Medalimees Nabi: olin negatiivne, kuni sain jalad maha

Londoni olümpiamängudel Eestile esimese medali toonud Heiki Nabi rõõmsalt hõbedast autasu demonstreerimas.

FOTO: Liis Treimann

Aastatega tasakaalukamaks ja analüüsivamaks muutunud kreeka-rooma maadleja Heiki Nabi tundis karjääri teisest medalist suurt kergendust.
 

Medalivõidu järel vaid mõne tunni magada saanud Heiki Nabi näost peegeldub väsimus, kuid ka siiras rõõm.

Nabi pidi Londoni olümpial kreeka-rooma maadluse raskekaalu finaalis tunnistama tugeva kuubalase Mijain Lopez Nunezi paremust, kuid see ei kahandanud rõõmu medalivõidu üle.
«Mul on olnud hästi palju ebaõnne, näiteks kaks Euroopa meistrivõistluste medalit on mul kohtunike pärast kaduma läinud, korra võeti minult finaalipääs ja korra koht pronksimatšis. Aga nüüd sain suurimal spordivõistlusel medali,» õhkab Nabi.

Pärast maadlushallis peetud medalitseremooniat põikas kuus aastat tagasi poolraskekaalus MM-kulla võitnud Nabi korraks olümpiakülast läbi ning siirdus siis Londoni kesklinnas asuvasse eestlaste kogunemispaika, pubisse nimega Red Lions, kus teda ootas sadakond kaasmaalast. Puhkama pääses Nabi alles hommikutundidel.

Heiki Nabi, võtsid ööseks ikka medali kaelast ära?

Jaa, see on ju nii raske, õhtul oli niigi päris pikalt kaelas. Panin ööseks, õigemini paariks-kolmeks tunniks, mis ma magada sain, voodi kõrvale kapi peale. Ärkasin selle lühikese une jooksul väga tihti üles, ärev uni oli, ei saanud üldse magada. Nüüd on nagu midagi suurt ära tehtud, aga ma ei oska veel endas sellest aru saada. Hea tunne on kindlasti, kuigi olen väsinud.

Sulle pole siis medalivõit veel päris kohale jõudnud?

Järjest rohkem hakkab jõudma. Organismi kurnatus hoiab mind natuke zombi-olekus. Mõtlen palju, et tahaks välja puhata, aga pole veel saanud, ja siis mõtlen, et küll jõuab – medal on võidetud. Ma pole enam harjunud nii lühikese unega, kuid ärevus medalivõidust oli nii suur, et keha ei suutnud suurest väsimusest hoolimata magama jääda.

Mis nüüd teisiti oli, et sul õnnestus pärast pikka ebaedu kuueaastase vaheaja järel tiitlivõistluselt medal saada?


Kindlasti on muutunud see, et olen rohkem enesetunnet kuulanud, just selle koha pealt, millist treeningut ma teha tahan, mida rohkem, mida vähem. Tihti pole vaja väga palju teha, vahel on just rohkem tarvis tagasi tõmmata. Just enesetunde mõistmine on see, mida olen rohkem avastanud.

Ma ei ütle, et seda läbi ja lõhki tunnen, aga olen hakanud mõistma märke, mida ma enda puhul pikka aega ei osanud otsida, arvasin, et pole vaja. Hakkasin neid märke lugema, oma keha tundma – milline on lihaste olukord ja kuidas on füüsiline olukord, mida on vaja teha selleks, et tuleksin väsimusest välja, et ei jääks enne võistlust survestuse alla ja muu selline. Arvan, et kõik see ongi mulle edu toonud.

Mingil ajal sa siis treenisid natuke üle?

Võib-olla mingil perioodil küll. Vahepeal olid vigastused üks teise otsa – kui üks vigastus paranes, tuli teine, kui see paranes, siis kolmas, sellele järgnes neljas. Arvan, et olin natuke hajevil ega olnud tol ajal endas nii kindel.


Vigastus pärssis ja ma olin ise negatiivne, selle pealt juhtus jälle midagi uut. Niimoodi see protsess käiski, kuni ükskord sain jalad maha, suutsin sellele vastu hakata.
Mõtlesin, et ükskord peavad need vigastused ju lõppema ja õnneks lõppesidki, nüüd olen terve olnud. Võib-olla ongi nii, et mida kardad, tõmbad endale külge.

Vaadates kõiki takistusi, mis sulle on aastate jooksul teele ette veerenud, oleks nii mõnigi selle peale juba ammu alla andnud ja ära lõpetanud. Mis sundis sind kogu aeg maadlussaali tagasi minema?

Sport on mulle kogu aeg meeldinud, olen alati olnud spordiinimene. Ükskõik, mis on juhtunud, olen alati mõelnud, et ühel päeval läheb mul jälle hästi.

Ma pole näiteks mõelnud, et nüüd seekord jäin EMil viiendaks, see oli mu ainuke võimalus ja rohkem ma ei saagi medalit püüda. Olen mõelnud, et ükskord tuleb see aeg, kui saan medali. Kaotusest tuleb õppida ja kohe edasi minna, mitte jääda selle negatiivse fooni peale. Jätkan ja kohe positiivselt, uuesti selle nimel, et tuleks tulemus.

Päris pikka aega toimus see automaatselt, ma isegi ei mõelnud selle peale. Siia tulles ka tundsin, et vahet pole, ükskord ma ikka võidan. Kui nüüd tagantjärele mõtlen, siis olin häälestatud ikkagi sellele, et saaksin selle tulemuse.

Seega loobumismõtted ei tulnud kordagi pähe?

Ei tulnud, vähemalt ma ei mäleta, et oleksin mõelnud, et ma ei taha enam maadelda. Pärast MM-kulda mõtlesin tükk aega, et pole võimalik, et ma rohkem medaleid ei saa! Ma ei tahtnud jääda ainult ühe medali peale – umbes et ükskord võitsin ja siis kadusin ära kuskile.

Siis oleks arvatud, et olin ainult ühe korra millekski võimeline. Nüüd tõestasin, et ma polnud ühe medali mees. Olen küll pidanud selleks palju tööd tegema, aga vähemalt sai see tasutud.

Kas tagantjärele vaadates tundub, et 21-aastasena võidetud kuldmedal tuli natuke liiga vara, lõi jalad alt ära?

Arvan, et on hea, et tuli, sest see oli väga suur tõuge jätkamiseks. Mul oli siis üsna raske periood, raha ja toetust väga palju polnud. Tänu medalivõidule sain spordiga jätkata. Kui ma poleks võitnud, oleksin võib-olla hakanud millegi muuga tegelema, kuigi ma olin spordis kogu aeg kinni, sellepärast ma ikkagi ei usu, et oleksin mujale läinud.

Pärast maailmameistriks tulekut olid ebaedukad aastad, Pekingi olümpiale ma ei pääsenud, aga mul olid pikad sponsorlepingud, mis aitasid mind ka siis spordi juures hoida, finantspool oli olemas. Nüüd olen jõudnud selleni, et kõik, mis on kuue aasta jooksul sinna alla maetud, on end lõpuks ära tasunud.  

Kuidas sa nende kuue aastaga sisemiselt muutunud oled?

Kindlasti tasakaalukamaks ja analüüsivamaks. Lisaks see märkide lugemine, millest juba rääkisin. Kui noorena oli mul entusiastlik ja natuke lapsik suhtumine, siis nüüd on kogemustepagas olemas, mul oleks nagu kuskil mingi raamatute virn, kust saan alati lugeda – kui tekib mõni küsimus, saan kohe tagasi mõelda, et mul on selline olukord juba olnud, vaadata, mida ma siis tegin ja kuidas õigesti käituda. 21-aastasena polnud mul mingit kogemust, olin teinud viis aastat kõvasti trenni, aga palju ma ikka midagi salvestasin?

Treeningpäevikut muidugi pidasin, aga väga mingeid märke meelde ei jätnud või ei osanud neid asju lugeda. Aga nüüd ajapikku tunnen, kui palju ma saan oma kogemustest näha, kuidas jätkata.

Mulle meeldib Apple’i looja Steve Jobsi ütlus «Jää näljaseks, jää rumalaks». Kui hakkad väga palju kõike üle mõtlema, siis enne võistlemist see tapab. Pärast 2006. aasta MMi võitu, kui sain kõvasti tähelepanu ja mind tõsteti favoriidistaatusesse, hakkasin järgmisel tiitlivõistlusel jubedalt pabistama ja mõtlema vastaste peale – kes mulle vastu võib tulla, kes on milles hea.

Selline sisemine hirm ja värin põletavad läbi. Sellepärast olen nüüd üritanud hoida seda joont, et ma ei mõtle enne võistlust väga teiste peale, nii ka seekord. Loomulikult olin kodutöö ära teinud, teadsin oma vastaste tugevaid ja nõrku külgi.

Kuigi sa ei öelnud seda kordagi välja, oli sinu eesmärk Londonis ikkagi medal võita?

Tulin Londonisse eesmärgiga mitte midagi mitte kellelegi kergesti anda. Teadsin, et olen kõvasti treeninud ja võistluseks valmis. Teadsin, et ma pole nõrk. Et endale mitte pingeid seada, otsustasin, et võtan ühe matši korraga ja panen kõik mängu, et olla edukas. Ma ei kohustanud ennast millekski. Kuigi sisimas tundsin, et tahan medalit.

Sa pole enam n-ö üksiküritaja, vaid sul on nüüd pere – abikaasa Egle ja mullu mais sündinud tütar Renata. Kui palju on pereloomine mänginud rolli sinu tasakaalukamaks muutumisel?

Kindlasti sunnib see tegutsema läbimõeldult, sest ma pole enam üksi ja pean teistega arvestama, tulenevalt sellest peab kõike planeerima. Varem sain teha kõike, kuidas tahtsin, aga nüüd tuleb ikka planeerida. Kindlasti on perekond tõukavaks jõuks, mille nimel pingutada, et edukas olla.

Oled juba tütrega saanud ka rääkida?

Häält olen kuulnud, aga ega ta väga palju telefonis vastu ei räägi. Mind telekast nähes oli ta küll oma keeles väga palju jutustanud, aga sõnu me veel vahetanud pole. Kui koju jõuan, siis saame rääkida.



Heiki Nabi (27)

Henn Põlluste
Varasemad saavutused:
2006 MMil 1. koht
2007 EMil 5. koht
2008 EMil 5. koht
2011 EMil 5. koht
2009 MMil 11. koht
2010 MMil 14. koht
2012 EMil 16.-19. koht
2007 MMil 24. koht
2011 MMil 27. koht

Kreeka-rooma maadlus

Kuni 120 kg
1.    Mijan Lopez Nunez (Kuuba)
2.    Heiki Nabi
3.    Riza Kayaalp (Türgi)
3.    Johan Euren (Rootsi)
5.    Guram Pherselidze (Gruusia)
5.    Ioseb Tšugošvili (Valgevene)
Kuni 96 kg
Ardo Arusaar alistas eelringis 3:0 Venezuela sportlase Erwin Caraballo Cabrera ja kaotas
seejärel kaheksandikfinaalis
Valgevene sportlasele Tsimafei Dzeinitšenkale.



 

Tagasi üles