Ansip: ma ei mõista neid, kes räägivad olümpiaturismist

Eesti peaminister sai reedel kaasa elada Eesti paarisaerulise neljapaadi neljandale kohale ning on lisaks saanud pilgu peale heita mitmetele olümpiastaaridele. Foto: Liis Treimann

«Naudin, et saan osa spordiajaloo sünnist. Olen näinud siin Michael Phelpsi 18. ja 19. olümpiamedalit – kõigepealt Larissa Latõnina saavutuse kordamist ja siis 4 x 200 meetri teateujumise kulda, millega Phelps sai kõige enam medaleid võitnud sportlaseks.

 

Seda fenomenaalset saavutust, mida vaevalt keegi ületada suudab, oli võimalik näha ainult siin ja praegu,» rääkis peaminister Andrus Ansip Londoni olümpiamängude kohapeal jälgimise võludest.
Varem ka Torino ja Pekingi olümpiat külastanud Ansip viibis Londonis koos abikaasa Anu ja tütar Liisaga oma puhkuse arvelt.

Vaatamata sellele õnnestus tal nautida kõrge ametiga kaasnevaid eeliseid. «Püüan seda võimalust kasutada nii palju kui võimalik, sest sport on mulle hingelähedane. Olümpia on ju maailma spordipidu. Näha siin USA korvpallitähtesid või isegi leedulasi, kes esindavad ju mingil määral ka meid – see on tõeline elamus,» rääkis Ansip Millenniumi hotelli fuajees mugavas tugitoolis istudes ja Postimehega vesteldes.

Peaminister Andrus Ansip, milline sündmus pakkus teile olümpia esimesel poolel kõige suurema elamuse?

Ma ei tea, miks peavad olümpiamängude avatseremooniad olema nii pompöössed – aga kõik mängude korraldajad püüavad selle kaudu tutvustada oma riiki parimast küljest. See, mida seekord nägime, oli ju suurepärane. Avamisele eelnes kuninganna vastuvõtt, kus oli esindatud 120 riigipead või valitsusjuhti.

Sportlikus mõttes on seni jätnud tugevaima mulje tennis, kus on kohal kogu maailma eliit. Täiesti suvalisel ajal võis minna Wimbledoni ja näha seal Kim Clijstersi, Serena Williamsi, Jelena Jankovici mänge… Seda nimekirja võiks veel pikalt jätka. Omaette elamus on näha Viktoria Azarenkat.

Kindlasti peab Eesti inimene vaatama vehklemist. Kui ma olin veel koolipoiss ja Nõukogude Liidu koondise vehklejad treenisid Käärikul, sain jälgida nende treeninguid. Olen seal nendega piljardit mänginud ja Viktor Sidjaki (neljakordne olümpiavõitja – toim) isegi võitnud. Seepärast arvasin, et mul on vehklemise vaatamiseks eeldusi, kuid tegelikult on see spordiala muutunud nii keeruliseks, et millegi mõistmiseks pidin jälgima tablood.

Kahjuks ei näidanud see meile midagi rõõmustavat.

Ilmselt oli Pierre de Coubertinil õigus – olümpial on tähtsam osavõtt kui võit. Valikvõistluste ja normatiivide sõel on niivõrd tihe, et ainuüksi siin võistlemine on sportlastele suur tunnustus. Samamoodi on see tunnustus riigile, et meil on võimalus oma sportlasi olümpiale saata. Olümpiasportlase staatus jääb kogu eluks ja on väga austustvääriv.

Ma ei mõista neid, kes räägivad olümpiaturismist, need inimesed võiksid siis ise üritada pääseda turistina olümpiale.

Selline hinnang on siiski kahe otsaga – vaevalt lohutab see mõttekäik Londonisse medali järele tulnud Nikolai Novosjolovit.

Loomulikult, Novosjolov on maailmameister ja edetabeli juht. Mõistagi ootas ta ise ja lootsid poolehoidjad rohkemat, kuid sport on sport ja vehklemine seejuures paljudest detailidest ja nüanssidest sõltuv ala. Kahju, et see päev ja hetk polnud tema omad, aga see ei muuda teda väiksemaks sportlaseks. Hoian pöialt, et Novosjolovil jätkuks südikust proovida uuesti Rio de Janeiros.

Teist õhkub heatahtliku spordisõbra mentaliteeti. Kas arvate, et sportlasi ei tohikski kritiseerida – las igaüks teeb, palju suudab?

Kriitikavaba sporti pole olemas, kuid tuleb teha selget vahet avalikkuse suhtumisel ja võimukandjate kriitikal. Aktsepteerin ajakirjanduses tehtavat kriitikat, kuigi ka seal ollakse tihti ülekohtused. Kindlasti pole ma aga nõus nendega, kes arvavad, et kui riik rahastab tippsporti, peab ta seadma ka kindlad nõudmised, mitu medalit tuleb võita. Selline plaanimajandus on omane totalitaarsele riigikorrale ja loodan, et meie inimesed ei hakka kunagi sellist suhtumist nõudma. Riik peab looma sportlastele soodsad tingimused, kuid midagi nõuda ei saa.

Selles küsimuses kuulume erinevatesse pooltesse. Leian, et peab eksisteerima mingigi plaan ja kui näiteks olümpial jäädakse medalita, tuleb põhjalikult analüüsida, mis on meie spordisüsteemis valesti. Tegelikult loevad ju medaleid ka USA, Suurbritannia ja teised, ning see on neile oluline.

Medali lugemisel võib olla suur vahe. Kui seda teeb ajakirjandus, on see normaalne, kui valitsus, siis seda ei pea ma normaalseks. Me võime medaleid lugeda, kuid me ei saa võimutasandil kedagi karistada, kui neid ei tulnud.

Kuid kas riigi spordisüsteem ja olümpiatel võidetud medalid pole omavahel seotud? Kui tulemusi pole, tuleb süsteemi muuta ja see peaks olema valitsuse ülesanne. Rahva enesehinnangu parandamiseks ja noortele eeskujude tekitamisel oleks medalite võitmine väga kasulik.

Küllap ta ongi kasulik, kui riigile medalid tulevad. Kui aga hakkame medalite võitmist üle tähtsustama, võib see viia mitmete kuritarvitamisteni, mis oleks justkui riigi poolt soositud või mõne riigi poolt isegi finantseeritud. See ei kuulu ausa mängu juurde ja pole demokraatlikus ühiskonnas aktsepteeritav.

Olümpia valguses on hea vaadata Eesti sporti laiemalt. Oleme justkui paigal tammumas ja võib öelda, et tervikuna on asjad üsna halvasti.

Minule küll nii ei paista. Eestlaste sportimine on tõuteel, seda näitavad uuringud ja meie tippmassispordiüritused. Kui sõita rattaga või rulluiskudega, võib näha väga palju harrastajaid ja see on väga hea.

Ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes arvavad, et tippsport on püramiidilaadne nähtus – mida laiem alus, seda kõrgem tipp –, sellisel juhul peaksid kõik tiitlivõistluste medalid kuuluma Hiinale. Tippsportlast ei huvita, kui lai on ala kandepind, vaid see, kas tal on eeskujusid, hea treener ja võimalus ala harrastada. Olümpiamedaliteni on jõutud tänu jäägitule pühendumisele ja fanatismile, mitte ala kandepinnale.

Näiteks Kristina Šmigun-Vähi, kelle isa ja ema olid väga head suusatajad. Koos oma õega kasvas ta perekonnas, kus elati suusatamisele ning vaevalt neid huvitas, mitu tuhat inimest veel sellega tegelevad. Või võtame Ants Antsoni – palju oli meil kiiruisutajaid enne või pärast teda. Inimene lihtsalt võttis kätte ja hakkas Arbi järvel uisutama ja treenis end lõpuks olümpiavõitjaks.

See on siiski jäämäe tipp. Paraku pole siiani efektiivseid lahendusi treenerite palgaküsimusele ja noorsportlaste üleminekuperioodi sujuvamaks muutmisele.

Olen klubispordi toetaja ja usun, et sellele süsteemile üleminek oli õige samm. Paraku oleme jäänud poolele teele pidama. Paratamatult tekkisid alguses pisikesed, ühe treeneri kesksed klubid, kuid meil pole paljud neist suutnud kasvada, vaid jäänudki sellele tasemele.

Õiges klubis on ühendatud lapsed, harrastajad, saavutus­sport ja veteranid. Vaadake kas või siin Inglismaal toimuvat – veteranid, kes ei saa enam ise sportida, kuid soovivad olla asja sees edasi, lähevad värvivad kas või staadioni piirdeid või vahetavad värava eest murukamara. Eestis põlvkondade järjepidevus puudub, sest ühe treeneri klubis tegutsevad tavaliselt vaid üksikud vanuseklassid ja see ei ühenda inimesi lastest pensionärideni.

Lisaks ei peaks klubid jääma ühe ala keskseks. Näiteks Saksamaal on Tartu-suguses linnas ühes spordiklubis võimalik harrastada 30 spordiala ning sellest tekibki sünergia ja avaramad võimalused. Treenerite palkade küsimus on selge – klubid peavad olema nii elujõulised, et suudavad treenereid tasustada.

Teie jutt annab selge signaali, et spordikoolide tagasitulekut te ilmselt ei poolda.

Tartu linnapeaks olemise ajast on mul mälestusi spordikoolidest ja need pole kõige meeldivamad.

Tuleme lõpetuseks tagasi olümpiaradadele. Külma sõja perioodil oli kõik olümpiaga seonduv väga poliitiline. Tänapäeval enam seda probleemi ei eksisteeri, kuid nüüd näib kõik jälle liiga kommertslik. Kumbki tahk ei haaku olümpia algse mõttega.

Olümpiamängude korraldamine on muutunud järjest kallimaks ning selleks, et raha kokku saada, tuleb teha koostööd sponsoritega. Tegelikult on ju kommertsiaalsuse tõusus ka palju positiivsest – kui korraldamine oleks vaid valitsuste õlul, jääks olümpia ainult ülisuurte riikide pärusmaaks.

Sebastian Coe korraldatud Londoni mängud on tunduvalt ökonoomsemad, kui mõned varasemad olümpiad, kus kontseptsioon oli püsirajatiste keskne. Siin on aga paljud areenid ajutised ja kergkonstruktsioonidest – need ei jää kunagi tühjaks, vaid võetakse lahti ja püstitatakse kusagil mujal. See pole küll ametlik info, aga olen kuulnud, et näiteks korvpalli hall võidakse uuesti püstitada Riias.

Suund ökonoomsusele ja kokkuhoiule annab ju ka Eesti-sugusele väikeriigile võimaluse korraldata kunagi mõnda tõsist tiitlivõistlust. Olümpia on seejuures mõistagi ebareaalne mõte.

Viimasel ajal on trend, et mitu riiki korraldavad võistluse koos. Usun, et mõne teise riigiga koostöös võiksime pretendeerida näiteks jalgpalli EMi korraldamisele. Sama mõte kehtib muude spordialade kohta. Ilma koostöö ja kommertslikkuseta ei saa väikeriik seda lubada.