EPOt hakkas Schwazer enda sõnul igapäevaselt süstima pärast 13. juunil tehtud dopingutesti. «See oli mu elu kõige raskem periood,» lausus Schwazer, vandudes seejuures, et pole kunagi varem dopinguga mingit pistmist teinud. «Öeldakse, et doping teeb sind tugevamaks, aga minu jaoks oli see psühholoogiliselt kõige rängem.»
Viimase süsti tegi Schwazer endale 29. juulil. Päev hiljem helises uksekell tema kodus Itaalias, kuhu ta oli paariks päevaks läinud, et võtta oma rahvusvaheline ravikaart ja sõita edasi Londonisse. «Teadsin kohe, et tegu on antidopinguametnikega. Mul ei olnud südant, et keelata emal ust avada või lasta tal öelda, et mind pole,» ohkas Schwazer.
Schwazer kinnitas, et tema pikaajaline sõbratar Kostner ei teadnud toimuvast mitte midagi, kuni mees talle esmaspäeval Londonist helistas ja positiivsest proovist teatas. «Mul oli raske Carolinale öelda, et kapis polnud vitamiinikarbis mitte vitamiinid, vaid EPO,» sõnas ta. Hoolimata Schwazeri käitumisest toetab Kostner teda endiselt. «Ta pole mind hetkekski üksi jätnud,» lausus itaallane.
Schwazer loobus Londonis 20 km käimisdistantsist põhjendusega, et oli vaimselt kehvas seisus. Enda sõnul hakkab ta aina enam oma spordiala ja hommikusi kolmetunniseid treeninguid jälestama. «Võistlemine ajas mind iiveldama ja ma ei suutnud enam treeninguid taluda,» tunnistas ta. «Mu elukaaslane armastab iluuisutamist,» võrdles ta ennast Kostneriga. «Mina olen käija, sest oskan seda hästi teha, kuid ma ei armasta seda ala,» ütles ta.
Sarnaselt enamikule Itaalia sportlastele – kui jalgpallurid kõvale jätta – oli Schwazeril probleeme rahastaja leidmisega. Lõpuks leidus abistaja Itaalia politseijõududest, kui oma käe ulatas sõjaväepolitsei Carabinieri. Schwazer liitus nendega 18-aastaselt, kuid nüüd on sellelgi lõpp. Neljapäeval viib Schwazer enda sõnul oma politseimärgi ja relva võimudele tagasi.