Miks pidi Lembitu Kuuse olümpial ülikonda laenama

Lembitu Kuusele korraldati tõelises Inglise klubis pidulik vastuvõtt, kus ta sai kätte Rahvusvahelise Spordiajakirjanike Liidu poolt tunnustusena kingitud väikese olümpiatõrviku. Foto: Rein Kilk

14. korda olümpiamänge kajastavale ETV spordireporterile Lembitu Kuusele kingiti Londoni olümpiatõrvik. 
 

Tõenäoliselt pea igale eestlasele vähemalt hääle järgi tuttav Lembitu Kuuse istus parasjagu Eton Dorney sõudekanali ääres pressitribüünil ja valmistus otseülekandeks, kui sai telefonikõne, et õhtul ootab teda peaminister Andrus Ansipi ja Eesti suursaadiku Londonis, Aino Lepik von Wiréni pidulik vastuvõtt.

Enam-vähem samal ajal pidanuks Kuuse olema Londoni kesklinnas, kus toimus Rahvusvahelise Spordiajakirjanike Liidu (AIPS) korraldatud koosviibimine sajale n-ö olümpiaveteranile ehk enim olümpiamänge kajastanud ajakirjanikule, kellele AIPS kinkis tänutähena Londoni olümpiatõrviku koopia, mida toodeti vaid piiratud koguses.

Kuuse teadis juba Londonisse jõudes, et ise ta kingitusele järele minna ei saa, kuna peab samal ajal tööpostil olema. «Sain ju selle tõrviku töö eest ja tulin siia ikkagi tööd tegema,» muheleb Kuuse. «Ausalt öeldes, mul ei käinud väga kerest läbi ka, et see on nüüd see kellaaeg, sest teadsin, et sõber Neinar Seli on minu volitatud isik, kes selle seal vastu võtab.» 

Kuigi Kuuse teadis, et Eesti Olümpiakomitee korraldab tõrviku üleandmise, ei osanud ta seesugust vastuvõttu oodata – pidulik üritus toimus Londoni kesklinnas paiknevas härrasmeeste klubis The Royal Automobile Club, mille liikmete sekka kuulub ka Eesti suursaadik.

«Mulle öeldi, et pane ülikond selga ja lips ette, sest teisiti niisugusesse kohta siseneda ei saa,» naerab Kuuse.

Kuna aga spordiajakirjaniku «võistlusvarustusse» sellised riided tavaliselt ei kuulu, oli vaja Kuusele kiiremas korras ülikond leida. «See organiseerimine oli küll võimas,» kiidab Kuuse, kellele laenas vajaminevad riided ja jalanõud ühe Eesti saatkonnas töötava naise abikaasa, kellega ta juhtumisi samas suuruses on.

«Mul jääb üle ainult nõustuda Seliga, et mulle korraldatud üleandmine oli palju pidulikum kui see, mis olnuks originaalis,» nendib Kuuse särasilmil. «Niisuguses seltskonnas ja nii väärikas kohas! Ma ei usu, et oleksin muidu olümpiamängude ajal tõelisesse Inglise klubisse sattunud, kes teab, kas üldse.»

Kuusele kingitud tõrvik on mõistagi väiksem kui originaal, umbes poole meetri pikkune. «See oli vägevas karbis ja valged kindad olid ka kaasas, et sa jumala eest sõrmejälgi ei jätaks,» lagistab Kuuse naeru.

«Kui villast visata, on mul nüüd üks suveniir vähem osta, aga see poleks aus ja õiglane vastus. Iga tunnustus on igaühele vajalik, ükskõik, missugune inimene on, kus ta töötab või kui edukas ta on. Kindlasti on see ilus meelespidamine.»

61-aastase Kuuse sõnul nimetasid olümpiakomitee juhid tunnustust kogenud reporteri elutööauhinnaks. «Kas ta just päris nii on, aga ju seal on ikka terake tõtt ka,» mõtiskleb Kuuse. «Olümpia on spordi kõige kõrgem ja kõige kaugemale nähtav tipp. Minu kõige eredamad hetked on muidugi olnud meie võidud ja medalid, mida on olnud õnn, au, kohustus ja vastutus oma rahvale vahendada.»

Mitu olümpiat teda veel ees võiks oodata, ei oska Kuuse öelda. «Selleks peab olema tahtmist, tervist ja spordihuvi,» loetleb ta. «Loomulikult iga selle ala inimene januneb olümpiamängude järele, kes ei tahaks siin töötada ja hõisata, eriti kui omadel hästi läheb.

Tulin kahjuks liiga hilja selle töö juurde, ma pole end kunagi selles liinis ette valmistanud, elu lihtsalt kuidagi tõi mind siia. Kui mulle oleks veel 1980. aastal öeldud, et niisuguse töö peale satun, oleksin selle inimese väga julmalt välja naernud.»

Kuna parimad olümpiamälestused on seotud eestlaste medalivõitudega, kas võib loota, et Londonist tuleb neid lisaks? «Tuleb!» vastab Kuuse veendunult.