/nginx/o/2012/07/24/1232096t1hcf47.jpg)
Jalgrattur Mark Cavendish lausus, et tunneb ennast nagu Barcelona jalgpallimeeskond – kõik ootavad temalt alati võitu.
Cavendish: ma olen nagu Barcelona jalgpallimeeskond
/nginx/o/2017/01/06/6231287t1h8223.jpg)
24. juuli 2012, 16:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Tänavusel Tour de France’il kolm etappi võitnud britt läheb olümpiamängude grupisõidule vastu ühe suursoosikuna. Aastaid maailma tippsprinterite hulka kuulunud ja maailmameistrisärki kandev Cavendish kannab enda meelest koormat, mis saab osaks väga vähestele sportlastele.
«Kui Barcelona võidab, ei ole sellel enam uudisväärtust,» lausus ta Mirrorile antud intervjuus. «Uudis on see, kui nad kaotavad. Ja minultki eeldatakse võitu iga kord, kui ma võistlen.»
Kuid vahe on Cavendishi meelest selles, et temal on võrreldes Barcelonaga palju rohkem konkurente, kes kõik on igal päeval võimelised teda alistama. «Kiidan siinkohal natuke ennast ja ütlen, et jalgpallis mängib üks meeskond teisega. Rattaspordis olen ma aga üksinda 200 mehe vastu. Kujutage ette, et kõik Hispaania meistriliiga meeskonnad on üheaegselt platsil ja üritavad palli väravasse lüüa – just sellise surve all me ratturitena oleme,» kirjeldas Cavendish.
Samas leiab ta, et võidukohustuse all on meeldiv olla, kuna see tähendab, et oled midagi õigesti teinud. «Mõnusam on kümnest sõidust üheksa võita ja kuulata siis selle ühe kaotuse eest kriitikat. Elus on üldse nii, et kriitikat kuuled rohkem kui kiitust. See on inimlik ja sellega õpib elama,» filosofeeris Cavendish.
Britt püüab enda sõnul pingetest vabaneda sellega, et võtab olümpiasõitu kui tavalist võistlust. «Ei tohi emotsioonidesse laskuda, sest tegu on pideva arvutamisega. 260 kilomeetri jooksul peab pea töötama nagu kompuuter, et enne finišijoont parimale positsioonile jõuda.»
Cavendishi hinnangul peab tippu jõudmiseks vajalikku võidutahet kasvatama maast madalast. «Kui kaotad, siis tegid järelikult midagi valesti. Ei saa rääkida vaid sellest, et vihkad kaotamist ja armastad võitmist. Juba lapsest peale ei piisanud mulle sellest, et annan endast parima. Pidin ka kõigist teistest parem olema. Pidin alati võitma kooli õigekirjavõistluse, pidin pääsema jalgpallimeeskonna põhikoosseisu. See tahe oli kaasasündinud,» märkis ta.