Ilmselt oli vähe neid, kes uskusid, et Londoni olümpia jalgrattakuningaks tõuseb Aleksandr Vinokurov.
Vastuolulise mehe vägev trikk
30. juuli 2012, 01:50
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Pärast Tour de France’i lõppu tundsin end halvasti ja mul polnud mõtteski, et suudan olümpial midagi saavutada. Kuid mu lapsed ütlesid: isa, too medal… Paistab, et tegin neile korraliku kingituse,» rääkis meeste jalgratta grupisõidus olümpiavõitjaks tulnud Aleksandr Vinokurov. «Mulle ja minu perele sai osaks tõeline muinasjutt.»
Kuid krutime ajaratast aasta võrra tagasi. Toona 37-aastane Vinokurov kukkus Prantsusmaa velotuuril nii õnnetult, et murdis jala ja vaagnaluu. Ilmselt löönuks enamik sellises seisus tippsportlase karjäärile käega – aastate jooksul on kogutud palju ilusaid võite ja arveldusarvele on kogunenud kopsakad summad –, kuid vägeva võitlejahingega mees otsustas teisiti.
Paranenuna töötas ta end veel kord üles ja oli tänavusel tuuril taas pildil – mitte päris tipus, aga korralikul tasemel. «Asjaolude soodsa kokkulangemise korral suudab ta kogemuste toel teha hea sõidu.
Motivatsioon ja suur tahe on temavanuste sportlaste juures kõige olulisem jätkamispõhjus,» rääkis Vinokurovi omaaegne võistluskaaslane ja temaga senini sõbralikesse suhetesse jäänud Jaan Kirsipuu. «Vinokurovil on tõesti suur võitlejahing ja ta tahtis seda kulda väga.»
Mängis vastased üle
Rahvusvahelisele meediale jagatud kommentaaride põhjal on ilmne, et ülikogenud mees luges võistluse käiku peensusteni ning tänu sellele mängis suured tiimid ja temast ilmselt paremas kehalises konditsioonis olnud vastased üle.
«Viimasel ringil mõistsin, et brittidel pole enam jõudu. Kümnemeheline liidrite grupp oli meist minuti kaugusel. See õnnestus kätte saada ja nii jäime ette 35 mehega. Kui nägin Fabian Cancellara kukkumist ja suutsin ise sellest vaevu pääseda, mõistsin, et kui mul on jõudu, tuleb eest ära minna,» kirjeldas Vinokurov sõidu otsustavatel hetkedel peas tiirelnud mõtteid.
Lõpuheitlusesse tuli Vinokurov koos Rigoberto Uraniga. Kui ees sõitnud noorem kolleeg kiikas paar korda üle õla, otsustas vanameister teiselt poolt spurtida ja võitja oligi selge.
«Vinokurovi võit tuligi tänu vanusele – kogemused maksid,» arvas ka Kirsipuu. «Ta ei teinud sõidu ajal vigu ja ründas õigel ajal. Ta on küll heas vormis, kuid kindlasti mitte osalenutest kõige tugevam.»
Vinokurovi kirju karjääri avamiseks tuleb aga veel kord ajaratast tagasi pöörata. Alates 1998. aastast profiratturite seltskonda kuuluv mees on küll kõrgelt hinnatud, ent temagi karjääri varjutab valusalt tume plekk – 2007. aasta Tour de France’il leidsid dopingukütid, et Astana meeskonna liider on patustanud veredopinguga.
Kaheaastane võistluskeeld
Rattur ise mõistagi eitas keelatud võtete kasutamist. «See on ju mõttetus – teades, kui valvsalt tänapäeva dopingukontrollid töötavad, peaks olema hull, et dopingut tarvitada. Mina ei ole hull!» vandus ta. Kaheaastasest võistluskeelust see aga teda ei päästnud.
2009. aasta augustis, pisut enne 36. sünnipäeva oli aga Vinokurovi karistus kantud ja mees tagasi rattavõistlustel. Järgmise aasta aprillis (pärast maineka Liege’i–Bastogne’i–Liege’i ühepäevasõidu võitu) tekkisid meedias kahtlused, et Vinokurov on taas dopinguga patustanud. Mehe vastused jätsid vastuolulise mulje.
«Dopinguta võitmiseks peab tööd tegema, olen alati seda joont järginud. Tahan noortele näidata, et see on võimalik,» kinnitas ta. «Olen pööranud oma elus uue lehekülje ja tunnen, et raske töö treeningutel hakkab vilja kandma. Tahtsin tõestada, et väärin austust.»
Austus on teenitud, kuld võidetud ning Kasahhi rattaspordi sümboliks olev Vinokurov plaanib karjääri lõpetada. «Kuldmedaliga on seda ilus teha,» sõnas ta, ent lisas, et tuleb olümpial starti ka eraldistardiga sõidus.
Rene Mandri lõpetas peagrupis ja sai 49. koha. «Tagantjärele võib alati tark olla, kuid ma olin kindel, et toimub grupifiniš, ja valmistusin selleks. Tahtsin normaalset tulemust kirja saada. Parimal juhul võinuks grupifiniši puhul sõita 15. koha kanti. Jalg oli ju hea,» mõtiskles Mandri.
«Aga üksinda suurte tiimidega ei võitle. Tegin, mis suutsin. Paraku kulges võidusõit nii, et britid lootsid sakslastele, sakslased brittidele ja lõpuks põrusid mõlemad.»
Tabloo
Meeste grupisõit:
1. Aleksander Vinokurov (Kasahstan) 5:45.57, 2. Rigoberto Uran Uran (Colombia) 5:45.57, 3. Alexander Kristoff (Norra) 5:46.05 … 49. Rene Mandri 5:46.37
Naiste grupisõit:
1. Marianne Vos (Holland) 3:35.29, 2. Elizabeth Armitstead (Suurbritannia) 3:35.29, 3. Olga Zabelinskaja (Venemaa) 3:35.31 … 17. Grete Treier (Eesti) 3:35.56