Pikk Kolgata tee lõppes medaliga

Heiki Nabi

FOTO: Liis Treimann

Pärast maailmameistri tiitlit mitmeid tagasilööke taluma pidanud kreeka-rooma maadleja Heiki Nabi tõusis taas poodiumile.
 

«Süda on rahul, nüüd võib pensionile minna,» ütles septembris 60. sünnipäeva tähistav treener Henn Põlluste. Selles lauses oli tohutut kergendust – mõni minut varem oli tema õpilane Heiki Nabi Londoni olümpia maadlushallis kindlustanud pääsu kreeka-rooma maadluse raskekaalu finaali.

Täpselt 60 aastat pärast seda, kui Johannes Kotkas krooniti viimase eestlasena maadluse olümpiavõitjaks.

Põlluste kergendusohe oli mõistetav, sest kuus aastat tagasi üllatuslikult poolraskekaalu maailmameistriks tulnud Nabi oli vahepealsetel aastatel pidanud läbima Kolgata tee – sellise, mis oleks nõrgema mehe sundinud saatusele alla vanduma. Rohked tervisehädad, vigastatud Achilleuse kõõlus, vigastatud hüppeliiges, mitu ränka valu tekitavat roidevigastust, mitu lõikust.

Lootused kasvasid
Nabi kannatas selle kõik ära ja jõudis eile väärilise autasuni – ta tõestas, et kui midagi väga tahta, on kõik võimalik.

Pärast seda kui Hiiumaalt pärit Nabi üllatuslikult vaid 21-aastasena Eestile enam kui poolesaja-aastase vaheaja järel MM-tiitli tõi, hakati noormehest rääkima kui legendaarse Kristjan Palusalu mantlipärijast.

«Loodetavasti saame veel mitu aastat rõõmu tunda, et meil on selline mees nagu Heiki,» kiitis toona maadleja esimene treener Tiit Madalvee kangelast pärast medalivõitu kodusaarel tervitades.
Lootused kasvasid nii maadlushuvilistel, spordisõpradel kui mõistagi ka meedial, kuid vigastused lükkasid uue triumfi saabumist aina edasi, tehes kangelasest ebaõnnesõduri.

«Öeldakse ju, et juhuseid pole olemas, aga mul on kõik juhtunud kuidagi halbade juhuste kokkulangemisel,» on Nabi oma terviseprobleeme kirjeldanud. «Mu esimene treener Tiit Madalvee ütles, et ma oleksin nagu väljavalitu. Või siis on mul mingi karmavõlg, sest ma ei oska seda muud moodi seletada.»

Just roidevigastuse tõttu ei suutnud 194 cm pikk vägilane neli aastat tagasi Pekingi olümpiapiletit lunastada. Ja kuigi see pani vaimule üsna korraliku põntsu, ei andnud Nabi alla, vaid ajas jäärapäiselt oma rida, tõrjudes teele ette sattuvaid takistusi.

Üleminek raskekaalu
Kolm aastat tagasi võtsid Nabi ja tema treener Henn Põlluste vastu otsuse, et kuna pidev võistluseelne kaalulangetamine oli hakanud sportlase organismi liialt kurnama, kolitakse üle raskekaalu.

Mullu piirdus aga Nabi maailmameistrivõistlustel avaringi ja 27. kohaga ning see pani treeneri pettunult nentima, et kaaluklassi vahetamine oli viga. «Kui otsustasime, et siirdume raskekaalu, paistis kõik nii lootustandev.

Nüüd on jäänud selle taha, et kaal ei tõuse,» rääkis Põlluste sügisel Nabi kaalust, mis ei taha üle 110 kilogrammi minna. «125-kiloste vastu võideldes jäi lihtsalt massist puudu, nüüd on aga hilja taganeda.»

Kuigi ka kevadisel EMil jäi Nabi laeks 16. koht, käis Nabi kindlameelselt välja veksli, et ei anna alla enne, kui olümpiapilet taskus. Esimesel kvalifikatsiooniturniiril juba avaringis kaotanud Nabi läks pettumusest sportlikku viha täis ja näitas kõigest nädal hiljem võimu, võttes veenvate võitudega esikoha, kindlustades koha Londonis.

Pärast seda on Nabi maadelnud veel kahel turniiril ning naasnud mõlemalt – Azovmaši karikavõistlustelt ja Saksamaa GP-etapilt – esikohaga.

Eile, kui hoolealune oli taganud koha Londoni olümpia raskekaalu finaalis ehk vähemalt hõbemedali, peegeldus kümme aastat Nabit juhendanud Põlluste näost siiras rahulolu.

«Tänu sellele, et Heiki on teistest kergem, on tema kiirus ja vastupidavus paremad,» selgitas Põlluste väiksema kaalunumbri positiivsemaid külgi. «Suurem lihas väsib rutem ära. Heikil on ka väike edu, tal on hea treenitus ja mida matš edasi, seda paremini ta maadleb. Nagu vana diiselmootor – kui käima saab, siis läheb päris tugevalt.»

Nabi abikaasa: endalgi oli enne võistlust rahutu öö

«Endalgi eelnes Heiki võistlusele magamata öö. Oli täpselt selline tunne, nagu läheksin ise võistlustulle,» tunnistas Londoni OMilt medali võitnud Heiki Nabi abikaasa Egle Eller-Nabi, kes kuulub Eesti paremikku bikiinifitnessis.

Kui paljudel sportlastel elavad perekonnaliikmed nelja aasta suurimale spordipeole kaasa kohapeal, siis Nabi elukaaslane ning nende ühe aasta ja kahe kuu vanune tütar vaatasid tähtsaid matše koduses Eestis teleri vahendusel.

«Kuna meie tütar on alles väike, ei hakanud me Londonisse melu keskele sõitma ja otsustasime, et elame võistlusele kaasa teleri vahendusel. Oleme olümpia ajal suhelnud iga päev nii telefoni kui ka Skype’i teel. Enne tänast võistluspäeva andsime talle edasi pere head soovid,» rääkis Eller-Nabi. «Eks tänane (eilne) sagimine ja mitmed õnnitlused ning telefonikõned on ka lapse ärevaks teinud. Ka tema saab aru, et toimub midagi tavapärasest erinevat.»

Kui Eestis pandi enne OMi medalilootused eelkõige Gerd Kanterile, Nikolai Novosjolovile, Deniss Karpakile ja neljapaadile, siis Heiki Nabi võimalustest kõva häälega ei räägitud.

«Ma usun oma abikaasasse ning alateadlikult ootasin ikka medalit. Ta oli juba olümpia eel rahulik ja enesekindel ning on seal võistlemisest unistanud ja selleks palju valmistunud. Tundus, et olümpiapääsme kindlustamisega läks tal ka suurem pinge pealt ära,» lisas Eller-Nabi.


Siiski oli ka temal abikaasa võistlemise ajal mitmeid äravaid hetki, kui ta väga ei tihanud teleri poole vaadata. «Esimene matš oli tal kõige raskem ja seda oli ka minul kõige keerulisem vaadata. Edasi läks natuke lihtsamaks. Siiski püsis pinge pikka aega kõrgel,» sõnas Eller-Nabi.

Tagasi üles