli pehmelt värava keskele, kuid samal ajal on löögi suunda aimama läinud väravavaht juba ühe posti suunas hüppe teinud) Andrea Pirlo ja Sergio Ramos. «Psühholoogid soovitavad sellistes olukordades pigem loota iseendale, mitte kellegi teise eksimusele. Samas inimestele jäävad sellised tüngad meelde,» sõnas Matsi.