Treener Killing: sõita tuli kas käsi kullas või tagumik mullas, kuid meie riskisime liiga vähe

Endast kõik andnud neljapaadi liikmed on jõudnud finišisse. Tasuks neljas koht. Foto: Liis Treimann

Paadid on libisenud üle finišijoone. Kaspar Taimsoo hoiab langetatud peast kinni, ülejäänud kolm Eesti paatkonna sõudjat püüavad sümboolselt aere liigutades end soojenduskanali poole tüürida.

 Pettumus, viimse piirini kurnatus… Pisut eemal ronivad juba paadisillale juubeldavad sakslased, sealsamas kõrval segunevad hõbedaste horvaatide nukrus ja rõõm ning pronksi võitnud Austraalia puhas rõõm. Ja siis nende taustal Eesti – neljapaadi sõudmise olümpiafinaali neljas meeskond. Esimesena medalist ilma…

«Varem oleks tulnud hakata vajutama. Sõit käis ikkagi medali peale – see, kas oled neljas või kuues, ei oma erilist tähtsust,» sõnab jalgratast käekõrval lükates enne neljapaadi liikmeid intervjuude alasse jõudev paatkonna treener Mati Killing. «Sõita tuli kas käsi kullas või tagumik mullas, kuid meie riskisime liiga vähe. Nii võib sõita, kui oled kindlalt medalikohal, seekord tuli aga pedaal põhja vajutada.»

«Kõrvad on lukus ja süda puperdab siiani. Tegime maksimaalse pingutuse ja jätsime rajale kõik, mis meis oli,» sõnab Eesti paadi esisõudja Kaspar Taimsoo. Ta ei nõustu treeneri hinnanguga, et võistluses oldi liialt ettevaatlikud. «Me ei kõhelnud hetkekski, teadsime, et peame tegema oma sõitu ja seejuures jälgima ka vastaseid. Distantsi keskel tundsin paadis kerget ebakõla, sellises olukorras polnud võimalik intensiivsust tõsta, siis võib see veel süveneda.»

Korraga ütleb Taimsoo, et kõrvad on täiesti lukus ja pea kumiseb. Ta vaatab ringi, kelle käest saaks pudeli vett, võtab väikese lonksu ja valab ülejäänu endale pähe. «Vererõhk on vist 200,» teatab ta vaevuse põhjuse.

Võeti maksimum

Vaevalt julgeb keegi öelda sellises seisundis mehele, et ta pole andnud endast võistluses kõik. Olles end pisut kogunud, Taimsoo jätkab: «Kui kõrvale vaatasin ja nägin, et Austraalia on ees, mõtlesin, et kas nüüd või mitte kunagi. Panime juurde, meie küte oli maksimaalne, kuid oleme ikkagi küllaltki noor meeskond ja jäime rammu poolest veidike alla. Neljane paat nõuab tohutult koostööd ja kiireks sõiduks peab see olema ideaalne.»

Eesti neliku tituleerituim mees Tõnu Endrekson suudab intervjuu ajal laialt naeratada. «Tehtud!» on tema esimene sõna. «Mitte küll nii, nagu tahtsime, aga sai ennast maksimaalselt realiseeritud. Kahju, et finaali esimene pool polnud päris see… On raske öelda, millest oli see tingitud, võib-olla poolfinaali järelmõju.»  

Allar Raja on jõudnud juba treener Killinguga vestelda ja mõneti jagab tema seisukohta, sest praktika on näidanud, et tähtsates sõitudes ei tohi enne finišisirget anda vastastele vähimatki edu, vaid siis saab lõpuspurdiga asju lahendada.

Eelmisel õhtul sõitis Raja mõtetes finaali mitu korda läbi. «Mõtlesin, kuidas Jüri Jaanson kirjeldas, et lõpuks polnud hambad enam kurgus, vaid juba ajudes, midagi sarnast tahtsin ka ise tunda. Sinnamaani jõudsin, et polekski tahtnud enam ühtegi tõmmet teha, lihas oli juba väga kange,» räägib ta. «Me ei tohiks olla pettunud, aga oleme… See on vist paratamatus, saad aru, kui reaalne on just nüüd sõita medali eest ja suure õnnestumise korral see medal võib olla milline tahes, aga täna ta ei tulnud.»

Koostöö võinuks olla parem

Andrei Jämsä hinnangul jäi medal koostöö taha. Esimesed kaks meeskonda olid eestlastest füüsiliselt üle, kuid pronksmedalid võitnud Austraaliaga oleks pidanud suutma võidelda. «Meie koostöö oli hea, aga oleks võinud olla veel parem,» tõdeb ta.

Just Londoni olümpia eesmärgiga koostatud neljane paat on vähem kui aastaga oma töö teinud. Medalini ei jõutud ja mehed peavad juba tulevikuplaane. Pea kõigi jutust lipsab läbi nelja aasta pärast olümpialinnaks olev Rio de Janeiro. Kas selle ajani püsitakse koos, ei oska veel keegi öelda, kuid neljase moodustamist pidasid kõik õigeks sammuks.

«Seljataga on väga huvitav ja meeldiv spordiaasta, hea oli neljakesi koos treenida ja võistelda,» leiab Raja. «Minu arvates oli see õige otsus ja meile palju juurde andnud. Arvan, et olime medalile lähemal, kui võib-olla sõidust tundus.» Järelikult tasub nii jätkata? «Kui meestel on kõigil tahtmist, ei näe ma põhjust, miks peaks midagi muud välja mõtlema,» vastab Raja.

Taimsoo hinnangul väärib ka neljas koht õhtul tähistamist. Raja jaoks tähendab see, et ta kavatseb olümpiakülas just Taimsoole tuule alla teha. Nemad jäävad Londonisse veel terveks nädalaks. Endrekson ja Jämsä sõidavad juba pühapäeval koju. «Suveniire oleks vaja osta, kõigepealt maskoti. Londonis on juba käidud, sinna enam ei lähe,» viitab Jämsä lähipäevade plaanidele. Elu läheb edasi.

SÕUDMINE

Finaali tulemused:

1. Saksamaa 5.42,48

2. Horvaatia 5.44,78

3. Austraalia 5.45,22

4. Eesti 5.46,96

5. Suurbritannia 5.49,19

6. Poola 5.51,74