Peep Pahv: vaimustus olümpiast

Peep Pahv

FOTO: Peeter Langovits

Kergejõustikuajaloo ühe suurema legendi Carl Lewise suust pärinevad sõnad: olümpia ajaks muu maailm peatub. Tõepoolest – mis tähtsust on majandusnäitajate graafikukõveratel, riigiettevõtete juhtide kosmilistel palkadel, Kreeka võlakriisil või Tallinna liikluskaosel. Mitte mingisugust! Sest eile algas Londonis olümpia, spordipidu, mis kauges ajaloos peatas isegi sõjad. Tähtis on vaid see, mis toimub spordiareenidel ja selle ümber.


Ei maksa arvata, et tegemist on lihtsalt spordihullu joovastusega. Olümpiaülekandeid on täis kõik tele- ja raadiokanalid, nii valged kui ka kollased ajalehed avaldavad lehekülgede kaupa reportaaže ja analüüse. Seda ei tehta niisama, olümpiauudiste järele valitseb piiritu nõudlus.

Meedia tähelepanu heaks näiteks on eile hommikul, kümme tundi enne Londoni olümpiamängude avatseremooniat alanud vibulaskmise kvalifikatsioonivõistlus, mis tõi kohale nii palju ajakirjanikke, et meediakeskus jäi väikeseks. Mängude korraldajad laiutasid käsi ja tunnistasid, et ei osanud sellist huvi oodata – tegemist oli ju kõigest vibulaskmise eelvõistlusega.

Olümpia omapära ongi see, et kahe ja poole nädala jooksul muutuvad inimestele tähtsateks ka sellised spordialad, mis tavaliselt jätavad külmaks või mille olemasolust polnud aimugi. Nii võib koduperenaine vaadata huviga, kuidas kaks higist meest üritavad matil teineteist maha murda, või pakub pensionärile korraga ääretut põnevust, kuidas ujujad kroolivad tuimalt 1500 meetri distantsi eelujumist. Rääkimata näiteks purjetamisest, võimlemisest või laskmisvõistlustest – kõik see tundub inimestele korraga nii tähtis.

Needsamad vibulaskuridki tunnistasid, et pole Londoni eelvõistluse ajal valitsenud meluga harjunud. Kõik need tribüünil istuvad inimesed, vaid mõne meetri kaugusel seisev ajakirjanike armee ja oma objektiivitoruga otse silma sihtivad fotograafid mõjuvad avalikkuse jaoks nurgataguse spordialaga tegelejatele häirivalt. Korraga on nemadki võrdsed USA korvpallistaaride või isegi Usain Bolti endaga.

Tegelikult pole areenil võistlust jälgivate või kümme tundi päevas teleri ees istuvate inimeste jaoks oluline vaid müstiline sõna «olümpia». Kogu ürituse jälgimise muudab erakordselt nauditavaks teadmine, et sportlased on valmistunud selleks etteasteks vähemalt viimased neli aastat, mõni isegi kogu oma senise elu.

Kõrgete kohtade eest võitlevad atleedid on tippvormis ja tegutsevad inimvõimete piiril. Kõik see, erakordselt suures koguses, tekitabki inimkonnas piiritu olümpiavaimustuse. Unustage muu ja nautige!

Tagasi üles